Valupunktidest ja vanamuusika jõujoontest Innsbrucki rakursi alt

Saale Kareda

Eesti muusikamaastiku irratsionaalsuse taustal iseloomustab muusikaelu Kesk-Euroopas tsiviliseeritum juhtimine, ehkki võimuiha ja väiklus ametnike tasandil panevad ka siinmail aeg-ajalt püsti suuri intriige. Suurimateks skandaalideks on praegusaja ühe andekaima dirigendi Christian Thielemanni võitlus bürokraatidega Müncheni Filharmoonikute kunstilise juhi lepingu pikendamisel (ametnikud tahavad häbematult suurt otsustusõigust  sisulistes küsimustes – tuttav paralleel meiegi kontekstis) ning vanamuusikakorüfee René Jacobsi lahkumine Innsbrucki vanamuusika festivali kunstilise juhi kohalt, kuna ta ei pea vajalikuks laskuda oma õiguste eest võitlemiseks kitsarinnaliste ametnike tasandile.

Miks tahavad võimu juures olevad inimesed haarata endale otsustusõigust alal, mis ilmselgelt ületab nende kompetentsi piirid? Praegune transformatiivne aeg toob ilmselt  teravamalt kui kunagi varem esile käärid väga andekate loovisikute ja nendega energeetilises mõttes disharmoneeruvate ametnike vahel. Kesk-Euroopa kultuuriruumis on situatsioon muidugi vähem dramaatiline: loodetavasti võitleb Christian Thielemann välja oma õigused ning vanameister René Jacobsil on nüüd vabad käed võtta vastu just selliseid projekte, mis talle kõige enam huvi pakuvad, olemata kõik suved seotud festivali kunstilise  juhtimisega. Innsbrucki festival kaotab küll osa oma särast, aga seda ei ähvarda kultuurimaastikult haihtumine. Eesti akuutsel juhtumil on dimensioonid hoopis teised, kammerorkestri jätkuv ruineerimine tähendaks korvamatut kaotust ja mitte üksnes Eesti kultuurile. Eesti muusika andekaimatel loovisiksustel – sealhulgas Tallinna Kammerorkestril – on praeguses Euroopa muusikapildis täita palju olulisem roll kui see Eestist vaadatuna paistab. Kui nn vanad  Euroopa kultuurriigid on oma kõrgpanuse muusika arengusse andnud eelmistel sajanditel, siis praegu tulevad tugevaimad impulsid (uude) muusikasse hoopis mujalt ning väikese Eesti kõrge kontsentratsiooniga muusikaline potentsiaal on üks väga olulisi teednäitavaid jõude. Vanamuusika ajastutruu esitustraditsiooni arengus olulist rolli mänginud Innsbruck oskab hoida oma sajandeid kestnud traditsioone. 

Huvi ajalooliste allikate ja sellest lähtuva interpretatsiooni vastu tekkis Innsbruckis juba XVIII sajandil. Algimpulss tuli Londonist, kus 1726. aastal rajati Academy of Ancient Music, sellest sündinud early music movement levis kogu Euroopasse. Innsbruckis elustas traditsiooni professor Otto Ulf 1963. aastal esimese Ambrassi lossikontserdi näol. 1972. aastast korraldati seal rahvusvahelisi suveakadeemiaid. 1976. aastast sai alguse Innsbrucki  vanamuusikafestivali traditsioon, aastast 1977 tänase nimega Festwochen der Alten Musik, mis on maailmas üks vanemaid vanamuusikafestivale üldse. Seitsmekümnendatel osalesid Innsbrucki vanamuusikalaboratooriumis praktiliselt kõik suurkujud, kes on tänase ajastutruu esituspraktika autoriteedid. Vanamuusika mõiste all võib tänases pluralistlikus muusikapildis kohata väga erinevaid lähenemisi. Äärmuslikema võimaliku definitsiooni  käis selleaastase Innsbrucki vanamuusikafestivali Innsbrucker Festwochen (7. VII – 29. VIII) raames naljatamisi välja festivali kunstilise juhtimise René Jacobsilt järgmisel aastal üle võttev Alessandro De Marchi: vanamuusika on muusika, mis on kirjutatud hiljemalt eile. Auväärsete vanamuusika-traditsioonidega Innsbrucki festivali kontekstis tekitas sel aastal aga isegi Haydni kahe ooperi väljatoomine mõningaid puristlikke pahameelenurinaid. 

Üldlevinuim vanamuusika määratlus hõlmab muusikat keskajast XIX sajandi alguseni, selle esitust ajaloolistel instrumentidel (või nende koopiatel) ning lähtumist ajastutruu esituspraktika allikatest. Küsisin septembrist koos Alessandro De Marchiga festivali juhtima asuvalt Christa Redikult (kes on direktorina vastutav ka Innsbruckis hooaja vältel toimuvate sümfoonilise ja kammermuusika kontserditsüklite eest),  milline staatus on tema pilgu läbi vanamuusikal Euroopas täna. „Leian, et praegu on üsna põnevaid arengusuundi. Suured ooperimajad huvituvad üha enam barokkoopereist. Sel on ka loomulikult majanduslikud põhjused: barokkooperit on lihtsam finantseerida kui näiteks XIX sajandi suurt prantsuse ooperit. See on aga positiivne ka selles mõttes, et üha enam inimesi, kel pole vanema muusikaga varem kokkupuuteid olnud, kuuleb seda nüüd järjest rohkem nii ooperit külastades kui ka raadio kaudu ning varasem muusika saab seeläbi ka laiema publiku jaoks järjest iseenesestmõistetavamalt muusikaelu osaks. Innsbrucki festivali roll selles kontekstis on tuua välja haruldasemat repertuaari, mida suurtes ooperimajades ei mängita.

Uue muusika valdkonnas on samuti põnevat kokkupuutepunktide otsimist vanamuusikaga. Niikaua kuni seda tehakse tõsiste taotlustega ega ole tegemist  pealiskaudsete crossover projektidega müügiedu eesmärkidel, on see igati tervitatav nähtus.” Muutunud on ka see, mismoodi käiakse ümber määratlustega „autentsus” ja „ajastutruu esituspraktika”. Redik kinnitab, et „suhtumine neisse on avardunud, lubades ka teatud vabadusi, mida aastate eest veel ei tolereeritud. Nagu räägib De Marchi, kes töötab ka mittebarokkorkestritega: teadmised ajastutruu interpreteerimise osas on sageli jõudnud ka  nn tavaorkestrite teadvusse ja praktikasse. Ühest küljest on niisiis teadmised jõudnud paljude mitte-vanamuusikuteni, teisalt aga, tuleb kahetsusega nentida, on tekkinud ka palju pealiskaudset lähenemist vanamuusikale. Ohtlik tendents on see, et plaadistusi kuulates joondutakse teatud ideedest ega võeta ette allikate uurimist, mida vanamuusikaga tegelemine tegelikult nõuaks. Niisiis ühest küljest teadmiste laienemine ning teisest samal ajal  ka teatud lihtsustumistendents”. Lisaks nimekatele teada-tuntud vanamuusikakeskustele nagu Basel saab ajastutruud vanamuusika esituskunsti tänapäeval õppida juba ka paljudes akadeemilistes nn tavasuunitlusega muusikaülikoolides ja konservatooriumides – Austria puhul Salzburgis, Viinis, Grazis ja Linzis. Küsimusele, millised loomingulised vanamuusika keskused on olulised Innsbrucki festivali tulevikku silmas pidades, vastas uus  juht Redik nii: „Tähtsad tsentrumid on meie jaoks eelkõige Itaalias, Belgias ja muidugi Prantsusmaal. Prantsusmaal on põnev just see, et seal leidub erinevaid lähenemisi, erinevaid koolkondi. Alessandro de Marchi on selles mõttes väga avatud, ta ei eksponeeri ainuüksi oma lähenemist kõikvõimalike aspektide alt, vaid soovib Innsbrucki festivalil näidata just seda mitmekesisust ning erinevate koolkondade lähenemisi, see on festivali üks väga olulisi tulevasi eesmärke”.

Ehkki René Jacobsi lahkumisega kaotab festival vanamuusikataeva ühe säravaima isiksuse (lõppenud festivali tähtsündmustest lähemalt saab lugeda Teater.Muusika.Kino ja Muusika lähinumbritest), äratab siiski suuri lootusi uue direktori Christa Rediku haare, pealispinnast sügavamale nägemise võime ja vaimne selgroog. Juhti, kes alustab oma intervjuud tõdemusega, et me istume tegelikult kõik ühes  paadis ning oleme kaasvastutavad kõige meie ümber toimuva eest, pole võimalik mõjutada korporatiivsete huvide poolt. Üksnes tervikpilti haarav, empaatiline juhtfiguur suudab kultuurimaastikul luua töökeskkonna ja tingimused, mis soodustavad loomingut. Mõistmiseni, et tõeliste ja mitte pseudoväärtuste nimel töötamisega kaasneb enesestmõistetavalt (ehkki mitte paugupealt) ka majanduslik edu, tuleb Eesti ühiskonnal veel jõuda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming