Vastuoludest tulvil…

Virve Normet

GAVIN BRYARSI teosed EESTI RAHVUSMEESKOORILT Kaspars Putniņši juhatusel Estonia kontserdisaalis 6. IV.  

Peaaegu reklaamimata, justkui ootamatult silmapiirile kerkinud kontsert, ometi raadio- ja teleringkondades ette kõrgelt koteeritud, ilmselt tänu helilooja Gavin Bryarsi kuulsale nimele, tihedatele sidemetele Läti kooridega ja meie rahvusmeeskoori uue peadirigendi kaudu nüüd ka Eesti Rahvusmeeskooriga. Ent jätkem tagaplaanile austuse- ja pieteeditunne, publiku vähesus ja suhteline leigus. Kontserdil on muusika see, mis meelde jääb. Kui jääb.

Helilooja, kes on ühe kontserdi tarbeks kolm teost otseselt RAMile pühendanud, väärib kindlasti paar tutvustavat rida. Inglase Gavin Bryarsi (1943) muusikuteed palistavad kuulsad nimed jazzansamblitest kuni heliloojate John Cage’i ja John White’ini, kelle kõigiga mõni aeg koostööd tehtud; orkestri asutamine Portsmouthi kunstikolledžis ja professoritool Leicesteri polütehnikumis avatud muusikaosakonnas. Läbimurde heliloojana saavutas Bryars teosega “The Sinking of Titanic” aastal 1969. Sealtpeale on temalt tellitud helitöid nii kooridele, ansamblitele kui orkestritele. Ta on loonud muusikat teatri- ja tantsulavastustele ning kunstisündmustele. Valminud on ka kolm täispikka ooperit. Alates 2003. aastast teeb Gavin Bryars koostööd Läti Raadio kooriga ja nüüd ka RAMiga, kelle peadirigendiks on 2005. aasta sügisest noor läti koorijuht Kaspars Putniņš.

Subjektiivselt: miks teeb kuulus Bryars sellist koostööd? Kas Läti kuulsate heade kooride pärast? Ei saa ju meiegi viimastel aastatel omi suurvorme ilma läti koorideta ette kantud! Kas eeldab Bryars, et siinne maailmanurk on saanud piisava “kooli” Arvo Pärdi muusika kaudu, et mõista ja hinnata nüüd ka tema valdavalt vaimulikele tekstidele loodud muusikat? Kas teoste nn pühendamine ühele või teisele koorile ei ole mitte kindel garantii, et neid ka esitatakse ja korduvalt? Kas meie rahvusmeeskoor on ehk tõesti ainulaadselt hea ja võimekas, et anda teostele esmaesitustega elujõuline algimpulss?

Kontserdi ülesehitus oli väga professionaalne. Alustuseks kõlas lauda “Laulgem kõik” meeskoorilt unisoonis (lauda on vana itaalia vaimulik rahvalaul). Samale muusikamaterjalile oli Bryars loonud oma “Lauda 31”. See oli värske 2006. aasta teos pühendusega Kaspars Putniņšile ja RAMile.

Meeskoori unisoon on ilus! Selle vana itaalia muusika kvintessents peitub meloodia kaunis ja nõtkes joones ning muusikalise mõtte parajas kontsentreerituses. Bryarsi arendus tõi meid hoobilt tänapäeva “paljusõnalisse” kõlamaailma, kuid hardust see paraku ei lisanud. Vabanduseks tuli mõte, et kontsert ju alles algas, õige meeleolu polnud veel tekkida jõudnud.

Järgmine helitöö oli ulatusliku, mitmeti tõlgendatava teksti ning ulatusliku arendusega “Glorious Hill” (1988). Subjektiivselt: see teos läks valdavas enamuses kätte igavaks. Tekkis isegi pahatahtlik mõte, et ei koor ega dirigent pole selle, seni kõikjal loorbereid lõiganud loo muusikalise lahenduse ja ideeni veel jõudnudki. Kõlalised ning hääletehnilised vajakajäämised olid tegelikult tühised miinused selle tuima, justkui noodist lugemise kõrval. Kava ülesehituse mõttes küll hästi planeeritud, läks see esimene kontserdi nael paraku poolenisti kaduma. Võib-olla on dirigent ehk liig noor väga pikkade aeglaste ja sügavate “mõtluste” terviklikuks läbiviimiseks?

Mõnusa kergenduse tõi järgmine unisoonis lauda “Kiitkem me kõik” ja selle autorivariant Bryarsilt “Lauda 32”, mis oli üks nauditavamaid hetki sel kontserdil. Selle teosega tuli helilooja justkui lähedale: vaimustas tema suurepärane oskus koor kõlama panna ja tema mõttearendus ei läinud siinjuures mitte kaugetele radadele uitama, vaid jäi kuidagi antud lauda raamidesse. Meloodia ilule, mis unisoonis moodustas nagu ühe komponendi, andsid arendusest sündinud harmoonia omapära ja kõladünaamika veel mitu tahku juurde.

See teos nagu ka järgmine, “Silva Caledonia” on loodud käesoleval aastal ja pühendatud meie meeskoorile. Tundub, nagu oleks helilooja aastate lisandudes helikeelelt lihtsamaks ja ratsionaalsemaks läinud. Kõnealune helitöö on n-ö ühe dünaamilise kaare lugu. Hea voolavusega mõtteliin, süngepoolse teksti dissonantsirikas foon ja salapära (Edwin Morgani üks šoti sonettidest on teksti alus), meeskoori võimaluste peen tundmine ja ärakasutamine, kulminatsiooni võimas sära – just too meeskoorilaulu fluidum, mida autor meil siin nautida võimaldas.

Kontserdi lõpulooks oli suurvorm, helilooja sõbra ja helirežissööri Bill Cadmani mälestuseks loodud viieosaline “Cadman Requiem” (1989/98). Orelipartii esitas Piret Aidulo, viiest osast kaks oli solistide kanda. Ka see teos tekitas rohkesti küsimärke ja rahuldamatust. Pole mõtet rääkida solistist-tenorist, kes oli pehmelt öeldes ebaveenev. Tundus, et kaduma pole läinud mitte lihtsalt autori mõte, vaid kohati ka (noodi)tekst. Baritonil õnnestus oma osa palju loogilisemalt ja kindlamalt ära laulda.

Kooril oli kogu teose kohta palju kauneid hetki, aga ka kohatist ebatäpset intoneerimist. Taas häiris, eriti esimeses osas, mingi pealiskaudsus või ükskõiksus – või johtus see ehk ebakindlusest? Ega muusikaline materjal just kergete killast olnud, see vabandab pisut ka tenori allajäämist oma partiile. Reekviemi viimane osa “Paradiisi” viis aga teose läbi kõikide muusikaliste (ja esituslike!) pingete särava mažoorse optimistliku (või leppimusliku?) lahenduseni.

Subjektiivselt: kas muusika, mis tekstina kasutab liturgilisi või muid vaimulikke allikaid, on olemuslikult loodud kontsertmuusikaks või kiriklikuks esituseks? Tundub, et kaht kärbest tabada püüdes peab olema kõvasti niihästi vaimu kui vaimustust, hardust kui atraktiivsust. Muidu võib juhtuda, et vaimulik teos ei ole tegelikult ei üks ega teine. Siis ei aita vist isegi pühendamised.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming