Väliselt efektne

„Lendava hollandlase“ stsenograafia on keskpärase lavastuse tugevamaid külgi.

HARRY LIIVRAND

Nii sisulist tehnoloogilist lahendust näeb meie ooperiteatrites harva.

Nii sisulist tehnoloogilist lahendust näeb meie ooperiteatrites harva.

Harri Rospu

Itaalia kunstniku Apparati Effimeri videoprojektsioon koos Inglismaal töötava Yannis Thavorise kujundusega (saan aru, et ta on ka kostüümikunstnik, kuna kavalehel viimast eraldi ei nimetata) teevad Pamela Recinella lavastatud „Lendava hollandlase“ atraktiivseks ja vaatemänguliseks, lisades sellele režiis puuduvat dünaamilisust, kuid flirdivad publikuga kahjuks ka stampide ja äratuntavate stereotüüpide keeles. Kogu stsenograafia parim ja ühtlasi läbiv osa ongi videokasutus – nii sisulist tehnoloogilist lahendust muusikateatri ühe tähtteose olemuse kunstilisel illustreerimisel näeb meie ooperiteatrites harva. Juba ooperi avamängu taustaks lavale kuvatav videoprojektsioon vees keerlevate ja üksteist puudutavate tegelaskujude ning rahatähtedega sobib funktsionaalselt suurepäraselt ooperi eksistentsiaalse filosoofiaga, häälestades vaataja järgneva draama lainele. Videopilt on ühtaegu efektne ja ajatu, seda vaadates pole aga võimalik hoomata 1980. aastate (alguse?) esteetikat, millesse lavastaja on „Lendava hollandlase“ kunstlikult paigutanud. Video töötab kui asi iseeneses, ta kuulub küll laval valminud Gesamtkunstwerk’i, kuid on muust kujundusest sõltumatu. Ruumiillusiooniliselt efektseim on video I vaatuse naftapuurtorni tormistseenis, kus visuaalselt tekib tõesti mulje kohe-kohe üle töömeeste rulluvatest märatsevatest vetevoogudest. Väga hea!

Eraldi vajab märkimist diskoklubi stiilne stseen: siin töötasid kujundus, kostüümid, valgustus, tants ja tegelaste kehakeel orgaanilises tervikus. Komplimendid annaksin stseeni õnnestumises kindlasti koreograaf Daniel Kirspuule; seda stseeni ei suutnud ära rikkuda isegi seitset surmapattu sümboliseerivad loomapeadega fantaasiafiguurid, kelle lavastaja oli oma keskpärasesse kontseptsiooni välja mõelnud, kuid kes täiesti ülearustena etenduses askeldasid. Amsterdami barokkfassaadidega tänavapildi kujutamine läbipaistvate õhuliste kangaste ja moodsate jalgratastega vastas just selle linna kohta käivale turistlikule imagole, mida liialdades võimendas punaste laternate rajooni lavastamine. See oli riskantne, klišeelik võte ja kahjuks jäigi see meelde vaid passiivse, mittemidagiütleva pildina, mille veidrust võimendas Senta ateljee suurus võrreldes muude kujunduselementidega – ilmselt kavandatud võõritusefekti aga ei sündinud. Pealegi, miks pidid prostituudid kandma univorme (Amsterdamis 1980?!)? Küsimusi tekitas ka Dalandi, Hollandlase ja Inseneri riietamine halvastiistuvatesse ülikondadesse. Ent oranžide tunkede ja kiivritega naftatöölised olid tänapäevane üldistus, mitte niivõrd kohustuslik töörõivaste väljanäitus anno 1980, ega seganud seetõttu stiiliühtsust (analoogselt videoga).

Kokkuvõtteks: Estonias on lavale jõudnud Richard Wagneri lavastus, mida tasub kuulama-vaatama minna just ainuüksi tugevate vokaalsete rollisoorituste ja videotöö tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming