VII Türi kevadfestival „Õitsvad tuuled”

Saale Fischer

Aleksandr Puljajev (haamerklaver, klaver, klavessiin), Matthias Schlubeck (paaniflööt), Irén Lill ja Reinut Tepp (klavessiin), Vox Clamantis, Weekend Guitar Trio jt. Festivali kunstiline juht ja produtsent Irén Lill, patroon Fred Jüssi. 6. – 9. VI Türi kultuurimajas, Püha Martini kirikus ja Türi voorestikus. Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja, mis võõrustab juba seitsmendat aastat Türi kevadfestivali. Kultuurifestivali lugu räägib loodusest, selle salmid on pajatanud lindudest, metsast, veest, aastaaegadest, tähistaevast, neljast elemendist, tänavu jõuti järjega õitsvate tuulteni. Neid on laulnud, mänginud, rääkinud, näidanud ja näidelnud loomeinimesed siit- ja sealtkaarest. Refrääni, tempot ja helistikku on kõik need aastat hoidnud Irén Lill ja Fred Jüssi. Kõrgkultuuri vaatevinklist tajutud maakultuurimaja halvaendeline kuvand osutub lähemal tutvumisel petlikuks: linnakese keskväljakul hoolitsetud pargi rüppe peitunud esindushoone on eeskujulikult renoveeritud ning mõjub oma suure ja väikese saali, klaassaali ja kohvikuga pigem kammerliku kontserdimajana. Kultuurimajja on pesa teinud ka Türi muusikakool, mille kuumimaid vilistlasi hetkel on kindlasti dirigent Kristiina Poska. Rahvajuttude järgi tähenduslikust teede ristumiskohast ja veel neljapäeva õhtul hakatuse saanud festival pakkus kultuurinautlejaile kohe esimesel õhtul nii maiseid, taevalikke kui ka teispoolsust kompavaid elamusi. Koos festivaliga avatud Janne Põlluaasa loodusfotode näitusel köitsid esiti maa- ja merefotodest rohkemgi tähelepanu vimkaga pildiallkirjad, mille tõeline, fotograafi looduses tabatud huumor avanes täielikult aga alles pilti uurides.

XIII sajandil rajatud ning XIX sajandil täiendust saanud Türi Püha Martini kirik, mille altar ja kantsel on valminud XVII sajandil, oli oma stiilide sulamis ideaalne taustsüsteem ansamblite Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio ühiskavale „Koidutäht” („Stella Matutina”). Kuue inglihäälse voxclamantislase ülemhelideni paigas ja ka „koreograafiliselt” instseneeritud laul koos kitarritrio elektrooniliselt manipuleeritud, muusikaliselt sisult ja vormilt läbi töötatud helimaalingutega oli kindlasti üks õnnestunud ajastu piire ületav sümbioos. Muusika põimus ja eraldus, kasvas ja kahanes ning sulandus üheks imeliseks kulgemiseks. Kuhu küll kadusid aeg ja argipäev?

Minek – argisest seisundist teise, pühapäevasesse, või siis päris ära, seitsme tuule teed. Igaveseks äramineku talumatu kerguse panid kultuurimaja suures saalis helisema Theatrumi näitlejad Ott Aardam ja Marius Peterson. Jon Fosse minimalistlikus lavastuses „Ma olen tuul” (lavastaja Lembit Peterson) heiskavad purjed kaks meest, üks noorem ja teine vanem, ja kulgevad üheskoos punkti, kust üks enam tagasi ei tule. Sinna, kus sõnad lõpevad ja teekond tuulena jätkub, viis meid Tarmo Johannes flöötidel. Soolokontserdiga päädinud teatriõhtu kombiefekt oli ootamatult liigutav, tegelikult lihtsalt vapustav. Kahju vaid, et vaheaeg lõhkus veidi sõnalise ja muusikalise poole terviklikku meeleolu.

Reede ja laupäeva õhtu kulgesid ühesuguses rütmis: õhtune kontsert ja seejärel „Raadio ööülikooli” salvestus (toimetajad Jaan Tootsen ja Tõnis Tootsen, helirežissöör Külli Tüli). Viimastel mõlgutasid tuulte teemadel mõtteid kaks saja-ameti-meest: Jaan Tätte ja Mikk Sarv. Kahjuks ei jõudnud pikaleveninud kontserdi tõttu esimest kuulama, küll aga oli hea meel jälgida Mikk Sarve arutlusi eestlaste kui ristirahva (seda just mittekristlikus tähenduses), meie ilma- ja tuulekaarte ja õitsvate tuulte pärinemise ja tähenduse üle. Kuidas küll ei armasta sõna „eneseotsingud”, aga hää oli sel õhtul midagi otsimata ennast jälle kord eestlasena üles leida.

Ööülikooli salvestustele eelnenud kontserdiõhtud olid pühendatud XVIII sajandi klahvpillimuusikale. Reedel mängis Peterburist pärit, kuid praegu Duisburgis elav ja töötav pianist Aleksandr Puljajev. Moskva konservatooriumi lõpetanud pianist siirdus 1990ndatel võimaluste avanedes Lääne-Euroopasse, et täiendada end Gustav Leonhardti käe all klavessiinimängus. Loogilise sammuna on Puljajevi instrumentaariumisse lisandunud klaveri ja klavessiini vahelüli haamerklaver ning ta esinebki nüüd kõigil kolmel pillil. Viini klassikute loomingust koosneva sooloõhtu tarbeks oli ta kaasa võtnud isikliku haamerklaveri, XVIII-XIX sajandil Viinis tegutsenud Anton Walteri pilli koopia. (Walteri originaalpillidel musitseerisid omal ajal nii Mozart, Haydn, Beethoven kui Schubert.)

Eks oska iga pillimees oma instrumendist need kõige kaunimad helid esile manada – privileeg, mida reisivad klahvpillimängijad paraku harva saavad nautida. Tunda oli, et Puljajevil on nii kõla kui mehaanika poolest väga hästi õnnestunud instrument, miska end igati õigustas otsus jätta kontserdisaalis ootav Estonia klaver kasutamata. Puljajevit tsiteerides: „Miks peaks Mozarti muusikat mängima moodsatel pillidel, kui olemas on ajaloolised?” Ning esitus kinnitas – ei, tõesti ei pea. Puljajevi käes kõlas haamerklaver kõikides registrites laulvalt ja eredalt, tema mäng oli pisidetailide ja hästi kandvate pausideni läbi mõeldud ja kõnekas. Sümpatiseeris, et forte’d olid forsseerimata, mõjudes vajadusel siiski energiast pakatava või lausa plahvatuslikuna. Puljajev oskab ära kasutada nii klavessiinimängija muusikalise retoorikatundmise kui pianisti briljantse tehnika. Ainsa tõrvatilgana tundus, et kiirete osade tempod olid valitud ehk liiga peadpööritavad, mistõttu aega-ajalt kostis ka n-ö peoga mängimist. Kuid kordki elus kogeda tunnet, mismoodi esitatavas kõik äkki justkui iseenesest oma kohale asetub, nii et teose olemus ilmutab end nii esitajale kui kuulajale kõige loomulikumal viisil, kui mängimiseks valida optimaalne poogen või pill, seda võib küll igale instrumentalistile soovida.

Galantne stiil, tundeline stiil, rokokoo, hilisbarokk või varaklassitsism? Ajas tinglikult ette- ja tahapoole vaatavad stiilid, et mitte öelda elufilosoofiad, mis osaliselt nagu kattuksid ja siiski ka mitte, on iseloomulikud epohhile, mis eelnes klassitsistliku helikeele kristalliseerumisele XVIII sajandi teises pooles. Muusika muutuste tuules, nagu nimetasid tabavalt klavessinistid Irén Lill ja Reinut Tepp ise oma laupäevaõhtust, Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis kõlanud duokava, kus kõlasid kontserdid ja palad kahele klavessiinile heliloojatelt W. F. Bach, J.-Ph. Rameau, J. S. Bach ning J. L. Krebs.

Selle, et Irén Lill festivali ainuisikulise korraldajana tuhande tegemise vahel veel niivõrd kaaluka kavaga lavale astus, võib küll üleinimlike saavutuste hulka lugeda. Koostööd kolleegi, sõbra ja tundlikult reageeriva ansamblipartneri Reinut Tepiga on saalist sümpaatne vaadata. Mõlemast õhkuv ühesugune süvitsiminek, tõsisus, respekt nii lavapartneri kui helilooja vastu, ent aeg-ajalt nägudeltki peegelduv humoorikus iseloomustavad duo Lill-Tepp mängu.

Hakatuseks püüdis kohe tähelepanu pillide iseäralik asetus laval. Kui tavaliselt mängitakse kaht klavessiini kõrvuti või näod vastamisi, siis Lill-Tepp olid pillid asetanud täisnurga all, nii et ühe pilli klahvid paiknesid teise pilli saba juures. Sel moel säilib mängijatel pilkkontakt ning võimalus hästi kuulda nii enda kui partneri mängu – lihtne ja geniaalne. Kuigi, kahe pilli helitugevuse tuntava erinevuse tõttu oleks end seekord hästi õigustanud ka traditsiooniline kõrvuti asetus, valjem pill tagapool.

Oma lemmikuna kontserdil toon välja Rameau’ teose „Pièces de clavecin en concerts”, mis traditsiooniliselt kõlab sooloklavessiinil viiuli ja/või flöödi ning viola da gamba saatel, kuid veenis ka kahele klavessiinile transkribeerituna. Kolmest tsüklisse kuuluvast palast esimene, „La Forqueray” oli esitatud harjumuspärasest pisut mõõdukamas tempos ja raskema karakteriga, ent nimitegelase, kuningliku gambamängija Antoine Forqueray väärikas kohalolu oli sedakaudu sootuks tuntavam, mis ongi ju programmilise muusika mõte. Imeilus.

Pärast pühapäevahommikust rattamatka Türi voorestikku matkajuht Kaarel Aluoja eestvedamisel päädis kevadfestival pärastlõunal saksa paaniflöödimängija Matthias Schlubecki soolokontserdiga, kus teda klavessiinil ja klaveril saatis Aleksandr Puljajev. „Fui, paaniflööt,” on kultiveeritud muusikanautleja esimene intuitiivne mõte – ja enamasti õigustatult. Ent ärgem kiirustagem Schlubecki paigutamisega, nagu ta ise ütleb smooth music’u sahtlisse. Tegemist on muusikuga suure algustähega, ainukese kõrghariduse omandanud paaniflöödimängijaga Saksamaal ja arvatavasti kogu Euroopas. Küllap oleks Schlubeck menukas ka ükskõik missugusel muul pillil, ent peale paaniflöödi ei meenu ühtegi muusikariista, mida saaks mängida ilma labakäte ja sõrmedeta. Nii ongi muu hulgas ujumise paraolümpia võitnud mehe muusikaliseks väljundiks saanud karjasejumal Paani ja tema armastatu Syrinxi legendist pärit instrument.

Schlubeckit tuntakse võrdselt nii barokk- kui hilisema (põikflöödi)repertuaari interpreteerijana, Türi kontserdiks kasutas Schlubeck Rumeenia päritolu 440Hz alt- ja tenorpaaniflööte, millel esitas Telemanni, Bachi, Händeli, Mozarti, Schumanni, Debussy ja Fauré loomingut, lõpetuseks kirsina koogil väike süit rumeenia traditsionaalsetest, peadpööritavate rütmidega tantsudest.

Kuna paaniflöödil puuduvad augud, klapid või muud tehnilised abivahendid kromaatiliseks mänguks, saab tooni vajadusel madaldada, kattes avaused alahuulega, mis eriti kiiretes tempodes viitaks justkui programmeeritud intonatsioonilisele ebapuhtusele. Schlubecki mäng oli aga nii intonatsioonilt, artikulatsioonilt kui sisult maailmaklassist ning interpreedi eesmärk luua kuulaja tajudes veel üks uus „sahtel” – nimelt lahterdada paaniflööt kunstmuusika instrumentide sekka – läks igati korda. Rahvast pilgeni täis saalis ei tahtnud ovatsioonid lõppeda, mis oli osaliselt tingitud ka kontserdi lõpetanud tantsusüidi lõpusoolost, kus Schlubeck oma pillil säutsus, siutsus, sirtsus, laksutas, koovitas, kiivitas ja kukkus nagu Türi kandi metsad sel kevadisel aal just vastu kajasid. Ehk iseloomustab kontserdi emotsiooni kõige paremini Fred Jüssi äraoleval ilmel antud vastus küsimusele, kas virtuoosi enneolematu lõpusoolo ka äratundmisrõõmu tekitas: „Millekski selliseks polnud ma küll valmis …”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming