Vardan Ovsepjan: „Elus muusika peab alles jääma”

Ivo Heinloo

USAs tegutsev armeenia pianist Vardan Ovsepjan on Bostoni Berklee muusikakolledži kasvandik, kes teinud koostööd džässitippudega ja plaadistanud kompaniile Fresh Sound New Talent, mis on väljastanud ka artistide nagu The Bad Plus, Kurt Rosenwinkeli ja Brad Mehldau albumeid. Ovsepjani CVs on ka üks Eestit puudutav tõik: 1990ndate keskel õppis ta Tallinnas muusikaakadeemias. Ovsepjani ligi kuu aega kestnud Eesti turnee saab väärika lõpu  31. oktoobril „Nõmme jazzil”, kus tema trios mängivad bassist Ara Yaraljan ja trummar Tanel Ruben.   

Kuidas te Eestisse õppima sattusite? 

Vardan Ovsepjan: Üks mu õpetajaid Jüri Vartanjan, kes tegi Eesti Raadios armeeniakeelseid saateid, otsustas tuua neli muusikatudengit Armeeniast siia ja mina olin üks neist. Tollal olid Armeenias sõja tõttu keerulised ajad. Õppisin Eestis poolteist aastat, 1994/95. Kompositsiooni alal oli minu õpetajaks Eino Tamberg, ka teisi õpetajaid nagu Jaan Rääts ja Taissia Filippova meenutan hea sõnaga. Meie vahel polnud niivõrd õpetaja-õpilase kui sõprussuhe.       

Ara Yaraljaniga olete juba pikemat aega hea tuttav. Ta on rääkinud, et just teie ta Eestisse kutsusitegi… 

Jah, nii see oli. Ara Yaraljani tunnen ma juba peaaegu 20 aastat. Temagi elas vahepeal lühikest aega Bostonis. Vahepeal ei näinud me teineteist aastaid. Ara areng on olnud selle aja jooksul muljetavaldav. Elektribassilt kontrabassile üleminek polnud talle kerge, kuid praegu on ta minu silmis üks paremaid muusikuid.  Ka Tanel Rubenit hindan ma väga: tema puude on äärmiselt delikaatne.       

Olete tuntud selle poolest, et teie loomingus põimuvad klassikaline muusika ning džäss. Kas klassikaline haridus on džässmuusikule kohustuslik? 

Oleneb sellest, milline suund valida. Mina segan oma kompositsioonides klassikalise muusika ning džässi mõjutusi, sest teisiti ma ei suudakski. 1950. aastatel leiutas Bostoni helilooja Gunther Schuller third stream’i mõiste: see on stiil, mis jääb kusagile džässi, klassikalise muusika ja mainstream’i vahepeale. USAs pole palju džässmuusikuid, kes seda suunda arendaksid, ent Euroopas küll. Ma usun, et näiteks ECMi artistid sellega tegelevadki, eriti mõned  Norra muusikud, kelle loomingus seguneb rahva-, klassikaline ja džässmuusika.     

Kas eelistate muusikuna Ameerika või  Euroopa džässitraditsiooni?

Kindlasti Euroopa džässi. Ameerikas on mitmeid tugevaid muusikuid nagu Keith Jarrett ja Brad Mehldau, ent tõeliselt inspireerib mind ikkagi ECMi plaadifirma toodang ja mu plaadikogus domineerivad Euroopa muusikud. ECMi peakorteril New Yorgis olid kunagi tõsisemad kontaktid Bostoni muusikutega. Üks mu sõber mainis neile mind kui artisti, kes sobiks ECMi suunitlusega, ent tol hetkel polnud nad  minust tõsisemalt huvitatud. Ühelt poolt kahju, teiselt poolt oli see mulle suur kompliment. Ühel päeval tahaksin ma ikkagi ECMile plaadistada.       

Viis, kuidas te kasutate oma mõnedes kompositsioonides inimhäält kui instrumenti, meenutab kohati Pat Metheny Groupi albumeid, mis tehtud koos vokalistidega nagu Mark Ledford jt …

Pat Metheny on muidugi minu suur mõjutaja, ent mitte ainult tema. See konkreetne idee tuli mulle juba Armeenias, Prantsuse 1960.-1970.  aastate filme vaadates, kus mängisid Alain Delon jt. Samuti inspireerisid mind Maria Joao plaadid, millel kõlab Mario Laginha kirjutatud muusika.       

Kes on teie eeskujud klassikalise muusika vallas?

Armeenia impressionistlik helilooja Komitas, kes XX sajandi alguses puhastas Armeenia muusika kõigist Türgi ja teiste naabermaade mõjutustest. Ka Arvo Pärt ning USA minimalismi esindajad nagu John Adams ja Steve Reich. Aga kõik algab muidugi Bachist.       

Kuidas suhtute muusikatööstuses levinud sildistamisse – erinevaid stiile, mille all  muusikat müüakse, on ju narruseni palju?

Tõepoolest, võiks ju lasta muusikal lihtsalt olla, ent vahel on vaja kirjeldada seda, mida teed. Džässi mõiste on tänapäeval lai. Kui ütled enda kohta „džässmuusik”, siis ei pruugi see paljusid inimesi veenda kontserdile tulema. Kontserti kuulanuna võivad aga needsamad inimesed üllatunult nentida: „Ma ei teadnudki, et džäss võib ka nii kõlada”. Nii et selleks, et anda kuulajatele aimu, on  sildistamine vajalik. Kuuldes sõnu nagu „ECM” või „third stream”, võiks inimestel tekkida umbkaudne ettekujutus, millega tegu.       

Kellele te oma põlvkonnakaaslastest USAs suurimat tulevikku ennustate?

Mulle meeldib väga kitarrist Tim Miller (mängis aastal 2007 „Nõmme jazzil” – I. H.), kellega olen paar albumit lindistanud. Tim on suurepärane, mitte veel tuntud artist, ent rühib aeglaselt tipu poole.       

Teid on nimetatud üheks vähestest oma põlvkonna muusikutest, kelle loomingus väljendub tulevikudžässi olemus. Millisena näete džässi tulevikku?

Sellele küsimusele on äärmiselt raske vastata. Võib ainult loota, et elus akustiline muusika jääb alles. Seepärast mulle ECMi sound sümpatiseeribki,  et nad on võtnud teatud mõttes väga range joone ning hoiavad seda.     

Kuulate te praegu palju muusikat enda ümber?

Nii palju kui võimalik – nii plaatidel kui kontsertidel.  Kuid ma saan aru ka muusikutest, kes seda ei tee – vahel on vaja end lihtsalt välja lülitada. Eriti, ma kujutan ette, Eestis, kus esinemisruum on väike ja kõik teavad-tunnevad üksteist ning muusikutel on aeg-ajalt vaja end muust maailmast ajutiselt eraldada. Ma loodan ka oma siinoleku ajal end Eesti noorte muusikute tegemistega kurssi viia ning nendega jämmidel koos mängida. Džässielu tundub olevat siin elav. 

Vestelnud Ivo Heinloo

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming