Vana lõppes Vivaldiga, uus algas Tšaikovskiga

Toomas Velmet

Nii lõppes Estonia kontserdisaalis vana 2010. aasta ja algas uus 2011. aasta. Esimese õhtu  sisustas Tallinna Kammerorkester ja teise Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Saal oli välja müüdud mõlemal ning õhkkond ajale sobilikult soe ja südamlik, kohati isegi pisut vallatu. Kammerorkestri kontserdil esitati Vivaldi arvatavasti populaarseim teos „Neli aastaaega” op. 8. Teos on vallutanud kõik võimalikud ja võimatud esituspaigad ja tundub, et esituslikult on raske siin veel midagi lisada, kuid ometi pole teos tippviiuldajate repertuaarist kuhugi  kadunud. TKO ees seisis seekord Peterburi Filharmoonia Akadeemilise SO kontsertmeister Lev Klõtškov ja seda mitte esimest korda. Sama koosluse esimene etteaste nimetatud teosega toimus 2009. aasta 4. detsembril Kadrioru lossis, ning seda saatis kuulajate tuline poolehoid. Siis tunduski, et tahaks neid esitajaid kuulata suures saalis, sest Klõtškovi kõlalise haarde jaoks jäi lossisaal ilmselt ahtaks. Selline suurepärane võimalus nüüd avaneski. Eeltoodust  on ju selge, et oma nägu leida Vivaldi „Aastaegades” pole lihtne. Üldiselt tehakse panus tempodele ja võib tõdeda, et tempod on kiiretes osades väljunud maavälisele orbiidile.        Klõtškov on tõmmanud tublisti pidurit ega häbene ka Vivaldi allegro’des mõõdukaid  kiirusi, justkui öeldes, et see teos on huvitav, kui anda kuulajatele võimalus süveneda. Targa dramaturgina on ta kulminatsiooni asetanud „Sügisele” ja „Talvele”, mis igal juhul on edu garantii. Kui aasta tagasi Kadriorus oli tunda kerget kammitsetust, siis nüüd oli ansambel laitmatu. Nii siis kui ka nüüd oli eriline nauding kuulata Reinut Tepi klavessiini „täidet” basso continuo läbipaistvates lõikudes – see on küpse meistri töö. Hingetõmbeks „Suve” ja „Sügise”  vahele pakkus orkester Raimo Kangro „Display III : Vivaldi portree”, mis oli vaimukas leid, kui ka orkester oleks sellesse uskunud – nüüd sai teos külge kergelt formaalse maigu. Kuid kõik laval tundsid ennast hästi, rääkimata neist, kes saalis. Hea on teada, et ka ülipopulaarne teos on esitamist ja nautimist väärt.     

Uue aasta esimene kontsert, traditsiooniline Eesti Kontserdi & Hennessy uusaastakontsert, kutsus dekoreeritud saali lavale Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koos tšehhi dirigendi Petr Altrichteriga ning solisti Annely Peeboga, õhtujuhiks Mikko Fritze. Kuna  kontsert oli pealkirjastatud teekonnana „Viinist Peterburi”, tingis see ka autorite ja teoste valiku. Kava ülesehitus oli küll pigem Peterburist Viini, sest esimese poole autorid olid Tšaikovski ja Šostakovitš ning teise poole täitsid Johann Strauss ja Imre Kálmán. ER SO esitas maestro juhatusel Tšaikovski Poloneesi, „Lillede valsi” ja suurema teosena „Itaalia capriccio” op. 45, mille vahele pakuti Šostakovitši Romanssi filmist „Kiin”. Viimane  oli küll hästi mängitud, kuid kõlas Tšaikovski teoste vahel võõrkehana. Ajal, kui Šostakovitš selle filmimuusika kirjutas (1955), oli autor sügavas kriisis ja kirjutas Kara Karajevile, et „viimasel ajal olen hakanud väga kahetsema ajaraiskamist. Raha võib teenida, laenata või varastada, aga aeg kaob jäljetult ja igaveseks”.   

Kui see teos välja arvata, siis oli kontserdi esimene pool mõneti ühetaoliselt lärmakas, millel võib olla kaks põhjust. Esiteks dirigendi ülerabelev, sageli lausa koomiliseks kippuv kehakeel, mis mu meelest sisaldas kõiki neid rittbergereid, axeleid ja ka tuluppe, mis pärit  iluuisutamisest, ja teiseks lava katvad tüllkardinad, mis ju kenad vaadata, kuid tekitavad harjumatu akustilise keskkonna orkestrile ta kodulaval. Arvan siinkohal küll kaalukamaks esimest põhjust, sest see forsseerimine jätkus ka teises pooles, kus küll ainult Strauss ja Kálmán kavas. Mikko Fritze on väga hea õhtujuht hea diktsiooni ning lava ja saali tunnetusega, aga elavat diskussiooni tekitas tema tekst, kust võis aru saada, et lisaks Peterburile on ka Viin olnud  „eesti alade pealinn”. 

Kontserdi teine pool oli siiski rohkem šampusekarva, kulgedes lõbusalt lõpuni ja kulmineerudes  Kálmáni tšaardašiga, s.t Silva lauluga operetist „Silva”. Üllatus tuli seejärel juba dirigendita, see-eest solistirollis Annely Peebo ja Mikko Fritze – Raimond Valgre „Muinaslugu muusikas”, millega orkester tervitas Neeme Järvit.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming