Veni, veni, Vanemuine

Vanemuise SO hiljutine kontsert Paul Mäe juhatamisel on eristuva, ent siiski ajaloolisele konventsioonile tugineva kava hea näide.

AARE TOOL

Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 18. V Estonia kontserdisaalis, dirigent Paul Mägi. Kavas Ülo Kriguli „Symphonic Slices“, James MacMillani „Veni, veni Emmanuel“ (solist Heigo Rosin) ja Camille Saint-Saënsi sümfoonia nr 3 („Orelisümfoonia“).

Sümfooniakontsertide kava kokkupanemine on teatavasti hämaravõitu teadus: see põhineb ajaloolistel konventsioonidel ja omandatakse suuremal või vähemal määral töö käigus. Selle esteetiliste ja sotsiaalsete aluste üle teoretiseeritakse võrdlemisi harva. Praeguseni käibel olevate kavapõhimõtete tuumik pärineb Mendelssohni ajast, kui seoses esitatava muusika ajaraamide laienemisega (s.t vanema muusika lisamisega repertuaari) ja stiililise mitmekesistumisega kerkisid esile uued küsimused, eriti kontserdikava terviklikkuse või koherentsuse teema. Just püüdlust viimati nimetatud omaduse poole on peetud kontserdikavade koostamise üheks kesksemaks ja visamalt püsivaks jooneks.* Seega võib väita, et kontserdile kui tervikule laiendati needsamad terviklikkuse ja orgaanilisuse kriteeriumid, mis sõnastati üldisemal kujul juba antiikajal ja mis tõusid XIX sajandil muusikateose üle arutlemisel kesksele kohale. Sestsaadik sai põhiküsimuseks, kuidas tagada kava eripalgelisus, ohverdamata kujutlust kontserdist kui eneseküllasest tervikust.

Ei tarvitse vist lisada, et eelnimetatud XIX sajandi dilemma on läinud ajapikku järjest tõsisemaks. Võitjana tuleb sellest olukorrast välja historistlik minevikukaemus ja oma kaasaja tunnetus kaotab. Kuigi oleks väär teha üksiknäidete põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi, näib siiski pidavat paika tõdemus, et sümfooniakontsertide repertuaari raskuskese paikneb ühemõtteliselt XX sajandi keskpaigale eelnenud perioodis. Suuremal osal uudisteostest on tõsiseid raskusi muusikainstitutsioonide ja kontserdikorralduse raamistikku sobitumisega, mistõttu ainus väljapääs on eraldada see temaatiliselt hooaja ülejäänud programmist ja koondada sihtfinantseeritud nišifestivalide üksikule saarele. Loomulikult ei tasu läheneda olukorrale ühekülgselt: selle tekkes ei ole sugugi süüdi ainult kontserdikorraldajate establishment, kuulamiskogemuseta publik või muud tumedad jõud, vaid suures osas tuleneb see ka nüüdismuusika viljelejate teadlikust vastanduja positsioonist või kontserdielus valitseva nõudluse ebamäärasest tunnetamisest.

Repertuaarivaliku konservatiivsuse-avatuse teljel võib selgelt märgata teatud seaduspärasust: mida suurem on era­algatuslik komponent ja sõltuvus publiku hulgast (selle suhtes ei saa loomulikult ükskõikne olla ükski orkester), seda enam püütakse tugineda end retseptsioonilooliselt tõestanud repertuaarile ja uudisteoste või üldisemas mõttes uuema muusika esitamise risk võetakse harva. Sellesse kategooriasse paigutub eriti selgelt näiteks Põhjamaade Sümfooniaorkester, ent sama tendentsi võib täheldada ka turneede käigus üles astuvate külalisorkestrite puhul. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kavavalik jaguneb laias laastus kaheks: ühelt poolt rõhutakse tugevasti ülemaailmselt soositud repertuaarikaanonile, ent aeg-ajalt tuleb ette ka mõningaid eksperimentaalsemat laadi sündmusi ja harvem uudisteoste ettekandeid. Vanemuise ja rahvusooperi Estonia orkester on käsitletavad omamoodi „vabade radikaalidena“, kellele on sümfooniakontserdid mõistagi põhitegevuse kõrvalharu ning kavavalikul on seega üsna vabad käed. Eriti paistab see kehtivat vanemuislaste puhul, kelle viimase paari aasta kontsertidel on satutud ka mõneti riskantsematele repertuaariradadele.

Löökpillimängija Heigo Rosina ja Vanemuise SO ettekande puhul osutus sõlmküsimuseks solisti ja orkestri omavaheline tasakaal.

Heikki Leis

Vanemuise SO hiljutine kontsert Paul Mäe juhatamisel on eristuva, ent siiski ajaloolisele konventsioonile tugineva lähenemise üsnagi hea näide: esimeses pooles kõlas Ülo Kriguli uudisteos „Symphonic Slices“ ja šotlase James MacMillani kontsert löökpillidele ja orkestrile „Veni, veni, Emmanuel“ (1992), teises pooles Saint-Saënsi sümfoonia nr 3, tuntud ka kui „Orelisümfoonia“. Ehkki kontserdielu üldisel taustal võib omamaise uudisteose ja veerandsaja aasta vanuse muusika kavvavõtmist pidada pigem erandlikuks, vastab kontsert tervikuna kõige traditsioonilisemale XIX sajandil kujunenud kavatüübile: avamäng, instrumentaalkontsert ja sümfoonia.

Muljet Kriguli teosest kui avamängust võimendab kolmeosaline ülesehitus stiilis „aktiivne-passiivne-aktiivne“. Teose pealkirja selgituseks on avaldatud niipalju, et see pidavat viitama teatud katkestatusele, lõigulisusele või liigendatusele – seega on ideemaailm umbes samasugune nagu Kriguli paari aasta taguses saksofonikvartetis „Section Music“ (section on vormiosa). Põhiilmelt võib selle muusika paigutada andriessenliku minimalismijärgsuse alla, ent võib-olla tasub minna ajas veelgi kaugemale. Sedamööda, kuidas alguse katkendlikkus settib ühtlasemaks masinlikuks liikumiseks, näib tulevat ilmsiks vaime sugulus 1920ndatega, mil vedurite ja vabrikute muusikaline portreteerimine oli üksvahe moes. Kuigi pealkiri pühitseb selgema liigendatuse saavutamiseks kõik abinõud, ei saa siiski üle tundest, et ettearvatavale skemaatilisusele ja sellest osalt tulenevale orkestrikirjaviisi ühetaolisusele makstakse liiga suurt lõivu. Teose vormipilt on kokkuvõttes isegi rõhutatult konventsionaalne ja lõigulisuse iseenesest paljutõotav (ehkki Stravinskil juba ammu ära proovitud) idee jääb seetõttu õhku rippuma. Kontserdi sissejuhatusena täitis pala sellele vaatamata oma ülesande.

Kuigi lood uuema muusika esitatavusega pole sageli kiita, ei pruugi olukorda siiski üle dramatiseerida: leidub kindlasti ka niisuguseid palu, mis on repertuaaris kinnistunud ja kujunenud omamoodi nüüdiskrestomaatiaks. Nii näiteks olevat MacMillani teost „Veni, veni, Emmanuel“ esitatud üle maailma juba peaaegu viissada korda ja küllalt soosingut on osaks saanud tema muulegi loomingule – seega tasub uuema muusika olukorra hindamisel hoiduda lihtsatest üldistustest. Löökpillimängija Heigo Rosina ja Vanemuise SO ettekande puhul osutus sõlmküsimuseks solisti ja orkestri omavaheline tasakaal. Kõigesse, mis puudutab kõlatasakaalu, on enesestmõistetavalt kirjutatud sisse subjektiivne moment, kuivõrd asukoht saalis mängib teataval määral rolli. Kuna aga hiljem Saint-Saënsi sümfoonia puhul samu probleeme ei paistnud olevat, siis võib oletada, et ka MacMillani teoses olnuks võimalik saavutada parem kooskõla. Orkester oli liialt tagaplaanil terve teose vältel, eriti aga nendes kohtades, mis eeldavad rütmiaktiivset ja selgelt artikuleeritud mängu („Dance-Hocket“). Rosina soolopartii tour de force’iga suudeti sammu pidada, kuid selle käigus jäid peaaegu märkamata orkestripartiis sisalduvad tähendusrikkad detailid. Nende all ei pea ma muide sugugi silmas vaid lõpus heldelt välja peetud generaalpausi. Saint-Saënsi sümfoonia puhul oli orkester märksa enam omas elemendis: allegro moderato’s kerge ja rütmitäpne, poco adagio’s väljapeetud ja kandev, finaalis koos oreliga sobivalt massiivne. Seega võib Vanemuise etteaste kokku võtta järgmiselt: keskmisest julgema repertuaarivaliku poolest vaieldamatult „veni, vidi, vici“, kontserdi esimese poole mõningaid esituslikke küsitavusi arvestades aga pigem „veni, veni, Vanemuine“.

* Seda probleemi on käsitlenud näiteks Mark Gotham, Coherence in Concert Programming: A View from the U.K. – International Review of the Aesthetics and Sociology of Music, detsember 2014, Vol. 45, nr 2, lk 293–309.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming