Vanemuisest Väinämöiseks ja tagasi

Aare Tool

Eesti Kontserdi sari „Sibelius 150“ Estonia kontserdisaalis. 12. novembril mängisid Nils-Erik Sparf (viiul) ja Vanemuise sümfooniaorkester Paul Mäe juhatamisel Brahmsi „Kolm koraaliprelüüdi“ op. 122 (seadnud Paul Angerer), Alban Bergi viiulikontserdi ja Sibeliuse I sümfoonia. 25. novembril esitasid RAM ja dirigent Pasi Hyökki Sibeliuse, Palmgreni ja Rautavaara loomingut.

Paul Mäe juhatatud Vanemuise SO etteastes ei puudunud puänt: Sibelius ja Berg asuvad adornoliku skaala eri otstes, kuid  Vanemuine kleepis väärtusriba Möbiuse lehena kokku – ja õigesti tegi.

Paul Mäe juhatatud Vanemuise SO etteastes ei puudunud puänt: Sibelius ja Berg asuvad adornoliku skaala eri otstes, kuid Vanemuine kleepis väärtusriba Möbiuse lehena kokku – ja õigesti tegi.

Vanemuine

Tänavusel Sibeliuse aastal on külluseveski Sampo jahvatanud kontserdisaalis täistuuridel: seitsmele sümfooniale on ring peaaegu peale tehtud, viiulikontserti mängiti paar korda ja konti pole murdnud isegi mütoloogilises üleelusuuruses „Kullervo“. Kui Kullervod ja Lemminkäised teevad suuri tegusid, siis loomulikult ei saa Vanemuine (või kui soovite Väinämöinen) käed rüpes pealt vaadata. 12. novembril oli Estonia kontserdisaal Vanemuise sümfooniaorkestri ja 25. novembril Eesti Rahvusmeeskoori päralt.

Vanemuise SO ja dirigent Paul Mäe etteastes ei puudunud teatud puänt. Kui näen kavas kõrvuti Jean Sibeliuse ja Alban Bergi nime, siis see lausa sunnib mõtlema ühele kolmandale figuurile, nimelt Adornole. Kultuurikriitik Theodor W. Adorno oli Sibeliuse muusika kibe sarjaja („kui Sibeliuse muusika on hea, siis kummutab see kõik Bachist kuni Schönbergini helikunstis valitsenud kvaliteedikriteeriumid“), Schönberg ja tema järgijad, Berg nende hulgas, kehastasid tema silmis aga kõike edumeelset ja ajalooliselt paratamatut. Sibelius ja Berg asuvad adornoliku skaala eri otstes, kuid Vanemuine kleepis väärtusriba Möbiuse lehena kokku – ja õigesti tegi. Berg oli põline viinlane ja midagi selle linna vaimsusest jäi külge ka Sibeliusele, kui ta seal nooruses aasta aega elas ja õppis.

Bergi viiulikontserdis soleeris rootslane Nils-Erik Sparf. Esialgu, paari esimese fraasi järel, tundus tema mängulaad veidi eemalolev ja analüütiline, liiga sirgjooneline, ehkki kindlasti mitte huvitu või minnalaskev. Need, kel kõlab kõrvus näiteks ammune Yehudi Menuhini soleerimisel ja Pierre Boulezi dirigeerimisel salvestatud tõlgendus, võisid Sparfi esituses tunda puudust retoorilisest mõõtmest, kuid loo edenedes tulid rootslase voorused järjest enam esile. Ei ole suur liialdus väita, et Bergi teos on orkestrikontsert soleeriva viiuliga: temaatiline liin käib ühelt pillilt või rühmalt teisele ja kõlafookus nihkub pidevalt, solist vajub märkamatult tagaplaanile ja orkester võtab juhtimise üle. Liialt varjutati viiulit ainult ühes kohas, teose lõpu Adagio kulminatsioonis ja lõputaktid võinuksid olla vähem tõtlikud – ikkagi Molto adagio. Tõesti tabav oli alustada õhtut Brahmsi koraaliprelüüdide seadega, sest nii haakutakse mõtteliselt viiulikontserdi koraalitsitaadiga („Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing“).

Bergi muusikas oli Vanemuise SO omas elemendis. Mängus oli just sellist täpsust ja distsipliini, millest olen viimasel ajal näiteks mitmel ERSO kontserdil puudust tundnud. Teatriorkestri keelpillirühm võib XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse partituuride jaoks olla vahel veidi vaene (Richard Straussi niiviisi ilmselt välja ei veaks), kuid Sibeliuse I sümfoonias tundus see koosseis just õige: keelpillikõla oli kandev-ühtlane ja moodustas kindla vundamendi, mille najale puhkpillid said ehitada oma soolod (eriti väärib märkimist puupillide delikaatsus skertso üldsegi mitte kergetes staccato-käikudes). Sibeliust esitades on vanemuislased üks õige Väinämöise (sic!) sümfooniaorkester.

Vanemuislaste kontserti seob RAMi etteastega peale Sibeliuse teema veel üks märksa nutusem asjaolu: nimelt oli publiku huvi mõlemal juhul pehmelt öeldes leige. RAMi puhul tuleb seda võtta küllap paratamatusena, sest meeskoorilaul, mis teha, võib kõrvaltvaatajale tunduda liialt spetsiifiline, kuid sümfooniakontsertidel on harjumatu näha vaevalt kolmandiku saali jagu kuulajaid – seda enam, et vanemuislaste mäng ei jäänud tüüpiliselt publikurohketele ERSO või Põhjamaade SO kontsertidele mitte millegi poolest alla. Ehk aidanuks, kui Bergi teos Mendelssohni või Tšaikovski viiulikontserdi vastu targu välja vahetada ja eelreklaamis rohkem lärmi lüüa, kuid repertuaari piiramise hinnaga pühapäevakuulajale mett moka peale määrida ei soovita tegelikult kellelgi.

RAMi kontserdid on vahel eredamad, vahel hallimad. Äsjane etteaste Pasi Hyökki juhatamisel liigitub pigem eredamate hulka. Kontsert kandis pealkirja „Jean Sibelius ja tema kaasaegsed“. Teatavasti elas Sibelius peaaegu 92 aastat vanaks ja seega on kaasaegsete ajariba võrdlemisi lai (muidugi tasub meenutada, et viimased kolmkümmend aastat pidas ta nn Järvenpää vaikuses pensionipõlve ja sulge tindipotti enam eriti ei kastnud). Sibeliuse koorilaulude käekiri on üldiselt teada, mistõttu pakkus rohkem avastusi Selim Palmgreni (näiteks „Unustatud“ ja „Haualaul“) ja Einojuhani Rautavaara muusika („Hammarskjöldi katkend“). Soomes pole erakordsetest bassilauljatest kunagi puudust olnud, mistõttu mõnes laulus (näiteks „Tere, kuu“ lõpus) on Sibelius nõudnud võimatult madalat registrit. RAMi häälerühmad olid heas tasakaalus ja repertuaar kõigiti suupärane, kuigi madalamate häälte veelgi parem kandvus ei teeks paiguti paha ja edasi tasub töötada ka solistide ringi laiendamise nimel. Sibeliuse-teemalistel koorikontsertidel on lisalooks kaks võimalust: kas jõululaul „Ei au, ei hiilgust otsi ma“ või „Finlandia-hymni“. Kõlas viimati nimetatu, sest joulu on küll ukse ees, kuid itsenäisyyspäivä veelgi lähemal. Viron kansallinen mieskuoro on Sibeliuse aasta puhul oma sõna öelnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar