Vastukaja

Saale Kareda

Tallinna Kammerorkestri (TKO) sattumine praegusesse absurdsesse olukorda (vt probleemi põhjustesse süüvivat Tiina Mattiseni „TKO on surnud! Elagu TKO?!” eelmises Sirbis) peegeldab ühiskonna väärtushinnangute kriisi, mis on omakorda teatavasti majanduskriisi algpõhjuseks. Peegelpildi sõimamine oleks kasutu ning möödavaatamist ei saa me endale lubada, kui eesti  kultuuri saatus meile korda läheb. Sestap võtkem endale aega ning püüdkem mõista, mida see meile kõneleb.

Niivõrd väikesearvulise kultuurirahvana ei saa me endale lubada hoolimatut ümberkäimist loomeinimestega. Meie rahva püsimajäämise tähtsaim eeldus kaugemas perspektiivis ei ole mitte majanduskasv, vaid eesti kõrgkultuuri jätkusuutlikkus. Kui me kultuuriavalikkusena  anname vaikimisi vabad käed oma andekaimate loomeinimeste elutöö põrmustamiseks kapitalistlikele väärtustele orienteeritud mõtteviisi ja võimustruktuuride poolt, siis saeme järjekindlalt oma rahva ja kultuuri püsimajäämise niigi habrast oksa. Kas TKO puhul tahame päästa sisu või kesta? Kas meile on oluline säilitada end paljude aastate jooksul nii Eestis  kui välismaal kõrgel tasemel „atesteerinud” orkester või selle tööd haldav administratiivne struktuur, kelle juhtimisel toimub nüüd kõikidele orkestri vabadele kohtadele välja kuulutatud konkurss?

Tiina Mattisen tsiteerib oma artiklis Toomas Velmetit: „Paistab, et TKO on kristalliseerunud nii koosseisult kui ansambliliselt ja neilt on väga palju veel oodata juba lähitulevikus” (Sirp 24.  IV 2009). Kas meile on kõige olulisem ajada näpuga järge bürokraatias või ehk adume siiski rahvusvahelise tasemega kammerorkestrit kui eesti muusikakultuuri hinnalist juveeli, mis on õrn, habras ja võib kergesti puruneda. Jäiga ja hoolimatu administreerimise tõttu TKO aastate jooksul kristalliseerunud koosseisu de iure enam ei eksisteeri.

Aga TKO ei ole veel surnud, muusikute võimas energeetiline ühisväli, mis on suutnud hoida orkestri kõrget taset ka ilma peadirigendita viimase kuue aasta jooksul, hingab ja toimib edasi niikaua, kuni on lootust. Alati on võimalik leida lahendusi, kui jätkub head tahet, empaatiat ning arusaamist, et andekad inimesed on meie suurim varandus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming