Veebruar – Sündmusrohke ja emotsionaalne

MIRJE MÄNDLA

„Muusika peab rääkima midagi su enda elu kohta, sinu kohta. See põhimõte peab valitsema nii ooperi- kui ka orkestrimuusikas. Ja kui ei räägi, siis sureb,“ on öelnud saksa helilooja Detlev Glanert. Nõudlikuma muusikamaitsega kuulajale oli veebruari kontserdikalender üllatavalt mitmekesine ja kantud rohketest positiivsetest elamustest. Talvine unelev rahu oli paletilt pühitud ning ühtemoodi võimsalt võtsid kontserdilaval oma koha sisse uued algatused ja stabiilsed kontserdisarjad. Kuuldud muusika kõnetas inimesi, millest andis tunnistust muu hulgas ka muljetavaldav publiku hulk.

Usk, lootus, armastus“. Olari Eltsi on alati iseloomustanud publiku üllatamine. 26. veebruari ERSO kontserdil oli võimalus kuulata Kölnis 1960. aastal sündinud saksa helilooja Detlev Glanerti loomingut, mis mõjus värskendava muusikalise tuulepuhanguna. Kavalehele ei olnud küll märgitud sõnapaari Eesti esiettekanne, aga arvata võib, et tema loomingut ei ole siinsetel kontserdi­lavadel varem esitatud. Tegemist on heliloojaga, kes alustas trompetiõpingutega ning süvenes komponeerimisse alles kahekümnendates eluaastates, õppides Diether de la Motte, Günter Friedrichsi, Frank Michael Beyeri ja Hans Werner Henze käe all. Glanerti loomenimekirjast leiame kolmteist ooperit ja kakskümmend sümfooniaorkestrile kirjutatud teost, nende seast on mängitumaid 2006. aastal Camus’ järgi valminud ooper „Caligula“, „Theatrum bestiarum“ (2005), nüüd Eestiski ettekandele toodud „Neli prelüüdi ja tõsist laulu“ ning „Mahler-Skizze“ (1989). Viimati valminud ooperitest tuli 2012. aastal Bregenzer Festspiele aegu lavale Stanisław Lemi järgi loodud „Solaris“. Glanert on kirjutanud ka kaks sümfooniat. Tallinna kontserdi avaloona kõlas tema „Kauge maa“ (2014). Glanerti helikeel lähtub traditsioonidest, ent on äärmiselt omanäoline. Teosed on meeldiva põhjalikkusega läbi komponeeritud ja vormitunnetuselt terviklikud. Ooperiloojana hindab Glanert meloodiat, tema muusika on kujundlik, tema orkestratsioon eeldab põhjalikke teadmisi ning on tundlik ja leidlik. Kõlaelamust toetas orkestri mõnevõrra ebatavaline asetus: kontrabassid olid tõstetud üles astmetele, kus tavaliselt näeme löökpille, ja timpanid paigutatud tavapäraselt kontrabasside kohale. Glanerti vokaaltsüklis, kus helilooja on toetunud Brahmsi vokaaltsüklile „Neli tõsist laulu“, soleeris professionaalselt ja võluva tämbriga bassbariton Stephan Loges. Dresdenis saksa keeleruumis sündinud laulja esituses ei läinud kaduma ükski tekstinüanss, ehkki kavalehelt sai jälgida ka selle eestindust. Loges on varakult võitnud Wigmore Halli rahvusvahelise lauljate konkursi, debüteeris 14 aasta eest BBC Promsil ning annab soolokontserte, soleerib suurvormides ning teeb koostööd Euroopa ooperiteatritega. Dirigent Olari Eltsiga seob teda koostöö aastast 2008, mil toodi publiku ette Schuberti laulud Weberni seades.

Tegemist oli äärmiselt õnnestunud kontserdiga, nii kavavaliku kui ka teostuse mõttes. Saatuse tahtel oli samal päeval meie seast lahkunud maestro Eri Klas ja Olari Elts juhatas kontserdi sisse südamliku pühendusega.

ERSO. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri veebruarikavast tasub kindlasti meenutada 5. veebruari kontserti „Planeedid“, kus sai kuulates Gustav Holsti „Planeete“ ühtlasi vaadata režissöör Duncan Coppi ja NASA koostööna 2010. aastal valminud filmi „Planeedid – HD Odüsseia“. Just filmi tõttu tuli panna orkester Nordea kontserdilavale, ehkki loomuliku akustilise keskkonna puudumise mõttes on tegu pigem sundvalikuga. Siiski on ERSO-le alati hästi mõjunud püüdlused tõsta muusikud välja rutiinist – tuleb ju neil anda igal reedel kontsert ühes ja samas saalis ja enamasti tavapärases orkestriasetuses.

Erilise sündmusena ning taas ka mõnevõrra teistsuguse lavaasetusega anti ERSO kolmaski täiemahuline kontsert festivalil „Percussion Plus“ (festivalil on eelmises Sirbis pikemalt peatunud Maria Mölder). Tahan esile tuua festivali ühe kunstilise juhi Vambola Kriguli kavaluse tõsta Tatjana Kozlova esiettekandeline „Niidiotsad“ heliobjektidele ja löökpillidele sümfooniaorkestri kontserdi konteksti, kus saab teose asetada hoopis kaalukamasse akustilisse keskkonda ja tekitada atmosfääri, kus helilooja kavatsused mõjule pääsevad. Löökpillifestivalil sai nautida haruldast hetke, mil ootuspärase virtuoossuse asemel keskenduti vaikusele. Kozlova teos on oma mõttelaadilt ja vormilahenduselt heas mõttes lähedane Karlheinz Stockhauseni loominguga. Kozlova on kasutanud heliobjektidena tema loomingust tuttavaid kristallkausse. „Niidiotsi“ n-ö punase niidina läbiva partii esitamisel osales autor.

Selle kontserdi teises pooles tõusis võimsalt esile Rolf Wallini „Tõus ja mõõn“ löökpillidele ja orkestrile (1998), soleerisid Maarja Nuut, Brita Reinmann, Heigo Rosin (soleeris omakorda ka Tüüri kontserdis „Ardor“), Ivo Lain, Karl Johann Lattikas ja Tiit Joamets. Wallini teos nõudis mängijatelt tõepoolest virtuoossust. Tegemist ei ole Wallini sõnul tavapärase concerto grosso’ga, kus üks või teine solist tõuseb esile, vaid solistid moodustasid ühtse virtuoosse grupi ja teose esituses mängib olulist rolli see, kui veenvalt suudetakse läbi viia kolm paralleelselt põimuvat voolulainet.

Ühe väikese pärli toon „Percussion Plus’ilt“ veel esile. Nimelt oli mulle 18. veebruari Niguliste kontserdil suhteliselt ootamatu elamus Johann Bridgeri marimbal esitatud muljetavaldavalt musikaalne käsitlus Bachi „Chaconne’ist“. Üllatas, et Niguliste pikast kajast hoolimata avanes kuulajatele selgepiiriline ja karges tonaalsuses teos.

Kaija Saariaho. 2016. aasta veebruari jääb jõuliselt märkima Saariaho festivali tulemine, mis tõi Tallinna ka maineka helilooja, kelle loomingut kõrvutati Arvo Pärdi, Helena Tulve ja Jüri Reinvere loominguga. Kummalisel kombel tõusid Saariaho festivali kontekstis esile hoopis rohkem Tulve ja Reinvere teosed, millest toon siin esile Reinvere klaverikvarteti (2015) ja Helena Tulve helitöö „L’Équinoxe de l’âme“ ehk „Hinge pööripäev“ (2008). Interpretatsiooni osas vääris tähelepanu Camilla Hoitenga ja Taavi Kerikmäe sünergia Saariaho „Tocari“ ja Tulve teose „Pulss, mõõn ja voolamine“ esitamisel. Saariaho loomingu esitajatest toon esile Toomas Vavilovi teosega „Duft“ ehk „Aroom“ (2012) ning Leho Karini teosega „Petals“ ehk „Kroonlehed“ (1988).

Tõenäoliselt väikese eelarvega ja suuresti entusiasmist sündinud festivalile aga soovin, et ideid ja ressurssi jätkuks ka edaspidi. Samuti pean oluliseks võimalust korraldada kontserte ja festivale, kus eesti uuemat nüüdismuusikat saab esitada korduvettekandes. Veebruar oli selles mõttes väga õnnelik muusikakuu, sest peale Saariaho festivali kõlas ka „Percussion Plus’il“ siinsamas 2003. aastal esiettekandele tulnud Erkki-Sven Tüüri võimas kontsert „Ardor“ marimbafonile ja orkestrile.

Kuulajatele soovitan jõudumööda silm peal hoida ka mõnevõrra ääreajale jääva, ent külluslikult elavat improvisatsiooni pakkuva „Improtesti“ tegemistel. 28. veebruaril esinesid selles sarjas ergastava, veenva ja sünergeetilise improvisatsiooniga Essenist pärit muusik ja helilooja Florian Walter (saksofon) ning Dortmundi multidistsiplinaarne artist Achim Zepezauer, kes on olnud tegev filmi, raadio, muusika ja kunsti valdkonnas.

Pärl. Tänavuse veebruari ülevaates peab mainima säravat pärli – Austria viiuldaja Emmanuel Tjeknavoriani Tšaikovski viiulikontserdi D-duur tõlgendust sarjas „Kuldne klassika“ 20. veebruaril RO Estonia sümfooniaorkestri ees Vello Pähna juhatusel. 2015. aasta Sibeliuse-nimelise viiuldajate konkursi finalist ja teise preemia laureaat, vaid 20aastane muusik õpib Viinis professor Gerhard Schulzi käe all. Brahmsi-, Goldbergi- ja ka Kreisleri-nimelisel konkursil võistelnud muusik esines Tallinnas 1698. aastal Cremonas tehtud Antonio Stradivari pillil, mille on talle kasutada andnud Beare’i rahvusvaheline viiuliühing. Tjeknavoriani mängus oli nooruslikkust ja täpsust, hoolikalt viimistletud kõlakultuuri lüürilises II osas ning hoogu ja elevust III osas. Siinkohal peab meenutama ka keskmisest kiiremat tempovalikut teose finaalis, see ei häirinud aga sedavõrd loomulikult noorusliku energiaga mängiva muusiku puhul. Võimalik, et Tjeknavoriani natuur ja vanus ei lase meil märgata tema loomingus veel filosoofilisemaid jooni, ent musikaalsus, meisterlikkus, virtuoossus ja mängurõõm ning Tšaikovski viiulikontserdi tehniliselt muretu, kuid seejuures tekstitruu esitus äratasid tähelepanu.

Sündmusrohke ja emotsionaalne veebruar annab tunnistust eesti muusikaelu meeldivalt mitmekülgsest haardest ja uutest kandvatest ideedest. Eesti muusikud ja kontserdikorraldajad on näidanud end professionaalsete ja leidlikena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar