Veel kord Mozartist!

Tiiu Levald

 

Nooruke Larissa Kostjuk  valdab

erakordselt head Mozarti stiili. aili vahtrapuu

 

BIRGITTA FESTIVAL 11. – 20. VIII: Mozarti ooper “La clemenza di Tito”, Moskva Ooperiteater Helikon Pirita kloostris 15. VIII.

 

Minnes Pirita kloostri müüride rüppe kuulama-vaatama Mozarti ooperit “La clemenza di Tito” (“Tituse halastus”) Moskva Ooperiteatri Helikon solistide, koori ja orkestri esituses, varitses meeles kahtluse-, õigemini eelarvamuse iva. Oli ju alles hiljuti väga heade solistidega selle ooperi kontsertettekanne meie Estonia laval ja TV vahendusel sai seoses Mozarti aastaga nähtud kolme lavastust, mis salvestatud alles viimastel aegadel. Kusjuures viimatinähtu oli praegu maailma esilavade tipplaulja Suzan Grahamiga Sextuse rollis! Pärast nii täiuslikku interpretatsiooni tundus küll võimatu, et suudetakse veel millegagi üllatada. Ja ometi!

See, et lavastaja Dmitri Bertman on rikka fantaasia-varaaidaga ja oskab neid fantaasiaid ka realiseerida, oli selge juba eelmistest kokkupuudetest tema lavastustega (Estonia laval Dargomõžski “Näkineid”, Riia Ooperis Puccini “Tosca”, mullusuvine Birgitta festivali Poulenci “Karmeliitide kahekõned”). Nüüd võis veenduda, et tal on eriline anne minna erinevatesse muusikasfääridesse kuidagi omamoodi, värskena, teda ei kammitse eelmised “ikoonid” ja tema tunneteskaala tundub olema põhjatu ja piirideta. Headeks mõttekaaslasteks on tal olnud kunstnikud Igor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva. Lava keskmes on lahtine vesi ja kloostrimüüridel peegelduvad erineva laineintensiivsusega vetemängud loovad lummavaid kooslusi seoses tegelaste siseheitlustega. Vapustavaim koosmäng inimeses toimuva ja teda ümbritsevaga tekkis näiteks Vitellia viimase vaatuse aaria ajal.

Nii nagu Mozart on andnud sellele tegelasele tema meeleheite väljenduseks inimhääle piirhelid, nii olid ka lavastaja ja valgusemängud kruvinud stseeni lausa verdiliku leedi Macbethi hullumisstseeni dramatismini. Kui viimane püüdis oma käsi verest puhtaks pesta, siis Vitellia üritab reeturliku noa vees puhtaks saada. Kui ooperi algul tundus veidi sadistlikuna idee panna poolalasti lauljad põhjamaa augustiöös pidevalt vees solistama, siis ooperi lõppedes selginesid metafoorid, mida vee lavaletoomisega meile välja pakuti. Veest oli tehtud pidev kaasosaline. Vesi võib olla janukustutaja ja puhastaja, kuid ta võib ka vaevade ja kurjuse varjaja olla. On ta ju nartsisliku eneseimetluse peegeldaja, kuid samas ka taevalaotuse dubleerija! Vesi võib olla magav, raske ja sogane – siis on ta surma sümbol. Nagu on öelnud Bachelard oma filosoofilises essees “Vesi ja unelmad”: “Mõnede hingede jaoks on vesi meeleheite, lootusetuse materjal”. Ja vastupidiselt sellele mõttele on Claudel oma luulekogus “Positsioonid ja ettepanekud” sõnanud: “Kõik see, mida süda loodab, võib end vee kujundis ilmutada”.

Kõik need mõtted haakuvad Bertmani lavastusega. Kui senistes lavastustes on Titust näidatud küll tundelise ja headust endas kandva mehe ja valitsejana, siis Bertman on üllatavalt pinnale toonud temas seni peidus olnud hingelisi salasoppe. Tema kiindumus Sextusesse ei ole enam pelgalt platooniline sõprus, vaid kirglik erootiline kiindumus. Samas on ta helde armujagaja ka naissoole, nii trooni ihaldavale Vitelliale kui noorukesele Serviliale. Tema mäng veega Sextuse aaria ajal mõjub nartsislikult ja valmistab meid juba ette heitlikule ja ootamatusena mõjuvale otsusele ooperi lõpus: pettununa kõiges inimlikus taganeb ta ja loovutab oma võimumantli järgmisele keisrile Anniole. Rahva juubeldustes võiks sisalduda see igipõline ja ikka ning jälle ajaloos korduv iroonia: “Keiser on surnud! Elagu keiser!”

Siin kulmineerubki veel üks metafoor – mäng keisri kuldse mantliga. Seda on eespool eksponeeritud kui võimusümbolit, Sextuse kätes tema suure kahetsusaaria ajal kui kõige kauni mälestust, ja nüüd siis kui tegelike sündmuste varjajat. Bertman on kasutanud alter ego kujundit nii Sextuse kui Annio puhul väga huvitaval printsiibil: laulavad ju neid meestegelasi metsosopranid, kuid füüsisega toimuvat väljendavad meestantsijad. Nii tekib täiuslik illusioon: see, mida ilmsi näeme, ja too, mis toimub peidetuna inimhinges. Ning inimhinges toimuv oli selles lavastuses Sextuse rollis usaldatud tõesti erakordsele lauljannale!

Kui eelnevalt vihjasin Suzan Grahamile, siis nooruke Larissa Kostjuk võiks julgelt astuda igale maailmalavale teda dubleerima. Mitte ainult kõlav ja väga hea koolitusega hääl, vaid slaavi lauljana erakordselt hea Mozarti stiili- ja meeleolutajuga lauldud partii sundis teda ahnelt jälgima nii silmade kui kõrvadega – kahju oli igast hetkest, mil ta misanstseeni tõttu suure Rondo ajaks kontrabasside varju jäi (kes omakorda pakkusid nauditavat vaatepilti oma väga aktiivse mängumaneeriga!).

Lauljate hääled selles teatris on muidugi äärmiselt rikkad. Eriline elamus oli kohtumine Marina Andrejevaga Servilia osas. Enamikus nähtud lavastustes on laulnud seda partiid koloratuursopranid, kelle hääles prevaleerinud kõrguste ja koloratuuride mitte just kõige soojem atmosfäär. Siin kuulsin järsku häält à la Beverly Sills (newyorklaste pikaajaline ebajumal METis möödunud sajandi teisel poolel) – sama soojus, malbus ja äärmiselt täpne koloratuuride valdamine.

Oli suur õnn teda kuulata ka järgmisel õhtul raekoja saalis etendatud, küll hoopis teises võtmes lahendatud Mozarti lapseeas loodud lühiooperis “Apollo et Hyacinthus” Melia rollis. Siin avanes üldse Bertmani kui lavastaja täiesti uus kunstnikunatuur – meeletu huumoritaju ja Mozarti kui Päikesepoisi krutskilembuse fantaasiaküllane serveerimine. Uskumatult mõnus oli lauljate sõna ja paroodia valdamine ning ilmne Mozarti-aegne pereringis tubateatri “mäng mängus”. Ja säravaim teiste seas oli Marina Andrejeva, kes kõigele lisaks jahmatas “kõrguste ihaldajaid” oma esimeses aarias teise oktaavi g-ga! Tema stiilipuhtus on lihvi saanud Viinis, kus tal on õnn olnud end täiendada. Mängulustile andis veel erilise hõrgu lisaväärtuse kõigi nelja naislaulja väga kena väljanägemine ja äärmine isikupära väljajoonistumine. Ja aariate puhul ei suutnud küllalt sisemises hämmingus nentida, et Mozart oli nende nootide kirjapanemise ajal 11aastane laps!

“Tituse halastuse” juurde tagasi tulles tahaks kindlasti rääkida Tituse ja Publiuse osatäitjatest, väga soojatämbrilisest lüürilisest, kuid mehisest tenorist Nikolai Dorožkinist ja mahukast ning säravakõlalisest bass-baritonist Mihhail Guzovist. Mõlema puhul oli nauditav stiilitunne ja tenor esitas oma tehniliselt mitte kergete kilda kuuluvad aariad sellise elegantsiga, et ei märganudki nende kestvust.

Loomulikult peavad kogu selle muusikalise külje taga olema väga head pillimehed (eriti lummavad olid Mozarti viimaste eluaastate lemmikpillil klarnetil mängitud duetid Vitelliaga!) ning etenduse hing ning käivitaja oma tempotunnetustega, dirigent Vladimir Ponkin.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming