Valgustav „Valgused“ Stuttgardist

IRIS OJA

Neue Vocalsolisten Stuttgart: Johanna Zimmer, Truike van der Poel, Daniel Gloger, Martin Nagy, Guillermo Anzorena ja Andreas Fischer, kaastegev Küberstuudio. 26. V Estonia kontserdisaalis.

Tatjana Kozlova-Johannese loomingut esitades on eriti oluline täielik kontroll oma instrumendi üle, olgu tegemist siis hääle või mõne muu instrumendiga. Sel õhtul kõlanud teose „Lights“ ehk „Valgused“ esiettekandel mängisid lauljad lisaks laulmisele ka meetripikkusi keermelatte, libistades kudumisvardaid mööda torupinda, tekitades õrna metalset kõrinat.

Kozlova-Johannes armastab pigem vaiksemat dünaamikat ning Stuttgardi vokaalsolistide ansambel näitas seda kontserdi esimeses teoses nii täielikult, et hakkasin kartma, et kogu kontsert tulebki hillitsetud mikrofonihäälel, mis kõlab hästi CD-l ja raadioeetris, aga jätab saali veidi tühjaks. Eriti teose lõpupoole sai valitsevaks pea kuuldamatuse piiril balansseeriv piano, mis justkui lahtus lõpuosa meditatsiooni. Kuigi esituses oli õige pisut tajuda esmaesitusele omast kokkusaamispinget, tunnetas ansambel hästi ka loo vormi ja kujundas ettekande väga sümpaatseks.

Kui välja arvata Estonia saalis taustamüraks kõlav ja imevaiksetel kohtadel häirivaks muutunud ventilaatorimühin, püsis kogu helimaailm omavahel ideaalses dünaamilises balansis. Eriti muljetavaldavad olid soprani (Zimmer) fraasialguste ülikõrged noodid, mis mõjusid loomulikult ja pehmelt, et esimesel hetkel oli raske tajuda heli algallikat – see lihtsalt tekkis kusagil kammerkontserdiks kohandatud Estonia kontserdisaali lae all. Muljet avaldasid ka metsosoprani (van der Poel) diminuendo’d kõrgematel nootidel ning meeshäälte (Nagy ja Anzorena) ühtsus. Ansambli omavaheline kuulamine ja häälestumine oli väga hea, intervallid ja akordid kõlasid selgelt ja puhtalt. Eraldi tasub mainida väga meisterlikku vibraato valitsemist, milleta harmoonia ei ole piisavalt selgelt tajutav.

„Lights“ on hästi hõrk, kaunis ja meditatiivne teos, kuid kahjuks kardan, et eestlaste esituses seda lähiajal kuulda ei saa, kuna meil ei ole sellisel tasemel ansamblit. Tegemist on lauljaile üsna suuri nõudmisi esitava teosega, mis eeldab ka interpreetide väga head koostööd, mis on saavutatav üksnes pikaajalise koosmusitseerimise kogemuse ja treeninguga.

Salvatore Sciarrino „L’Alibi della parola“ I osas („Pulsar“) valitses hingamise rahu, mis oli justkui jätk Kozlova teose meditatiivsele lõpule. Ekspressiivsed lühikesed laulukatked mõjusid ergastavatena, juhatades sisse järgmise osa („Quasar“), mille esitus oli ideaalne näide hästi toimivast ansamblist. II osa tekst on fragmenteeritud, tingides ka lühikesed vältused muusikalises materjalis. Väga selge akordika nõuab ülimat intonatsioonilist ja rütmilist täpsust ning lauljate omavahelist koostööd: lauldi dirigeerimata, üksteist tunnetades tekkis ühtne hingamine. Dünaamilised kontrastid lasid aimata ansambli vokaalseid võimeid ning minu kontserdi alguses tekkinud mure nende võimaliku kammitsetuse üle ununes täielikult.

III osa („Futuro remoto“) jättis ehk tänu traditsioonilisele tekstikasutusele ses tsüklis kõige klassikalisema mulje. IV osas („Vasi parlanti“) tulid esmakordselt kontserdi jooksul sisse mõningad uued võtted (nt nasaalne toon), mis muutsid selle koos ansambli interpretatsiooniga kergelt humoorikaks. Kogu õhkkond sai uue suuna.

Enno Poppe soolohääle teos „Wespe“ ehk „Herilased“ kontratenor Daniel Glogeri esituses oli sel õhtul omaette vapustus. Ma ei saa öelda, et oleksin ta häält Poppe esitusel eriti ilusaks pidanud, ent interpretatsioon ja absoluutne kontroll oma instrumendi üle köitis mind üdini. Teose tekstis peituv mitmeplaanilisus, ärevus ning narritav mängulisus olid meisterlikult muusikasse koondatud: kujutage ette, et teie suu ees lendab herilane ja te hoiate suud lahti, natuke nagu mängides mõttega, et kas ta lendab suhu, ja kui, mida ta siis teeb …

See on üks kiire närvikavaga lugu, peaaegu hingamis- ja puhkepausideta, täis laulutehnilisi keerukusi. Gloger valitses täiuslikult lisaks oma instrumendile ka publikut, tundus, et ta lihtsalt lustib ning väga raske nooditekst ja vokaaltehnika on talle vaid mäng. Kogu ta olemus ja hääl, aga ka kehakeel oli selleks teoseks justkui ümber kohastunud. Lisaks tõlgendusele oli esitus ka tehniliselt ülivõrdeline. Ütleksin, et see lugu ja see laulja on teineteise jaoks loodud.

Jüri Reinvere „Reekviemist“ esitati III ja IV osa. Reekviemist kui vormist ei tohikski ehk katkendeid välja võtta: väga raske on nii esitajatel kui kuulajatel poole loo pealt õige meeleolu saavutada. Võimalik, et seetõttu (või siis muidu nii hea ülesehitusega kavas ideaalselt sobiva kohata jäämise tõttu) mõjus Reinvere teos kahvatumana, kui seda vääriks.

„Reekviemis“ liitus nelja meeslauljaga Eesti heliloojate festivali kunstiline juht Monika Mattiesen (flööt). Flööt on siin põhiliselt solist, vahel taandudes taustaks fonogrammilt kostnud tekstilugejale, lauljad on pigem saateinstrumendiks. Kontserdil häiris balanss live-muusikute ja fonogrammilt kostva lugeja vahel: tekst oli vahel nii vali, et muusikuid oli raske kuulda. Tekkis soov kuulda seda kord live-lugejaga, mis võimaldaks paindlikumat balanssi ja meetrumit.

Teose ettekandel kasutatakse ka filmi, mis III osa ajal hakkas mind pisut segamagi, ma ei leidnud selle ja muusika või teksti vahel midagi ühist. IV osa toimis juba hoopis paremini (ehk olekski võinud vaid selle esitada?), filmgi sobis rohkem. Siiski tundsin, et mulle sai koos filmiga informatsiooni korraga liiga palju, kuuldav osa oli piisavalt huvitav ja tihe ning tänu loetud ingliskeelsele tekstile (koos subtiitritega) ka väga pildilik, omaette terviklik.

Reinverelt kuulsin, et ta on korduvalt soovitanud esitajatel „Reekviemi“ ilma filmita ette kanda, kuid keegi pole seda veel teinud. Mulle paistaks see justkui kahe eri teosena – ilma filmita ja live-lugejaga ning filmi ja fonoga, nagu „Reekviem“ nüüdki ette kanti.

Pärast vaheaega ootasime Berio „A-Ronne“ ettekannet. Ikka kipub vist olema nii, et tikume uut muusikat liiga tõsiselt võtma. Pean tunnistama, et Stuttgardi vokaalsolistide väga humoorikas lähenemine Beriole oli mulle küll ootamatu, aga sugugi mitte sobimatu. Pärast lühikest kohanemist tundus nende teatraalne ja karakteerne interpretatsioon äärmiselt loogiline, vaimukas ja stiilne. Ma ei armasta väga komöödiat klassikalise muusika laval, kuna sageli lähevad naljad stiilist välja või mõjuvad pingutatult, ka vokaal(tehnili)ne teostus kipub siis kannatama. Sel õhtul kõlanud ettekandes ei olnud kordagi piinlikku tunnet, et „pullitegu“ on tõusnud muusikast tähtsamaks – kogu muusikaline teostus oli jätkuvalt kõrgetasemeline, mõjudes oma näilises kerguses mänglevalt ja galantselt. Siin said lauljad näidata ka kõiki oma vokaalseid võimeid, muljetavaldavat hääleulatust ja hämmastavat tehnilist kontrolli. Nautisin väga erinevate tehnikate üksteise otsa ladustamist: sirged vaiksed kammerkooskõlalised akordid vaheldumisi tõeliselt võimsate ooperlike soolodega, kriisked ja kähinad, millele järgnes imeilus sulav bel canto. Suurimad väljakutsed lauljale, ent kõik on võimalik, kui tead täpselt, kuidas midagi teha.

Muusikalised koosseisud ja lavaline liikumine olid tihedalt ühendatud, kasutati ruumi eripära (off-stage trio ning kogu ansambli üheaegne peapööre olid väga head visuaalsed akustilised leiud), dirigeerimine oli sujuvalt ühendatud loomuliku lavaliikumisega. Eriti köitev oli iga laulja oma karakteri esile toomine: kõik teoses osalenud neli meeslauljat ning metsosopran jäid iseendaks, mõjudes ka samades tegevustes üksteisest väga erinevalt, ent endiselt väga ühtse ansamblina. Ilmselgelt on nad seda lugu esitanud väga palju kordi, samuti nagu ka Sciarrinot ja Gloger Poppet – mänguline vabadus ja sellest tekkiv lust laval sünnib ainult läbi pika treeningu ja suure hulga kontsertide.

Õhtu kammerkontserdiks kohandatud Estonia kontserdisaalis lõppes käputäie publiku tormilise aplausiga. Kahjuks ei näinud kontserdil kuigi palju lauljaid ega lauluõpetajaid. Olen kuulnud sageli lauljate negatiivseid hinnanguid uuele muusikale ja vastuseisu seal kasutatavatele tehnikatele. Ansambli Neue Vocalsolisten Stuttgart kontsert oli ere näide, kuidas instrumendi täielik valdamine ning kontroll oma keha ja vaimu üle annab vabaduse teha pea kõike. Muusikutevaheline lavaline keemia on hea koosmusitseerimise üks aluseid, lisaks muidugi igaühe enesearendamine ja pidev ühine treening. Meie klassikaliste lauljate silmis tundub aga ansamblilaul olevat hinnatud kuidagi alaväärseks ja väheglamuurseks. Ometi usun, et huvi selle vastu võiks olla ja loodan, et ehk varsti võiks meilgi tekkida professionaalsete lauljate ansambel, kes võiks hakata esitama viimase sajandi vokaal(ansambli)teoseid ja areneda pideva tööga läbi aastate kõrge tasemeni. Muidugi aitaks sellele kaasa ka tipptasemel vokaalansamblite kutsumine Eestisse. Sooviksin väga seda ansamblit lähitulevikus veel siin kuulda. Ehk õnnestuks siis ka suuremat publikuhuvi äratada – võrreldes ansambli tasemega näis reklaam ebaproportsionaalselt tagasihoidlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar