„Vihma sajab, как с ведра Cкоро будет Нарва …“

ALJONA SURŽIKOVA

AveNue prooviruumi uks Narva raekojas kümmekond aastat tagasi.  Vladimir Tšerdakov on plakatil vasakult kolmas.

AveNue prooviruumi uks Narva raekojas kümmekond aastat tagasi. Vladimir Tšerdakov on plakatil vasakult kolmas.

Piia Ruber

Vladimir Tšerdakov on hästi tuntud nii Eesti venelaste hulgas kui ka Venemaal. Tegemist on ju teeneka rokkmuusiku, bändi AveNue liidriga. Võib arvata, et Venemaal on bändile toonud kuulsuse selle tegutsemine Narvas. Peterburi on esinemiseks lähemalgi kui Tallinn. Ent lisaks muusikategemisele on Vladimiril ka muid rolle. Kuna ta on Narva põliselanik, siis räägimegi temaga just Narvast.

Kuidas teid kõige paremini tutvustada? Milline roll on teie elus kõige tähtsam?

Vladimir Tšerdakov: Tutvustada võib mitut moodi. Hommikul olen laadija, päeval ülemus (Vladimir on aastaid tegelnud restoraniäriga, tal on restoran Club Avenue – toim), siis tudeng (õhtuti õpib ta eesti keelt – toim), sportlane (tegeleb fitnessiga – toim), õhtul aga muusik. Üldiselt nagu vana nõukaaegne telekas, vaevu jõuan näpitsate abil ühelt kanalilt teisele ümber lülituda.

Kuna jutt on Narvast, siis milline koht on sellel linnal teie elus?

Kodukanti ei saa valida. Nagu olen öelnud ühes oma viimastest lauludest: „Kus oled sündinud, seal oled oma!“ Siin elavad mu lähedased, siin on sugulaste hauad, siin on mu sõbrad, õpetajad, kogu mu elu.

Missugune on Narva elu?

Siin on väga mugav elada, kõik on käe-jala juures, päevaga jõuab väga palju ära teha. Arusaadav, et siin on ka palju probleeme, kuid arvan, et neid on igas linnas. Praegu on mitte ainult riikidel, vaid ka tervetel meie planeedi regioonidel probleeme. Tuleb aga jääda inimeseks. Igasugused jutud Eestile kallaletungimise ja selle välisagressori eest kaitsmise kohta ajavad mind pehmelt öeldes marru. Meie siin Narvas mõistame väga hästi, et kui tekib konflikt, ei jäeta siin linnas kivi kivi peale, ja arvan et ka kogu Eestis.

Baltimaad on tervikuna suurepärane platsdarm provokatsioonideks Venemaa vastu. Võib kui palju tahes rääkida Putini verejanust, meil pole sellest sooja ega külma. Me ei soovi konflikti riigiga, kellega me oleme käsist-jalust seotud. Georgi lintidega, sõja läbiteinud vanakestega, seda loetelu võib kaua jätkata. Ja veenda meid NATO kontingendi Venemaa piiril suurendamise vajalikkuses on asjatu vaev. Me lihtsalt tahame elada ja oma lapsi kasvatada.

Millisesse kultuuri- ja inforuumi narvalased enda arvates kuuluvad? Kas on olemas erinevus Narva keskmise elaniku ja intelligentsi vahel?

Narvalasi on erinevaid. Vaatavad Venemaa telekanaleid, olles õigeusklikud, tähistavad katoliku jõulusid, ütlevad üksteist kohates eesti keeles „tere“ ja „kuidas läheb?“. Restoranis töötades näeme igasugust rahvast. Vahel võib juba vanglas istuda jõudnud poiss ilmutada rohkem õilsust kui ebaadekvaatselt käituv nii­nimetatud intelligent. Rääkida võib mida tahes, peamine on see, kuidas inimene ühes või teises olukorras käitub.

Kas Narva on oma kultuuritraditsioonide, kommete ja pidupäevade tähistamise poolest pigem vene, eesti-vene, või eesti linn?

Minu arvates rohkem muidugi vene, kuid ka eesti jooni on viimasel ajal lisandunud. Me keeme siin kõik üheskoos samas mahlas, nii venelased, eestlased kui ka paljud muud rahvused. Retsenseerides kord minu Narva-teemalist raamatut (Vladimir Tšerdakov „Hei, Narva! All together!“ – toim) kirjutas üks tuntud eesti autor, et ma pidavat liiga tähtsaks narvalaste erakordsust. Mis tahes muu armetu linnakese elanikel olevat erakordsusele rohkem õigusi. Võib-olla nii see ka on, kuid ma ei tunne teisi inimesi. Omasid aga tunnen ja neist ma olengi kirjutanud. Sellest, mida olen näinud oma silmaga, ja erakordsust on neis inimestes küllaga.

Milliseid pidupäevi tähistatakse rohkem? Riiklikke või rahvuslikke?

Tähistatakse jõulusid ja uut aastat, lihavõtteid ja nelipühi, 8. märtsi ja jaanipäeva, iseseisvuspäeva ja 9. maid jne. Rohkem pööratakse tähelepanu traditsioonidele.

Kuidas sündis eesti-venekeelne laul „Vihma sajab“? Kas seda võib pidada Narva fenomeniks? Või on see iseloomulik vene-eesti ruumile üldse?

Selle laulu sünni oleme võlgu ülemöödunud sajandi eestlastele, kes olid Venemaalt Eestisse tagasi pöördunud. Me lihtsalt kuulsime seda folklooriansambli Suprjadki esituses ning esitasime omaenda stiilis. See on normaalne, kui keel muutub mingiks seguks, sest me elame ju kakskeelses ruumis.

Kas võib loota, et Eesti ühiskond ei lõhene rahvus- ja keeletunnuse järgi?

Tahaksin seda väga uskuda. Muutuma peavad kõik, nii venelased kui ka eestlased. Oleks tore, kui me räägiksime nii vene, eesti kui ka inglise keeles. Ent kahjuks kulutab riik rohkem raha kaitsevõimele kui integratsioonile suunatud keeleprojektidele. Inimestele tuleb anda võimalus õppida keeli tasuta, võib-olla tuleks ka maksta selle eest, et inimene läheb keeleeksamile, ilmutab algatuslikkust. Nõuda Ida-Virumaa venelaselt eesti keeles rääkimist on ummiktee. Kahjuks omandab venekeelne inimene eesti keelt sõjaväes, ülikoolis, riigiteenistuses või pangas, kuid koolist tulevad noored minimaalsete teadmistega nii vene kui ka eesti keeles. Riik ei taha endale tunnistada, et meil on kakskeelne riik ning taandab mis tahes väljaastumised enda aadressil tasandile „sissesõitnud, okupandid, venemeelsed, Putini-meelsed, reeturid“ jne, tõugates seega inimesi veelgi rohkem endast eemale. Mittekodaniku institutsioon on selle otsene tõendus. Parem võtta häid araablasi kui kurje ja vihatud venelasi. Vägisi armsaks ei saa ning seda näitasid ilmekalt pronksi­öö sündmused, kui inimesi aeti nagu lojuseid barakkidesse. Siit ka põlgus ja usaldamatus.

Kas Narva on osa Eestist, kus kehtivad samad reeglid, seadused ja kord, või kulgeb elu siin omaenda piiriäärse ruumi reeglite järgi nagu riik riigis?

Pärast Eesti riigi taastamist ei ole Narvat 20 aasta jooksul üldse märgatud, aga meie kuuleme uudistest pidevalt: „Olge tugevad, tuleb järjekordne kriis, olge valmis, me kallid. Tõstame jälle oma palkasid ja igasuguseid makse …“ Tore, aga meil on veel eelmine kriis haripunktis. Nii me siis elamegi siin permanentses kriisis. Alles viimastel aastatel on mõningate loovisikute jõupingutuste toel hakanud tekkima huvitavaid kultuuri- ja ajaloolisi objekte.

25 aastat pärast taasiseseisvumist on valitsus ärganud ja hakanud välja mõtlema plaane ja programme Narva arendamiseks, et lülitada see Eesti riigi ellu. Kas sel on mõtet?

Mõtet muidugi on, kuid näib, et loba on rohkem, tegusid vähem.

Kas ETV+ aitab kaasa ühiskonna ühen­damisele või on see jällegi hilinenud poliitiline aktsioon? Nüüd on avatud Narva stuudio, kas see mõjutab kuidagi tavaliste inimeste elu?

Mulle see ETV+ idee meeldib ja ka meeskond töötab seal suurepäraselt. On hea, et on tekkinud Narva stuudio. Niisugused stuudiod tuleks asutada ka teistes Eesti linnades. On vaja üksteisega tutvuda, sest elame 25 aastat, igaüks oma nurgas. Kõige tähtsam on see, et tuleb venelastele tutvustada eestlasi, eestlastele aga eesti kanalitel venelasi. See ongi tõeline integratsioon. Aga sundida vägisi keelt õppima on asjatu vaev. Venelane peab ise mõistma riigikeele, eestlane aga vene keele oskuse vajalikkust. Mitte ainult seepärast, et samas kõrval on suur Venemaa, vaid seepärast, et kolmandik kogu Eestist räägib vene keeles.

Kas Vene telesaadete vaatamine on inimeste harjumus, mida enam muuta ei saa?

Aga milleks? Naiivne küsimus. Rahvas on vaadanud ja vaatab ka edaspidi, sest meeldib, ja poliitikaga ei ole siin midagi pistmist. Aitab juba muutmisest, ülekandmisest, lammutamisest ja tühistamisest. Kõik on väsinud, laske inimestel elada.

2014. aastal väntasime Narvas filmi „Poissmees ja Volga“ ning käisime siin tihti. Mind hämmastas, kuidas inimesed oskavad osavalt sõeluda kahe riigi vahet. Käivad Ivangorodis poes, lähevad sõprade juurde sauna või arendavad veel muidki huvitavaid sidemeid kahe riigi elanike vahel. Kas nüüd on midagi muutunud? Või on aastaid kestnud sidemed muutumatud?

Inimesed harjuvad kõigega ja mingid piirid ei ole siin takistuseks.

Milline on Narva ideaalne areng tulevikus? Ideaalne kultuuriline ja geopoliitiline areng?

Anda linnale tagasi uus „vana“ linn. Unustamata kultuurisidemeid Venemaaga jätkata lähenemist Eestile. Muidu jäämegi selleks sabaks, mida liputatakse kusagil seal, ja jumal temaga!

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar