Vene kirikumuusika – raske esitada, nauditav kuulata

Igor Garšnek

Kontsert „Vene kirikumuusika sedöövrid”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor Risto Joosti dirigeerimisel 1. II Tallinna Jaani kirikus, kavas Bortnjanski ja Schnittke koorikontserdid.

Kui vene heliloojatest Alfred Schnittke (1934–1998) teoseid võib meie kontserdilavadel siiski mõnikord kuulda, siis Dmitri Bortnjanski (1751–1825) helitööd tuleks küll kanda väljasurnud komponistide „punasesse raamatusse”. Ja nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) laupäevane kontsert „Vene kirikumuusika šedöövrid” Jaani kirikus Risto Joosti dirigeerimisel veenvalt näitas, ilmaaegu.
Bortnjanski raius (nagu enne teda Peeter I) Venemaale „akna Euroopasse”, ainult et muusikalises mõttes ja Katariina II valitsemisajal. Õppis ju noor Dmitri Bortnjanski Itaalia helilooja Baldassare Galuppi käe all Veneetsias ja hakkas esimesena Venemaal kasutama toonaseid Lääne kompositsioonitehnikaid (nt kontrapunktiline kirjaviis), millest Venemaal polnud kellelgi aimu.
Kõnealusel a cappella kontserdil tulid ettekandele Bortnjanski koorikontserdid nr 9 ja 24 (kokku on tal neid 45!) ning Schnittke ulatuslik koorikontsert.
Mõlemad Bortnjanski koorikontserdid on kirjutatud õigeusu jumalateenistuse tarbeks ning on seetõttu ka võrdlemisi lühikesed (u 7-8 minutit). Aga mõlemas on ka vene traditsioonilise kirikumuusika ja euroopaliku kompositsioonitehnika stiililist sünteesi.
Koorikontserdi nr 9 „See on päev, mille Issand on teinud” helikeel on põhiolemuselt homofooniline (kirikumuusika element), kuid koori häälerühmade omavaheliste imitatsioonidega (euroopalik komponent). Peale ühtse koorikõla olid ettekandes nauditavad ka kõik eredad koorisolistide ansamblid. Koorikontsert nr 24 „Ma tõstan oma silmad mägede poole” oli eelmisest mõnevõrra polüfoonilisema tekstuuriga ja solistide ansamblitel märksa kandvama rolliga. Joost kujundas ettekandes hästi mõjuva dramaturgilise arengukaare, mis viis energilise, kiires tempos keskse episoodini. Just selles lõigus tuleb eriliselt tunnustada kammerkoori väga täpset diktsiooni ja kristallselget artikulatsiooni.
Alfred Schnittke monumentaalne neljaosaline koorikontsert (1984/1985) on liturgilisele tekstile (Grigor Narekatsi,
X sajand) vaatamata kontsertteos, mis pole mõeldudki esitamiseks õigeusu teenistustel. Teatud mõttes asub see helitöö Schnittke loomingus teelahkmel, mil helilooja hakkas vähehaaval loobuma senisest polüstilistlikust kompositsiooni­tehnikast modaalsete ja polütonaalsete harmoonialahenduste kasuks. Siiski on teose III osas polüstilistilist väljendusviisi veel väga selgelt tunda.
Mis puutub esitusse, siis juba I osa „Oo, kõiksuse Valitseja” alguses paelusid ootamatud ja järsud modulatsioonid harmoonias. On tähelepanuväärne, kui veenvalt kujundas dirigent siin mitu järjestikust, vokaalselt avarat kulminatsiooni. Eks sellele aitasid kaasa ka koori meeshäälte ühtseks lihvitud fraasilõpud, aga eriti tuleb ettekandes esile tõsta sopranite kandvat tooni ja intonatsioonilist eredust väga kõrges registris.
Mida edasi, seda kaasahaaravam oli Schnittke koorikontserdi esitus. Teises osas „Laulukogu, kus iga värss …” kujunesid hästi põnevad polütonaalsed harmooniakihistused (iga koori intonatsioonipuhtusele tõsine proovikivi!). Seejuures pääses koori häälerühmade dialoogilisus siin selgelt ja reljeefselt esile. Lõpuepisoodi sugestiivsed kahenoodilised motiivikordused mõjusid isegi hüpnootiliselt. Kolmandas osas kõlanud avangardmuusika leksika ja finaalis kuuldud kandvad ja voolujoonelised legato’d – kõik see päädis Joosti väga mõjuvalt ette valmistatud spirituaalse kulminatsiooniga, mis mõjus muusika äkilises mažoorses selginemises nagu nirvaana saabumine.
Arvata võib, kui raske oli EFK-l seda Schnittke kolmveerandtunnist ja komplitseeritud helikeelega teost proovides kõlalisse tasakaalu saada ja kontserdil intonatsioonipuhtalt esitada, aga seda kuulata oli igati nauditav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming