Vaimupealinna „Lucia di Lammermoor“

Anne Prommik, Klassikaraadio toimetaja

Gaetano Donizetti „Lucia di Lammer­moor“: muusikajuht Paul Mägi, lavastaja Roman Hovenbitzer, kunstnik Roy Spahn ja valguskunstnik Ulrich Schneider (kõik kolm Saksamaa), solistid Henriette Bonde-Jansen (Taani), Federico Lepre (Itaalia), Jānis Apeinis (Läti), German Gholami, Karmen Puis, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Marika Aidla, Vanemuise koor ja orkester. Esietendus 2. IV Vanemuise teatri väikeses majas.

Vaid verefetiš muutus ehk liiga plakatlikuks: seda voolab Lucia silmist kavalehe kaanel,  punaseks värvub purskkaevu vesi ja muidugi pruutkleit.

Vaid verefetiš muutus ehk liiga plakatlikuks: seda voolab Lucia silmist kavalehe kaanel, punaseks värvub purskkaevu vesi ja muidugi pruutkleit.

Maris Savik / Vanemuine

7. aprillil esietendus Donizetti „Lucia di Lammermoor“ ka Londoni kuninglikus ooperimajas Covent Gardenis. Katie Mitchelli feministlikku lavastust loobiti mädatomatitega juba kuu aega enne esietendust. Publikuhordid nõudsid piletiraha tagasi, kuigi nad polnud veel näinudki kogu seda seksi, rasedat Luciat, vägivaldset tapmisstseeni. Piisas kohtumisest lavastaja ja tema vastumeelse kontseptsiooniga.

Taaralinnas lavale tulnud loo võiks samuti päris rahulikult feministlikuks tituleerida, seegi pole libretot täht-tähelt järgiv traditsiooniline lavastus. Ei säästa Hovenbitzergi meid vägivallast, kuid see esitatakse näkkukarjuva naturalismita. Tulge teatrisse, lapsed! Suuremat avalikku tähelepanu (ja sellega kaasnevat piletimüüki) kui vihast vahutav publik on küll ühele ooperile raske ette kujutada. Kahju, et Roman Hovenbitzeri nägemus ei suutnud nii palju hädakisa esile kutsuda, kui hiljutine „Aida“ esietendus rahvusooperis. Kuigi, „omavolitsevad“ mõlemad sakslased: Aida lavastaja Tobias Kratzer laseb nimitegelase vägistada, Lucia on aga räige intsesti ohver. Miks siis üks saab rohkem musta pori näkku?

Mõlema plusspooleks on muusikaline teostus, lavastuslikku tervikut ei sündinud kummaski. Põnevad üksikleiud jäid pigem mõttemängu objektiks, kui teenisid sisu. „Aida“ lavastus läks selles kaugemale: Kratzeri metsikud ideed kõditasid oma intrigeerivuses, ent kuhjuv tähenduste taak hakkas lõpuks liialt rõhuma. „Lucia …“ ei oota vaatajalt nii palju, seda võib jälgida suurema pingutuseta. Isegi liiga palju on tehtud puust ja punaseks, et siis jälle segadusse pöörata. Rohelised tennised ja renessansskraed ja nii edasi – puudub ühene aegruum. Ometi on „Lucia …“ üldpilt terviklikum.

Mõlema puhul võib rääkida ka oluliste rollide usaldamisest välislauljatele – mis pole Estonias reegel, on saanud Vanemuise kaubamärgiks. Ja kuigi detailide kallal norida võib alati, ületab mõlema lavastuse muusikaline tase kõrge kaarega teatud kriitilise lävendi. Julgeksin mõlemat mõne ooperimetropoli kriitikule näidata. Mõlema teatri orkester on edasi liikunud mitte teosammul, vaid pigem jänesehüpetega, tehes vaid üksikuid haake. Nii välissolistide valik kui Eesti lauljad paranevad iga aastaga nagu hea vein. Aga „meie omad“ võiksid olla veel paremad, kui nendega rohkem arvestataks. Kahjuks pole enam Callase aeg. Uut Georg Otsa annab oodata (kandidaate isegi on, aga nad krahmatakse kähku välisteatritesse). Rahvus­ooper vahel siiski tõstab oma diva’d-divo’d pjedestaalile, aga Vanemuise ooperite peaosalised tulevad importkauba riiulist. Teatril on siiski ka oma solistid, kuid neid on vähe. Lasteetenduselt ooperiproovi, õhtul muusikal, siis veel muusikal ja paar tükki peale. Vanemuise võimaluste juures on see üliäge ooperiteater, mille uuslavastusi ma alati ootan. Samasse rivvi nii „Jevgeni Onegini“, „Reigi õpetaja“ kui ka suures majas etendatud „Carmeniga“ läheb ka „Lucia di Lammermoor“.

Roman Hovenbitzeri lavastuse lugu saab alguse sel õndsal aal, kui peategelanna mängis küll mitte lille-rohuga, vaid hoopis nuku ja ükssarvikuga. Pehme ja armas süütuse märk. Mängu kutsutud vanem vend teeb väiksele liiga, aknast hüppab sisse samaealine Edgardo ja päästab tütarlapse häbist. Lavastaja auks mõjus see stseen orgaanilise tervikuna, mitte avamängu illustratsioonina. Samuti ei läinud vaatemäng häirivalt naturalistlikuks, oli pigem markeeritud, aimatav. Määritud hingekesele vihjab vaid pragu Lucia toa aknaruudus. Lucia kasvab ja tema mineviku taak, esivanemate patud, materialiseeruvad Vaimu näol, kes ilmub alati välja siis, kui Lucia sikutab lahti (pursk)kaevu ragiseva luugi. Freudi ja Jungi austajad plaksutasid siinkohal innukalt. Selles (verega määritud) vees ujutab ta oma unistuste paberlaevukesi. Marika Aidla Vaim mõjus loomuliku, kuid õudsena nagu saatus, mille eest pole pääsu. Hovenbitzeril on õnnestunud mõne pintslitõmbega luua korraliku õudusfilmi atmosfäär. Voodoo’lik tegelaste dubleerimine nukkudena, tühjad, kõledad ja mahajäetuna mõjuvad ruumid, unenäolised stseenid, liikuvad kardinad, läbi seinte tungivad tegelased. Vaid verefetiš muutus ehk liiga plakatlikuks: seda voolab Lucia silmist kavalehe kaanel, punaseks värvub purskkaevu vesi ja muidugi pruutkleit. Unenäolisust rõhutas ka kindla tegevuspaiga ja ajastu puudumine.

Seksuaalvägivalla teema käib läbi ka juba suure Lucia elus, kui vend teda toore jõuga abielluma sunnib, aga üheski sellises stseenis ei ületa Hovenbitzer hea maitse piiri. Lucia (Henriette Bonde-Hansen) karakter on korraga kirglik ja passiivne. Duetis Edgardoga (Federico Lepre) avaldub pühendunud armastaja, otsustav ja iseseisev naine, kes hiljem siiski kuulekalt käsku täidab. Lepre vokaalsed võimed on ehtsa itaalia tenori omad, tema sisuline väljendus ja kantileen olid lahutamatult seotud; eriti mõjuvana kõlas Lepre hääl lüürilistes osades. Jõulisemate repliikidega jäi kaunis vokaal veidi hätta. Minu bravissimo’d teenis Lepre ära juba tema olemusest õhkuva ehtsa bel canto puudutusega. Midagi pole ette heita ka Luciat kehastanud Henriette Bondele: muljet avaldas tema oskus oma häälega väljendada hirmu, palavikulist erutust, kirge ja lootust ning neid teeniv vokaaltehnikagi. Siiski jäi ebaselgeks, küllap lähtuvalt lavastaja kontseptsioonist, kas Lucia jäi teda nooruses tabanud šoki tõttu veidi infantiilseks või püüti teda esitleda kui skisofreenikut, mistõttu tema isiksus mõjus kuidagi häguse ja kahvatuna. Aga see ei puudutanud kuidagi kõrva: Bonde julges võtta suuri riske, mis enamjaolt ennast õigustasid, kasutada hääleefekte ja intensiivselt laetud piano’sid.

Lucia ebalevusest lõikas eeskätt kasu jõuline Enrico (Jānis Apeinis). Viimati Vanemuises Escamillona hiilanud bariton jättis esmakohtumisel mulje pigem puise lavaolekuga tegelasest, aga Lucia vägivaldse vennana oli lätlane sõiduvees – kuratlik macho, kellele pole ka inimlikkus võõras. Lucia kihlatu Arturo rollis debüteeris Vanemuise koori­artist German Gholami, kelle vokaalsed võimed esialgu teistega võrdlemist ei kannata, ent lava ja publiku südamed vallutas ta sundimatult, pimestava naeratusega. Karmen Puisi lauldud Alisa jäi samuti mõistatuseks, kuigi mulle meeldib Puis nii soprani kui ka metsona. Väikese rolli puhul ongi keerukas isikupärast karakterit välja joonistada, lihtsam on seda otsida ehk Alisa rõivastamisest korsetti ja pliiatsseelikusse. Märt Jakobsoni (Raimondo Bidebent) šoti seelik ei selgitanud küll midagi. Kuid isiklikus plaanis võib laulja seda lugeda üheks oma suuremaks õnnestumiseks. Paindlik ja nüansseeritud karakter, üha plastilisemalt allub omanikule see hiiglaslik ja kaunis häälematerjal. Silmapaistva rolli Normannona tegi ka noor Rasmus Kull – sündinud näitleja. Ma tean pealegi, et tema hääles on palju rohkem peidus, kui praegu kuuleme.

Vanemuise koor laulis palju paremini, kui näiteks viimatises „Carmenis“. Hea oli kuulata. Maestro Paul Mägi hoidis kenasti lauljad ja orkestri koos. Ansamblid olid sümpaatselt välja töötatud, briljantne näide oli II vaatuse lõpusekstett. Mõnulesin orkestriaugust kostuvate puupuhkpillide soolodes, mis lõid vokaaliga kena koosluse. Vaid üksikutes kohtades mattis orkester lauljad. Aitäh veel nimetamata peaosatäitjale, milleks sai 102 aasta eest valminud juugendstiilis maja kammerliku saali akustika. Eesti parim ooperimaja!

Vanemuise uudislavastusega võib rahule jääda. Aastapreemiat ma sellele siiski veel ei ennustaks. Jään huviga ootama – kuuldavasti võtavad peaosad sügishooajal üle Eesti solistid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar