Veel muusikalisest loovusest

Leelo Kõlar

Seda lugu ärgitas mind kirjutama 6. VI Sirbis avaldatud teade Eesti muusikafondi ja heliloojate liidu korraldatavast loomelaborist muusika- ja huvikoolide vanemate klasside ning gümnaasiumi ja keskastme õpilastele. Loovuse suvekoolis käiakse 4. – 8. VIII Viljandi muusikakoolis ja Viljandi kultuuriakadeemia muusikamajas.

Viimase aja märgid näitavad kasvavat huvi arendada noorte loovust ja otsida selleks mitmesuguseid teid. Valdavalt suunatakse sellealane tegevus kesk- ja kõrgema astme õpilastele alates V klassist, mis on mõnes mõttes ka mõistetav, kuna selleks ajaks saavutatud pillikäsitsemise oskus ja noodikirja valdamine annavad avaramaid võimalusi. Oleme olnud kuulajateks väga omanäolistele tulemustele. Küll aga kipuvad muusikalise loovuse arendamisest kõrvale jääma just kõige nooremad lapsed, kelle puhul see looks aluspõhja edasisele arengule. Väiksematele on üht-teist siiski korraldatud, kuid pigem pisteliselt kui sihipäraselt. Ometi tuleks ära kasutada see parim aeg, mil lapse areng on kõige vastuvõtlikumas ja paindlikumas faasis. See on aeg, mis nõuab muusikaõpetajalt eriti leidlikku, emotsionaalset ja fantaasiaküllast lähenemist, sest nüüd peab ta ka ise olema loominguline!

Oleks kasulik märgata, et muusikalisest loovusest haaratud laps suhtub loovamalt ka teistesse ülesannetesse, ja ei ole saladus, et enamasti on musitseerivate laste õppeedukuski silmapaistev. Selles mõttes oli väga inspireeriv Külvi Tedre artikkel „Lasteaias tuleb loovusele tähelepanu pöörata” (Õpetajate Leht 6. V), mis pakkus hästi kujukalt mitmekesiseid võimalusi just väikelaste loomingulise algatuse ergutamiseks. Eraldi muusikalisest loovusest seal juttu pole tehtud. Kuna olen seotud peamiselt muusikaga, tahan veidi käsitleda ka seda valdkonda.

Leian, et meil ei võeta lasteaedades ega koolide algklassides loovuse asja eriti järjekindlalt ette. Üksikud koolid on teinud häid katsetusi, sest õppekavades see ju seisab. Eriti aktiivne on olnud mõni muusikakool nagu Lasnamäe, Keila, Viljandi, VHK, Saue, Märjamaa oma, aga muusikakoole on meil ju üle 80 – paraku märkab laiemalt vaadates veel palju juhuslikku. Kas on õpetajatel vähe julgust, kogemust või algatusvõimet? Või ei jätku aega? Tõsi, EMTA koolimuusika instituut ja Eesti klaveriõpetajate ühing on õpetajate koolitamisel loovust tähtsaks pidanud ja see on ka vilja kandnud, kuid oleks vaja veel paar tublit sammu edasi astuda, eriti algklasside õpetajatele suurema julguse „süstimisel”.

Leian, et sellisel õrnal alal ei ole nii oluline valmistuda ülevaatusteks, kontsertideks või konkurssideks. Ühest küljest on kontsert muidugi stimuleeriv asjaosalistele ja eriti kasulik teave lastevanematele, aga parem oleks tegevust suunata intiimsemas õhkkonnas ja aega kasutada pikema perspektiiviga. Selle mõttega tuleks kaasata ka lapsevanemad, et arusaamatusest ei tekiks vastuseisu, kui laps ei laula või ei mängi kodus tuttavat laulu või lugu ning esitab selle asemele midagi „arusaamatut”. Kui laps mõtleb välja väikesed värsiread ja juurde veel viisikese, siis on see ju väga tore initsiatiiv. Ikkagi ise! Kodus ebamääraselt kõlavat klaverimängu kuuldes ei tarvitseks hõigata: „Mida sa seal jälle klimberdad, harjuta parem oma tükid selgeks!” Omalooming kui sütitav muusikaline mäng oleks lastele huvitavam ja sisukam vaba aja veetmise vorm kui kaubamajades hängimine (jah, ka päris algklasside lapsed on sellesse nakatunud), lõpmatu arvuti taga istumine või koolikiusamise „harrastamine”.

Õppekavades ettenähtu vajab aega ja treenimist. Siit sünnibki mure: kust võtta lisaaeg loovuse arendamiseks? Suurematele lastele sobikski sessiooniline nõuandev õppevorm, aga väikestega tuleks tegeleda pidevalt. Kui Viljandis on olemas augustikuise loovuse suvekooli jaoks materiaalne kate, siis omavalitsusi või ka tublisid koole, kes on leidnud selleks mingeid finantsilisi võimalusi, on paraku vähe. Nii võime küll palju rääkida, kui tore asi on loovus, kas aga võiksime loota, et selline jutt jõuab ka nende inimeste kõrvu, kes on harjunud mõtlema vaid iga tegevuse materiaalsele efektiivsusele ja kellele jääb ähmaseks loomingulisuse sügavam mõte kui pikaajalise protsessi olemus ja tulemus. Harva tajub kõrvalseisja seda aja ja energia hulka, vaikuse ja vabaduse vajadust, mis on loomingulisuse tekke ja arengu eeldus. Kogu sotsiaalse poole lahendamine on keerukas ja nõuab kõigilt asjaosalistelt tolerantset suhtumist, meie kõigi aktiivset kaasamõtlemist ja -rääkimist. Keegi teine ei tee seda meie eest ära. Aga alustagem ikka algusest, mitte kusagilt keskelt!

Me teame ülihästi, et muusika vallas loominguliselt aktiivse mõtlemise ja innukusega tegelenul on edasises elus julgust ja algatusvõimet tegutseda edukalt kas arhitekti, inseneri, arsti, poliitiku, ärimehe, näitleja vms või ka muusikuna, kuna ta on omandanud võime ja otsustavuse luua uusi olukordi, muuta aegunud arusaamu, leida otstarbekamaid lahendusi, kaasata teisi loova mõtlemisega võimekaid inimesi, laiendades oma ideede rakendamiseks osalejate ringi. Seega peakski laiem eesmärk olema kasvatada loovaid, ettevõtlikke, särasilmseid inimesi, kelle panus meie majanduse ja kultuuri arengusse on olulise kaaluga parema elukvaliteedi saavutamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht