Viies, kuues ja seitsmes Queen

 

Jaak Urmet ja Jürgen Rooste teevad väikese ekskursi briti rokkpundi Queen kontsertide diskograafiasse. Queen On Fire. Live At The Bowl. 5. 6. 1982. EMI, 2004. Topelt-CD.

J. U.: Mõni aeg tagasi Freddie Mercury asemel uue mehe lauljaks võtnud ja lavalist tegevust taasalustanud Queeni ametlikku diskograafiasse lisandus 2004. aasta oktoobris uus (topelt)plaat. Vanalt ja minu jaoks ka ainuõigelt koosseisult Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor, John Deacon mingit algupärast materjali muidugi enam oodata ei tasu. Tasub ainult oodata kõikvõimalikesse kohtadesse laialipillatud teise- ja kolmandajärguliste vähetuntud palakeste ametlikku kokkukoondamist. Samuti tasub ametlikult ja masstiraa?is anda välja bändi vanu ja põnevaid kontsertlindistusi. Üks niisugune nüüd välja tuligi, pealkirjaga ?Queen On Fire?.

Queeni ametlikus diskograafias on minu lugemise järgi ? kui tohutus bootleg?ide, lokaalsete eriväljaannete jms hulgas teed rajada ? tänaseks päevaks kokku 24 albumit (vt nt www.ultimatequeen.co.uk). Nende hulgast leiame nüüd neli kontsertsalvestust: ?Live Killers? (1979), ?Live Magic? (1986), ?Live At Wembley ?86? (1992) ja CD + DVD ?Queen On Fire?.

?Queen On Fire? on pärit väga põnevast ajajärgust. See sisaldab vahetult pärast albumi ?Hot Space? ilmumist Inglismaal Milton Keynesi Bowlil 5. juunil 1982 antud esinemise salvestust. Ajavahemikus 1981 ? 1983 anti Inglismaal üldse vaid neli kontserti, millest üks oligi Milton Keynesis.

?Me polnud seda salvestust aastaid näinud, aga kui me seda vaatasime, ei suutnud me uskuda, kui hea see oli, me olime tules,? on taaskohtumist minevikuga kirjeldanud trummar Roger Taylor (vt www.queenonline.com).

Kontserdi enda kohta on huvitavaid seiku kirjas eesti keeleski ilmunud Jacky Gunni ja Jim Jenkinsi raamatus ?Queen ? nii, nagu kõik algas? (Hotger, 1995, lk 133-134). Näiteks lennati kontserdipaika Londonist helikopteriga. See oli Freddie?le, kes lendas helikopteriga esmakordselt, kustumatu elamus. ?Olin täitsa ära kohutatud,? kirjeldas ta. ?Aga räägiti, et meil on fotograafid ja teised asjamehed vastas, ootavad meie saabumist ? ma ei saanud ju neile näidata, kui liimist lahti ma olen! Pigistasin käetugesid, nii et sõrmenukid olid valged. Aga kui me pärale jõudsime, astusin masinast välja ja tegin sellise näo pähe, nagu sõidaksin sellega iga päev.?

Kontserdil soojendasid Queeni ameerika ansamblid Heart, Joan Jett & The Blackhearts ning briti bänd The Teardrop Explodes. Esimene neist võeti üsna hästi vastu, teine juba natuke vähem hästi ja kolmanda ajas publik, kes kannatamatult Queeni ootas, pudelite, purkide ja inetute hüüete sajuga enne etteaste lõppu lavalt ära.

?Mitte ükski meist ei arvanud tollal, et see oleks mingi hea kontsert, meie oleksime parema meelega soovinud, et nad Leedsi kontserti oleksid filminud,? toob raamat ära kitarristi Brian May sõnad. ?Ma ise ei saanud kuidagi sound?i õigeks ega kuulnud hästi monitore. Aga Tyne Tees [Tyne Tees Televison] võttis kõik filmi ja monteeris lõpliku variandi ise kokku, ilma et meie oleksime pidanud aitama ? ja nüüd on see meie kõigi meelest üks paremaid videosid, mis meie esinemistest on tehtud. Eriti hästi kõlab ?Staying Power?, mis tuleb videol palju kindlamana ja hevilikumana välja.?

 

J. R.: ?Hot Space? on Queeni kõige alahinnatum album: seda ei armasta eriti ei fännid ega kriitikud, enamasti arvatakse see kergekäeliselt ja otseteed lihtsalt möödapanekute hulka ? ehkki säält leiab David Bowie?ga kahasse tehtud ?Under Pressure?, ühe kummalisema megahiti rokiajaloos.

Ometigi on just ?Hot Space? üks põnevam ja eksperimentaalsem Queeni album: sääl segatakse funky?t, diskot, rokki, reget. Queen oli ju omamoodi kameeleon-bänd, kes haaras ajastu hõngu. Esimeste albumitega astusid nad ühte jalga Led Zeppelini, Black Sabbathi, Genesise ja Pink Floydiga, vahel ka Yesiga ? varase progeroki, metal?i, aga ka psühhedeelia ja popi segu. Siis liikusid nad julgelt glam-roki laineharjal, aga seitsmekümnendate lõpuks olid nad jõudnud lihtsama rokini, isegi punkliikumisest mõjutusi korjates, nt lugu ?Sheer Heart Attack? albumil ?News Of The World? (1977) või siis ?Jazz?i? (1978) sirgjoonelised rajurokklood. Albumil ?The Game? (1980), aga eriti just ?Hot Space?il? katsetasid nad funky-diskoga, säält leiab osalt juba neid saunde, mis tegid veidi hiljem Michael Jacksoni ?Thriller?ist? ühe legendaarsema pop-plaadi üle aegade. Queen on muidugi rajum, Brian May hakitud kitarrid toorelt jõulised, Taylori-Deaconi liikuv ja tümisev rütmigrupp midagi muud kui lihtne disco-beat.

Nõnda ongi kõige põnevamad palad sel plaadil ?Action This Day?, ?Staying Power? ja ?Back Chat? (viimane eriti pehme ja meeleolukas tantsulugu, kõik kolm ?Hot Space?ilt?) ning ?Dragon Attack? ja ?Another One Bites the Dust? (mõlemad ?The Game?ilt?). Sellist Queeni on ametlikel plaatidel laivis ilmselt vähem kuuldud ? iseenesest on igatsus suur, selle perioodi laividelt leiaks veel kindlasti põnevaid versioone. Näiteks ei ole mul kunagi õnnestunud kontsertversioonis kuulda ?Hot Space?i? ja ehk kogu Queeni loomingu üht ilusamat pala, Mercury falsetiga lauldud regelugu ?Cool Cat?.

Aga selleks, et toda kameeleoni fenomeni jälgida, et aru saada, kuidas Queen suutis iseendaks jäädes, oma barokset hullumeelsust ja sära säilitades neelata ajastu voole täpselt õigel sekundil, peaks ametlikult veel ilmutama varaseid laive, kus mõnel olid kõik lood kümneminutilised eksperimentaal-proge-oopused. Kuulates kõrvuti nt seda ja ?Queen On Fire?t?, ei ole just kerge leppida mõttega, et see on seesama bänd oma muutumistes. Põrgukahju, et viimase Mercury eluajal ilmunud plaadi ?Innuendo? (1991) laulud kunagi originaalis lavalt ei kõlanud: see oleks olnud viies, kuues või koguni seitsmes Queen, täitsa oma nägu. Ei kujuta ette, mida endine Free ja Bad Company mees Paul Rodgers praegu tuuril laulab ? millise kava nad kokku on seadnud. Eks pigem säärane greatest hits. Mul on natuke kahju, et May ja Taylor selle kontsertide seeria jaoks pigem Darknessi solisti ei valinud, nagu vahepeal kuulujutud õhus olid ? see olnuks juba Mercury-vääriline koomika.

Aga väga tore, et sellist kraami ilmub, rokiajaloo kullakambrid pole veel tühjenend, veel leiab biitlite materjale, veel saab välja anda protopunkarite demosid. Ja kui kriitikud võtsid Queeni seni viimase ?uue? albumi ?Made In Heaven? (1995) vastu üksmeelse tümitamise ja sõimukooriga, siis kokkuvõttes on see praegu üle kuulates üks ilusam ja emotsionaalsem plaat, mis 1990ndail ilmus. Kusjuures ka sääl on märgata, et enne Mercury surma, peale ?Innuendo? lindistusi (osaliselt need küll kattusid), liikusid nad juba uues suunas ? proovisid muusikas asju, mida nad varem pruukinud polnud (nt gosplit). Ühesõnaga: siinkohal tahaks sellegi plaadi eest seista ja seda rehabiliteerida, taolist kummalist, kurblikku, poeetiliste laulutekstidega rokiplaati naljalt samast ajast ei leia.

 

J. U.: ?Hot Space?i? puhul torkab silma, et see on üks Queeni ühtlasemaid plaate, selles mõttes, et kõik selle lood on ühtmoodi head ja justkui sulavad üksteisesse. See on ühtne kogum. ?Hot Space?ile? eelnev ?The Game? (vahele jäävad soundtrack ?Flash Gordon? ja ?Greatest Hits?) ja järgnev ?The Works? (1984) on palju ebaühtlasemad, sisaldades väga erineva tasemega lugusid, nende seas, vabandan väljenduse pärast, ka mõned üsna kesised.

Üldse, sama ühtlaselt head ja terviklikud on mu meelest veel ?Queen II? (1974), ?Sheer Heart Attack? (1974) ? ja siis juba ?A Kind Of Magic? (1986) ja ?Innuendo?. Need on plaadid, mida võib ilma FFD-nuppu nügimata algusest lõpuni ära kuulata. Isegi kuulsal ?A Night At The Opera?l? (1975) ja energiliselt rokkival ?The Miracle?il? (1989) on mõned lood, mis kuulamist pigem segavad.

Seetõttu ? jätkates nüüd kahjatsemist Queeni pikka tegutsemisaega võimalikult adekvaatselt kajastavate kontsertplaatide vähesuse üle ? teeks ka mulle headmeelt kuulda lavalt esitatuna näiteks ?Queen II? lugusid. Plaadil mõjuvad järjestikused lood ?Ogre Battle?, ?The Fairy Fellers Masterstroke?, ?Nevermore?, ?The March Of The Black Queen?, ?Funny How Love Is? ja ?Seven Seas Of Rhye? kui üksainus pikk, võimas ja kaasahaarav lugu peadpööritavate käänakute, uljaste hoovõttude ja majesteetlike vaibumistega. Sama on ?Sheer Heart Attack?i? lugudega, eriti plaadi teises pooles.

Hilisem Queen on pidanud neilt albumitelt plaatidele panemise vääriliseks üksnes lugusid ?Seven Seas Of Rhye?, ?Killer Queen? ja ?Now I?m Here? (viimased kaks küll kontsertide raudvara), heal juhul ka ?Brighton Rock?i?. Üllatusena leiab ?Live At Wembley ?86? pealt ?In The Lap Of The Gods… Revisited?i?. Queeni esimeselt plaadilt ?Queen? (1973) on armu leidnud vaid ?Keep Yourself Alive?.

 

Selle ajajärgu lugusid leiab live-versioonis siiski videokassetilt ?Live At The Rainbow? (1992), millel 1974. aastal antud kontserdi ülesvõte. Peab mainima, et Queen on oma kontsertidest videosalvestusi VHSidel palju rohkem välja andnud kui helisalvestusi CDdel ? aga kahjuks ei suuda ju videokassett kättesaadavuses ega kasutuskerguses võistelda CDga.

Queeni neljanda plaadi ?A Night At The Opera? paremik on ka kontsertvariandis plaatidel olemas. Ühe erandiga. Aga millisega! Usutavasti on enamik Queeni fänne minuga nõus, kui ütlen, et ?The Prophet?s Song? on ?Bohemian Rhapsody? kaalu lugu. See kujutab endast üle kaheksa minuti pikkust metsik-virtuoosset põimu häälutusest ja lauleldusest tempokalt ülesmäge taevastesse kõrgustesse raiuva rütmi saatel. Kas seda vokaalset kaunidust on kunagi laval esitatud? Kas seda üldse laval järele teha annakski?

?A Night At The Opera? pealt on pärit lugu ?Love Of My Life?, millel oli Queeni kontsertidel alati eriline roll täita: seda laulu nimelt laulis publik koos Freddie?ga või koguni ilma Freddie?ta. Ka 5. juunil 1982 Milton Keynesis laulis publik seda pikkade lõikude kaupa omapäi. See traditsioon kuulus lahutamatult Queeni kontsertide juurde, nagu ka rõkatus ?Bohemian Rhapsody? algul, Freddie ja publiku vennastav ühislaul: ?Ee-o! Ee-ee-o! Ee-ee-eo-eo-eo!?, õhtut lõpetavad ?We Are The Champions? ja ?God Save The Queen? ning komme mitte anda lisalugusid.

Võiks jäädagi mängima mõttega, mida kõike oleks tore Queenilt elavas esituses kuulata, kuid lõpetagem loetelu kolmandale lüngale osutamisega. ?A Kind Of Magic?ul? on kaks Queeni ilmselt kõigi aegade vihasemat ja raevukamat lugu: ?Gimme the Prize? ja ?Princes Of The Universe?, nende vahel lihtsalt võimas ?Don?t Lose Your Head?. Selle plaadiga kaasnes korralik tuur, kuid ei samal aastal ilmunud ?Live Magic? ega ka ?Live At Wembley ?86? sisalda ühtki neist kolmest loost. Sellest on kahtlemata kahju, sest nendes lugudes ületasid Freddie? hääl ja Briani kitarr heavy metal?i piiri rohkem kui kunagi varem ? hiljem saavutas midagi samasugust veel ?Was It All Worth It?, mille leiab ?The Miracle?ilt?. Võib vaid ette kujutada, millise efekti oleks andnud nende esitus laval.

Alates ?The Miracle?ist? Queen enam kontserte ei andnud ? bändi viimane kontsert toimus 1986. aastal Knebworthis Kagu-Inglismaal ?, kuid huvitaval kombel on sellelt kolm aastat hiljem ilmunud plaadilt pärinev ?I Want It All? olemas kontsertversioonina bändi videokogumikul ?Rare Live? (1989). Ilmselt seetõttu, et lugu oli juba 1986. aastal valmis. Arvatavasti on see Queeni diskograafias kõige hilisem lugu, mida on võimalik selle koosseisu esituses kontsertversioonis kuulata.

J. R.: Veel üks ebameeldiv tavaväljend, mida kriitikute ja eriti rumalate raadiodiskorite suust kuuleb, on see, et Queen oligi Freddie Mercury. Sama jabur oleks väita, et Led Zeppelin on Plant. Kord lükkas üks eesti plaadikeerutaja oma julge väite järel pääle Queeni loo ?I?m In Love With My Car? ? hoopis Roger Taylori lugu, mida too ka ise laulab. Eks ta ole. Tegelikult kirjutasid kõik bändiliikmed lugusid ja megahitte vaatlema hakates leiab säält igal autorilt mõne loo. Varasematel plaatidel oli alati laule, mida esitas kas May või Taylor. Ka ?Queen On Fire? sisaldab nt ?Action This Day?, kus Mercury ja Taylor vahetavad fraase ning laulavad refrääni mitmehäälselt. Ega neid bände just palju pole, kes tollalgi olnuks suutelised stuudios kamba pääle ooperikoori mõõtu osi sisse laulma.

J. U.: Hitte, jah, kirjutasid tõesti kõik neli. Näiteks kõigil suurtel spordivõistlustel tänini kõlava ?We Will Rock You? autor on May, lugude ?Radio Ga Ga? ja ?A Kind Of Magic? autor on Taylor, ?I Want To Break Free? autor on Deacon. Vastuse selle kohta, kes bändimeestest kui palju on Queen, andsid mehed ise, hakates alates ?The Miracle?ist? märkima lugude autoriks nimede Mercury, May, Taylor või Deacon asemel ainult Queen.

Mercury ei ole küll asendamatu, kuid ometi suhtun kahtlusega Queeni uude koosseisu, millesse vanast kuuluvad ainult May ja Taylor. Kas see on ajutine projekt vanade lugude uuesti esitamiseks või on sealt ka algupärast materjali oodata? Kas uus koosseis suudab ainult ühiselt esitada või ka ühiselt luua? Kardan, et piirdutakse ainult esitamisega. Ehkki oleks tore, kui neilt ilmuks ka algupäraste lugudega plaat. Kui kaasatud on May ja Taylor, oleks see kindlasti kõva asi.

J. R.: Kokkuvõttes on ?Queen On Fire? (ja DVD sama asjaga) üks oluline rokiajaloo dokument, Queen on siin ehk tõesti teravam ja elektrifitseeritum kui teistel kättesaadavatel kontsertülesvõtetel ? samas on säilinud see suurus, sära, baroksus, ilu esmasus ja ülevus, estetism, mis moodustavad Queeni majesteetliku aura. Selle ilmumine läinud aastal oli sündmus, mis Eestis enam-vähem maha magati.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming