„Vesi – elu lähte mineraal”

Marju Riisikamp

III Türi kevadfestival: festivali patroon Fred Jüssi, kunstiline juht ja produtsent Iren Lill. Koostöös Tallinna Filharmoonia, Matsalu loodusfilmide festivali ja Eesti Rahvusringhäälinguga 5. – 7. VI .      Kolmas Türi kevadfestival on jäänud oma põhisisult samaks: jälgitakse muusika ja looduse, kunsti ja loodu vastasmõjusid. Inimese elumustri oluliseks osaks on keskkond ja enese tajumine selles. Kultuurikeskkond on omakorda elukeskkonna tähtis osa, mis kujundab väärtussüsteeme ja aitab maailmas orienteeruda. Vee element on loomulikult igal kevadel jõuliselt esindatud ning sellele keskendusidki tänavuse festivali põnevad kultuurisündmused:  luuleõhtu, Raadioteatri kuuldemäng-põimik, Ööülikooli päevase osakonna loengud, fotonäitus, filmiõhtu, loodusmatkad Pärnu jõe kaldal ja kontserdid. Türi aedlinn moodustas suurepärased kulissid ettevõtmistele, kus osalejaiks nii kohalikud kui kaugemalt saabunud külalised. Festivali algataja Iren Lill tõestas taas oma erilist vaistu leida üles tõelised vaimuprominendid ning tuua nad oma kodukoha kaunisse miljöösse inimesi rõõmustama.

Festivali pidulik avasündmus leidis aset Türi modernses ärikeskuses, kus sai tutvuda Sven Začeki veeteemaliste loodusfotodega. Visuaali sai nautida mõni päev hiljemgi, mil Matsalu loodusfilmide festivali direktor Tiit Mesila demonstreeris haruldasi filme, sealhulgas filmi „Eluaknad”. Vaataja võis imetleda kireva kaleidoskoobina kõikvõimalikke üksteise järel ekraanile ilmunud olendeid, süvavete  elanikke, kelle tähtsaimaks organiks on silmad, kusjuures need on võrratult täiuslikumad kui inimesel (nägemisväljaga 360 kraadi). Doris Kareva luges Särevere mõisas oma seni avaldamata loomingut, sealhulgas muinasjutte. Elutõdede kristalliseerumine, küpsus ja elukogemus lõimusid vaiksel häälel loetud lugudesse väikesest tüdrukust, kes hoidis omaette, ning tema kaua oodatud kohtumisest Vihmakuningaga, personifitseeritud tegelaste  Tule ja Vee sõprusest, siis veel kahest Lainest – emast ja tütrest.

Tasases ja süüvinud õhkkonnas, mingis erilises lummuses oleks kuulajaile nagu avanenud midagi vee saladuse sisimast olemusest – võimest muunduda ühest olekust teise, kulgeda takistamatult miljonil erineval viisil. ERR i Raadioteater pakkus Eesti Ringhäälingumuuseumis külastajatele kuuldemängukollaaži, mille olid valinud ja reastanud Virko  Annus, Pille-Riin Purje ja Külli Tüli. Siin oli luuletusi ja kuuldemänge arhiivist. Lugesid armastatud näitlejad, kes on tänaseks juba jõudnud „üle vee” teisele kaldale: Heino Mandri, Velda Otsus, Juhan Viiding, Sulev Luik, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov jt. Raadiotöö tõelise professionaali Külli Tüli „Veekeeris” oli aga kokku pandud helitaustadest, ilma ainsagi sõnata uskumatult aistingulise kogemuse kinkinud kuuldeteos, kus kõrv tundis ära veega seotud  toimingud maaelu vaikuses, alates saunakerise visisemisest ja lõpetates talla all krudiseva lumega. Siingi toimis hästi Raadioteatri deviis: „Kuula ja sa näed”. Loengud „Ökopunk” ja „Vesi – elu lähte mineraal” sisustasid vastavalt keskkonnateaduste doktor Kristjan Piirimäe ja zooloog Aleksei Turovski. Piirimäe sõnumiks oli uute veepuhastus-süsteemide vajalikkus, üldinimlik tolerantsus, julgus väljendada oma pisut  ekstreemseidki vaateid punkmuusikaga, ökoteadlikkus, protest mõtlematuse ja minnalaskmise vastu suhestumises keskkonnaga.

Turovski vestluskunsti oli Laupa mõisasse kuulama tulnud arvukas publik. Tema loeng „Vesi – elu lähte mineraal” oli äärmiselt haarav jutustus farmaatsia isa Paracelsuse avastustest, erinevate loomariigi esindajate käitumisest, mikro- ja makrokosmose vastastoimest. Pisimgi muutus keskkonnas kajastub otsemaid  inimese organismis, tema koevedelikes, rääkimata muutustest psühhosomaatilistes protsessides. Hommikustel matkaradadel juhatasid loodust märkama Kaarel Aluoja ja Veljo Runnel. Sel aastal üsna vesised matkad viisid tõelisele „pokumaale” kesk efektseid kõrreliste puhmaid, koprakäike ja -skulptuure (äranäritud puudest järele jäänud kontsud).

Nii nagu eelmistelgi aastatel, sai kõrva kikitatud lindude  häälte peale. Türi muusikakooli kammersaalis anti rida huvitavaid kontserte. Pianist Mati Mikalai soolokontserdi „Vetemäng” kavas olid Ravel ja Debussy. Hämmastav, milliseid varjundeid oskasid need heliloojad-impressionistid oma kompositsioonides anda vee erinevatele tämbrivärelustele. Kava tervikuna oli ülimalt nauditav. Pianisti mängus köitis peen kõlaesteetika, laitmatu tehnika, selge rütmistruktuuri edastamine  ja impulsiivsus Raveli lugudes („Alborada del gracioso”) ja hea koloriiditunnetus („Kellade org”). Debussy filigraansem helikeel haakus minu arvates veelgi orgaanilisemalt Mikalai temperamendiga. Sellest andsid tunnistust Debussy kolm prelüüdi: „Undiin”, „Purjed” ja „Uppunud katedraal”. Viimase arhitektoonika kulmineerus markantsetes akordides, tekitades jõulise, lausa „kivise” kõla. Sopran Kädy Plaasi ja pianist Martti Raide  kavas „Laulvate vete ääres” olid esindatud Mozart, Schubert, Kapp, Saar, Mägi ja Tubin. Publik sai nautida tõelist Lied’i-õhtut, mis oma stiililt kätkeb endas tohutu ampluaa muusikasse valatud emotsioone. See on nagu muusikaline dialoog südamest südamesse.

„Avaldage mulle muljet”-hoiakuga kuulaja ei saa siit oodatut, sest seda tüüpi kommunikatsioon nõuab nii esinejalt kui vastuvõtjalt avatust ja süvenemisvõimet. Interpreetide koostöö oli igati loomuliku kulgemisega, vokaalpartiis võlus hea intonatsioon. Mozarti „Kannike” ja Schuberti „Forell” eristusid teistest oma ilmekuse poolest. Eesti heliloojate teostest õnnestusid suurepäraselt Ester Mägi neli laulu „Õnne algus”, „Mälestus”, „Kuis võiksin magada” ja „Ööhõlmad”. Pianist Marko Martin esitas soolokava, mis oli pühendatud Ferenc Liszti tsüklile „Rännuaastad – Šveits”. Taas üks kohtumine sarmika  isiksusega! Lisaks on pianisti tehnika täiuslikult sisu teenistuses, kõiges domineerib tasakaalustatud struktuur ja detailivaldamine. Martinil on musitseerides haruldane omadus, nimelt oskus ajaga, s.t pausidega oskuslikult ümber käia. Eriliselt õnnestus kontserdi teine pool, eriti „Obermanni org” ja „Koduigatsus”. Tsükkel oli terviklik tänu dramaturgilisele ülesehitusele, kus mõned osad järgnesid attacca, mõned aga teistest suurema tsesuuriga eraldatult.  Türi kirikus esines Tallinna Kammerorkester koos seekordse kava muusikalise juhi klavessinist Reinut Tepiga. Kanti ette Händeli „Veemuusika”. TKO koos puhkpillimängijatest lisajõududega suutis kirikuruumi paisata võrratu energeetikaga barokkesituse. Juba avamäng mõjus heas mõttes šokeerivalt – tõeline XVIII sajandi prantsuse uvertüür! Orkester on läbi aastate tõestanud oma elujõulisust ning mind isiklikult on iga kohtumine selle muusikute  ringiga esteetiliselt rikastanud. Alati on mind võlunud nende humoorikas mängulust, tehniline üleolek ja täiuslik materjali valdamine, siiras musitseerimisrõõm, empaatiavõime ja iga üksiku liikme tahe anda esitatavasse oma kordumatu panus. Seda võiks nimetada kõrgeks professionaalsuseks, kus kasuteguriks on veel ka aastatepikkune koosmängupraktika ja sellest johtuv peen ansamblitunnetus.

Siinpuhul sobiksid ehk Marie  Underi luuleread „Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö: ta on aastate hool ja valude töö”. Händeli kuulsa teose ettekande vaieldamatuiks kvaliteetideks olid hea tasakaalustatus bassirühmaga, värvikad dialoogid puhkpilligruppide vahel, kantileenne liin aeglastes osades. Reinut Tepi asjatundlikkus ning organiseeriv, nakatav energia lisasid esitusele veelgi särtsu juurde. Lõpetuseks võin kindlalt väita, et festival  oli perfektselt korraldatud ning rikas valdkondade rohkuse ja tulevikku suunatud algatuste poolest. Eden Phillpots on kunagi vihjanud, et universum on tulvil maagilisi nähtusi, mis ootavad kannatlikult meie taju teravnemist. Sama mõtet jätkavad Fred Jüssi sõnad raamatust „Mister Fred” (SE&JS, 2009): „Ma arvan, et praegu on üks niisugune aeg, kus inimesed vajavad loomulikku keskkonda kas siis otse või kaude. Ja minu mure on hoida oma peeglid  puhtad ja ilusasti tasased, et nad ei moonutaks midagi, et mind usutaks, et ma suudaksin kedagi puudutada ja milleski veenda. Veenda loomulikkuse vajaduses”.