Valsist valsini

TRISTAN PRIIMÄGI

Argo Valsi uus, teine album kannab küll pealkirja „Nokturn“ ja on ümbrise põhjal „inspireeritud ööst ja minutitest enne koitu“, aga juba avaloo „24“ esimestest hetkedest mõjub selle helgus pigem päevaselt, päikeseliselt. Ehk on vibrafon (või mõni muu metallofon?) põhjuseks, miks mõtlen esimesena Tortoise’ist ja nende ümber koondunud džässi usku Chicago indie-meestest nagu Sea and Cake või Chicago underground-eesliitega kooslused. Tortoise võlus sellega, et nad võtsid rokist välja roki ja panid sinna asemele krautrock’i, jazzi ja muud pigem introvertsed ja, ütleme, pehmematele väärtustele apelleerivad muusikalised suundumused. Nii Tortoise’il kui Argo Valsil on rohkem tegemist impressionismi kui ekspressionismiga: Vals maalib maastikke, mitte ei künna neid üles.

„Nokturn“ on Valsi 2012. aasta debüütplaadi „Tsihcier“ loogiline jätk ja legaalne õigusjärglane. „Tsihcier“ astus harva samme rikkumaks juba sisse seatud kulgu, selle biorütm tuksus segamatult ja ilma selgelt määratletud algus- ja lõpp-punktita sellest plaadist läbi. „Nokturn“ teeb kõrvaleasteid nii plokiroki („-35“) kui elektroonilise glitch’i valda – nagu ikka sellise muusika puhul ilmneb selle mikroskoopiline ilu kõige paremini kõrvaklappide vahendusel – ja rütmid on piisavalt polü, et seda tonaalsuselt suhteliselt ühtmoodi helget plaati ei hakkaks kummitama igavuseoht. Aga kõige rohkem tundub mulle meeldivat seitsmeminutine hingetõmbepaus enne lõpulugu pealkirjaga „Oode“, mis näitab, et Vals lubab endale vajadusel ka kaldumist sentimentaalsusse, isegi melanhooliasse. Siiski pole ka „Oode“ öölugu, vaid võiks vabalt olla pühendatud mõnele udusele Eesti loodusmaastikule – meenutamaks paremaid aegu. Ühe käigu variatsioonid, meeleolult meenub veidi (ja mis võiks olla parem kompliment) Durutti Column.

Nõukogude ajal oli pillimehe ameti ja pillimänguoskuse vahel paratamatu võrdusmärk. Iga tootmiskoondise süldiansambli kidramees pidi teadma, mispidi pilli käes hoida, sest atesteerimisest ei pääsenud keegi ja sarvraamidega prillidega funktsionäärid amatööre kõrgelt ei hinnanud. Loomulikult tehti see edaspidi kõikvõimalike subkultuuride tõekspidamiste raames kuhjaga tasa. Amatöörlikkusest kui esteetilisest lähenemisest on pidet leidnud nii punk, mis sellisele asjale üldse aluse pani, kui ka popindie-bändid (sisesta plaadifirma Seksound artist omal valikul). Kui ühel hetkel ei omanud tähtsust, kes kuidas laulab ja pilli mängib – aastatuhande­vahetuse ümbruses tegeldi rohkem DJndusega ning kitarrikohvriga meest peeti tänaval kümmekonna aasta jooksul isegi mingiks ajast ja arust paariaks –, siis nüüd tunduvad atesteerimise ajad tagasi olevat, sest pillimäng on ka popmuusikas taas au sees. Argo Valsi ümber on koondunud terve seltskond inimesi (nagu ma mõistan, siis põhiliselt Tartu-Viljandi teljelt), kellest peaaegu igaüks on seotud veel mõne kollektiivse muusika­tegevusega.

Argo Vals mängib veel bändides Viljandi Guitar Trio (lahe vintpall Weekend Guitar Trio aadressil), Animal Drama ja Talamak, lisaks teeb plaadil kaasa tosinkond tegijat, kellest igaüht võib siduda ühe või mitme bändinimega, näiteks Trad! Attack, Jakob Juhkam, Kos­mose­ratsanikud jm. See, et seda seltskonda pluss nende lugematuid esimese astme nõbusid nagu Nimmerschmidt või Cirkl pole veel avalikkuses üritatud üheks homogeenseks liikumiseks vormida, näitab seda, kuivõrd erineb Eesti muusika­ajakirjandus oma tolereerivas rahus näiteks Inglise muusikapressist. See lugu ju lausa ootab rääkimist, aga seni tuleb sensatsiooni maha surudes lasta rääkida muusikal. Seda telge iseloomustab minu meelest ka teatud eskapism. Oleks neil esikõneleja ja kui, siis kes, ja mida ta räägiks?

„Nokturnis“ lauldakse vaid ühes loos („Mjuuli“, Karl Petti), aga ei saa öelda, et plaat poleks kõnekas. Igasugused laulukonkursid ja staari-inkubaatorid on toonud meediaväljale kohutavas koguses artiste, kes näevad endas vist nartsissistlikult kuldsete häälepaelte kehastust, selle asemel et tulla välja millegi muusikaliselt sisukaga. Sel foonil tundub Valsi selge ja ühtlasi otsinguline „Nokturn“ nagu koidulubadus pimedas öös.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar