Valmistudes kontserdireisiks

Nele-Eva Steinfeld

Sümfooniakontsert, Maksim Štšura (klaver), ERS O ja dirigent Nikolai Aleksejev 6. II Estonia kontserdisaalis. Veebruaris on võimalik Estonia kontserdisaalis osa saada kahest kontserdist, kus kavas teosed, mida Eesti Riiklik Sümfooniaorkester esitab märtsikuisel USA turneel. Esimene leidis  aset veebruari esimesel reedel, teine on kavandatud viimasele, kui 27. veebruaril astub siinse publiku ette ERSO kontsertturnee solist Yoyce Yang (klaver).

Esimesel kontserdil soleeris Prokofjevi 3. klaverikontserdis kevadel VII üleriigilise pianistide konkursi võitnud Maksim Štšura (EMTA, prof Ivari Ilja), kelle üks konkursipreemiaid oligi esinemine ERSOga ja kes täiendab end sel õppeaastal Hamburgi muusikakõrgkoolis prof Volker Banfieldi käe all.  Kontserdi avas Arvo Pärdi keelpilliorkestrile kirjutatud „Summa”, mida helilooja peab oma rangeimalt komponeeritud tintinnabuli-teoseks. Selle kuulamisel jääb esiplaanile näiline lihtsus ühes meeldejäävate intonatsioonide ja rütmiga. Pärdi napikoelise muusika esitamise juurde kuuluvad lahutamatult üksikute helide väärtustamine ja seostamine, samuti esinejate vaimne eelhäälestus ning sobiliku kõlalise atmosfääri loomine ja hoidmine. Kui  aga esitatavast kujuneb orkestri ja dirigendi soojenduspala, millele järgneb lava energiline ümberseadmine sümfooniaorkestri ja klaverikontserdi tarvis, kusjuures see võtab rohkem aega ja tähelepanu kui Pärdi teos, saab kannatada kontserdikava terviklikkus, teosest rääkimata. Pärt mängitud, ilmusid lavale klaver ja sümfooniaorkestri koosseis ühes peadirigent Nikolai Aleksejevi ja solist Maksim Štšuraga.

Viimase puhul on tegemist võimeka ja tehniliselt  silmapaistva noore muusikuga, kes tegeleb lisaks klaverimängule heliloominguga, mille väike näide kõlas lisapalana. Prokofjevi kui suurepärase pianisti loomingus on klaveriteosed kesksel kohal ja nende isikupärane stiil – ühelt poolt motoorsed ja rütmiliselt aktiivsed, enamasti kiired passaažid ning teiselt lüürilisemad aeglased lõigud – kujunes helilooja loomingus välja varakult. Sageli kiputakse Prokofjevi teoseid esitades liigset rõhku panema kiirele muusikalisele materjalile ja tempole, kujundades etteastest säravate efektide ahela. Lugedes, mida kaasaegsed Prokofjevi mängust arvasid, on asi välisest efektist ja pelgast masinlikust motoorikast muidugi kaugel. Seda asendavad rikkalik fraseerimine, rütmiline organiseeritus, poeetilisus lüüriliste episoodide esitamisel ja väljenduse tagasihoidlik lihtsus. Kui võrrelda Maksim Štšura esinemist kevadise  konkursi finaalkontserdiga, kus sama teos talle võidu tõi, oli praegusel kontserdil märgata pianisti hoopis põhjalikumat süvenemist teose lüürilistesse ja meloodilistesse kujunditesse, mida konkursipinge ning artistliku väljapaistvuse ja tehniline perfektsuse painav soov ilmselt ei soosinud. Štšura mäng on arenenud tubli sammu faktuurilise selguse ja diferentseerituse suunas, misläbi joonistuvad selgemalt välja teose muusikalised ideed ja pianisti  kõlalised taotlused. Esitus oli kvaliteetne ning noore muusiku lavaline olek ning energia põnev jälgida.

Kava teises pooles kanti ette Antonin Dvořaki Sümfoonia nr 8 G-duur. Prokofjevi kontserdiga võrreldes oli orkester selles teoses hoopis veenvamal muusikalainel, mida oli märgata eriti sümfoonia III osast, mis on muusikaloo elegantsemaid sümfoonilisi valsse. Kõlaliselt oli esitus tšehhi koolkonnale  kohaselt kerge ja läbipaistev, ent teinekord pisut paigalseisev. Dirigent oleks võinud ettekandele terviklikkuse lisamiseks veelgi enam tähelepanu pöörata rütmikujundite seostamisele ja suhestamisele – see pool kippus suure meloodiaandega Dvořaki pastoraalse iseloomuga sümfoonia kauni pealispinna all veidi varju jääma. Põhilised rütmid, millega Dvořak opereerib, on „avalikustatud” juba sümfoonia esimese minuti jooksul ning kanduvad vaikselt  ühest osast teise. Kui meenutada näiteks Berliini filharmoonikute esinemist Tallinnas möödunud kevadel, tuleb tõdeda, et vajaliku energia ja tähenduslikkusega esitatud rütmiseosed ja -kujundid avaldavad publikule miskipärast alati seletamatult suurt mõju, olles seega õnnestunud kontserdi üks suurimaid saladusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht