Valguskiired pimedas ajas

Tiiu Levald

  Kontsert “Jõuluaaria”: RISTO JOOST (kontratenor), OLEV AINOMÄE (oboe) ja ANDRES UIBO (orel) Niguliste kirikus 15. XII.

 

Pikalt kestnud lumetu pimedus tekitab inimeses soovi põgeneda kuskile soojale maale päikese kätte, või kui see võimalus puudub, siis positiivsete elamuste otsinguile. Millisest paigast neid keegi leiab, sõltub soovija mõttemallidest. Eelmisel reedel oli Niguliste kirikusse kogunenud saalitäis Bachi ja Händeli austajaid ja nende seas kindlasti ka tegijate – Andres Uibo (orel), Olev Ainomäe (oboe) ja Risto Joosti (kontratenor) musitseerimisest lugupidajaid.

Kava oli üles ehitatud äärmiselt sooja atmosfääri taotlusega ja põhitoonuseks jäi jõuluootuse diskreetsus ja kammerlikkus pea kõiges. Vaid kava keskel kõlanud Bachi Praeludium in a BWV 561 andis võimaluse nautida pillide kuningat orelit täies mahus ja registrite säras. Oli huvitav jälgida Andres Uibo registrite valikut ja oskust ansamblistina mitte matta kõlamassiivide alla nii oboed kui lauljat. Sest sedavõrd, kui meeldivaks pean ainuüksi isiklike kogemuste tõttu Niguliste kiriku atmosfääri musitseerimiseks – selle sajanditepikkuse ea ja müürides peituva salapära tõttu – taban, nüüd juba kontserdikuulajana, ikka ja jälle end küsimas: kas poleks võimalik siiski midagi ette võtta selle liiga suure kajaga? Igasugune kiire helide järgnevus hakkab saalis lootusetult ringlema ja väga raske on tekitada koosmängu põhilist võlu – harmooniate kooslust kuulaja jaoks. Kogu see mõttekäik ei kahanda mingilgi määral antud õhtul kuuldud interpreetide kõrgtaset! Vastupidi, imetlesin ruumiga sobitumise võimet.

Olev Ainomäe oboe tämber ja fraseerimine on alati pannud end kuulama. Händeli sonaadid g-moll ja F-duur on miniatuursed oma kestvuselt, kuid seda kontsentreeritumalt mõjusad ning uskumatult kordumatud tema imelised Adagio’d. F-duur sonaadi Largo’sse sai vaevalt süüvida, kui see juba otsas oligi!

Põhimeeleolu oli seekord kontratenori, mitte dirigent Risto Joosti luua. Esitamisele tulid Händeli “Messiase” kolm aldi aariat ja Bachi “Jõuluoratooriumi” kaks aldi aariat. Kuna on meeles aastatagune “Messiase” ettekanne, kus Risto Joost oli kammerkoori Voces Musicales ja Tallinna Barokkorkestri ees kui dirigent ning aldi aaria “Ta oli põlatud…” esitaja, siis tekkisid kõnealusel kontserdil sellega paralleelid ja äärmiselt positiivsed emotsioonid. Esiteks rõõm noorest ja ülirikkalikust häälest, mille kontratenorlikus käsitluses on uskumatult sooja aldilikkust, mida just vajab näiteks Händeli “Messiase” aaria “Siioni sõnumitooja”. Teiseks võlub muidugi äärmine põhjalikkus, millega on süüvitud teemasse, ajastule omasesse stiili ja kaunistuste graatsilisse esitusse. Ning kuigi üleminekuregistris oli seekord mõningaid häälelisi “murdumisi”, mis ilmselt tingitud tervise hetkeseisust (laulja suurim vaenlane köha), vaimustas seda enam interpreedi oskus ära kasutada oma kesk- ja alumise registri maksimaalne värvigamma.

Kuna muusikaloost on teada Händeli “Messiase” muusikaliste numbrite ümberpaigutused, koosseisude muutmised küll kooride, küll orkestri suuruse osas, siis oli eelnevalt kuuldud duett “Otsekui karjane hoiab ta oma karja” seekord ainult soolona esitatuna väga terviklik, rahustav ja malbe.

Bachi “Jõuluoratooriumi” hästi elujaatav ja usku sisendav aaria “Siion, sea ennast valmis” esitati hea toonusega, kuid selles sisalduvat kiiret nootide kulgu kippus segama eelmainitud akustikaprobleem. Seab see olukord ju orelimängija teatud möönduste ette – peab ilmselt väga arvestama, milliseid valikuid teha pilli registreerimisel.

Kontsert lõppes eespool jutuks olnud “Messiase” aariaga “Siioni sõnumitooja”, andes kuulajale kaasa tükikese igavikutaju ja soovi näha maailma veidigi paremas valguses.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming