Vaprad ja valusad sümfooniad

Heili Vaus-Tamm

Kontsert “Leningradi sümfoonia”: PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTER ANU TALI dirigeerimisel Estonias 17. V.  

Anu Tali edu ja populaarsuse fenomen elab edasi (õnneks kogub ka uusi võite) ja samas jõuavad lavale aina tõsisemad kavad. Kaheksanda hooaja kontserdisarja “Legendid” lõpetasid Beethoveni ja Šostakovitši sümfoonia. Kõik tundub justkui ideaalne olevat. Ja eks ülesmäge lähebki, just kunstilises mõttes.

Muidugi, ega tõsidus pole eesmärk omaette. Pigem see, et atraktiivses pakendis ja glamuurses õhkkonnas jõuaksid publikuni maailma muusikaliteratuuri mitte ainult kergemini kuulatavad, vaid ka sügava sisu ning muusikalise väärtusega teosed. Anu ja Kadri Tali on loonud Eesti muusikas hämmastava fenomeni – Põhjamaade Sümfooniaorkestri (küll projektorkestri) tegevus põhineb erarahastusel. Neile, kes seda finantseerivad, peaks tõesti pakkuma mitte ainult ilusat, vaid ka väärt kaupa. Pakendi ja kauba vahepealne vorm, kavaleht, evib ka hinnatavat sisu. Mõlema sümfoonia kohta saab lugeda rohkete elulooliste ja psühholoogiliste seikadega avardatud kirjeldust. Olen seda meelt, et teose vastuvõtuks on eriti kultuurikaugemale publikule rikastav lugeda teose ajaloolisse ja helilooja isiklikku tausta puutuvat.

Nüüd siis pakendist sisu juurde. Põhiteos ja legendi nime kandev oli Šostakovitši VII, “Leningradi sümfoonia” C-duur. Et selle juurde valiti Beethoven, oli igati ootuspärane samm. Tema revolutsiooniliste ideede ja heroilise muusika imidžist on saanud omaette klišee. Kuigi, nagu pajatab kavaleht, on II sümfoonia D-duur sündinud sügavalt isiklike sisemiste võitluste ajel.

Aga just seda isiklikku ja sisemiselt säravat jäi antud teose ettekandes väheks. Ettekanne oli väliselt särav, täpne ja must-valgel printsiibil efektne. Orkestrikihid olid selgelt eraldatavad ja hea partituuritunnetusega paika andud. Hea kool. Meeldivalt jäi kõrva, et palju kasutati piano’t. Selle taustal kaikusid perfektsete käikude ja soolorepliikide kaskaadid. Algul tundus see ettekanne – küll veidi väline – oma saksalikus heatujulisuses veenev. Heiter on saksakeelne sõna, mis sellist meeleolu kõige paremini väljendab, tähendab pilvitust, selgust, erksust, kasutatakse põhiliselt ilma kohta. Aga kui ikka samasugune ilm kogu aeg valitses, hakkas pisut igav. Ikka sama dünaamiline skaala, olgu osa algus või lõpp, vähese sisemise arenguga. Leevendust tõi II osa, kus oli karakterist lähtuvat nõtkust ja paindlikkust. Orkestri soolorepliikidest jäi meelde peen mikrodünaamika. Kiiremad osad, kolmas ja neljas, aga jätkusid juba kuuldud skaalas, nii et finaali sisemine elujõud jäi justkui mingi formaalse seina taha pidama.

Orkestri väljaõpe ja tase on aga klass omaette. Intonatsioonipuhtus, strihhide ühtne korrektsus ja tehniline üleolek annavad tegelikult suure potentsiaali. Veidi saksa kultuuriruumis orienteerumist ning klassikalise muusika hurma juurde, ja tulemus oleks vägagi nauditav.

Seevastu vene muusika on Anu Talile finessideni selge ja Šostakovitši sümfoonia esituses oli nii hingestatust kui ajastu kibedat groteski. Esimese osa kuulus (sõja)marsi teema on juba helilooja poolt kirja pandud nii, et see ei saa jääda igavaks. Helilooja hinge kogunenud kibedus ja ülekohus tootsid oma ootamatuses hämmastavaid helikooslusi. Aga orkestri värvid ja dirigendi välja toodud nüansid tõid selle ereduse ilmekalt esile. Lausa elamuslikult mõjus näiteks esimese osa viiulite staccato’ga habras teema, mis kostus vaevu-vaevu väikese trummi põrina tagant. Pidi lausa pingutama, et seda jälgida.

Aga jälgimist väärt see oli – nii muusikaliselt kui ettekandeliselt. Välise maski tagant paistev teine meelolu oli oma teatraalsuses rabav. Ja iseloomulik nii Stalini suure tagakiusamise ajastule (kus kõik kartsid kõiki) kui ka Šostakovitši mitmekihilisele muusikale. Teine läbiv kujund oli südametuksete paarisrütm, mis mõjus eriti leinamarsi sammude taustal õõvastava realismiga.

Kohati oli aega imetleda pillirühmade sisemist kvaliteeti, näiteks I viiuli rühma iga liikme aktiivset muusikategemist. Pole haruldane pilt, et kontsertmeistrite poolelt paistavad pikad poognad ja aktiivsed strihhid, aga mida tagapoole, seda loiumaks läheb strihh ja lühemaks poogen. Siin mängisid kõik, nagu oleksid nad kontsertmeistri konkursil. Ja kujund kandis nii.

Üle tunniajase sümfoonia kooshoidmine ja sisemine gradatsioon on omaette ülesanded. Sellele ei saa midagi ette heita – sisemine mootor tuksus ja vedas kokku sellise veenvusega, et vaid finaali grandioosne ehitis tundus ehk liiga pikana. Tervikuna oli kõnealune muusikaõhtu mõjuv, kuigi Beethoven jäi proloogi väheütlevasse rolli.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming