Vaimuerksus ja kontrastid

Tiiu Levald

„Öölaulud”: Iris Oja (metsosopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) 24. V Mustpeade maja Valges saalis. Kontsertetendus „Diiva”: Annaliisa Pillak (metsosopran) ja Marko Hilpo (klaver, Soome) 25. V Kumu auditooriumis. Hingekosutav on tõdeda, et meie päevaskandaalidega risustatud maailmas sünnib paralleelselt, siin ja praegu, imelisi vaimsusest kantud ettevõtmisi nii teatrilaval kui kontserdipaikades. Tahes-tahtmata leiab kinnitust paradoks, et mida vaesem on kunstnik, seda rikkam on tema otsinguvaim! Eelmisel nädalal sain osa kahest väga eriilmelisest õhtust. Esimesel esitasid Iris Oja (metsosopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver) kompositsiooni kahe Saksa vokaalmuusika suurkuju Hugo Wolfi (1860–1903) ja Richard Straussi (1864–1949) lauludest. Nimetan seda õhtut kompositsiooniks, sest pole varem kogenud sellist kavakäsitlust kahe nii erineva muusikalise mõtlemise, elufilosoofia ja kompositsioonitehnilise laadiga helilooja laulude ühendamisel. Pean tunnistama, et kaks meie muusikamaastikul kanda kinnitanud noort muusikut on teinud põhjaliku mõttetöö. Ilmselgelt on lähtepunktiks võetud poeesia – mitte helikeel, vaid heliloojate kontseptuaalne suhe sõnaga. Peaaegu kogu kava kulges kui armunud inimese pihtimus: siin oli õnnejoovastust, kurbust, vihjeid traagikale ja lustakat eneseirooniat.

Tegelikult olid need kaks heliloojat väga erinevad. Elupäevigi andis saatus Wolfile poole vähem, kuid ta jõudis luua ligi 300 laulu, kannustajaks rikas fantaasia, ennasthävitavalt kõrge enesehinnang, auahne, kirglik soov olla eelkäijatest parem. Tema respekti sõna kasutamisel on võrreldud Debussy omaga – mõlemad on muusikalise rütmi allutanud sõna rütmikusele. Vokaalne joonis on sageli iseseisev liin klaveripartii kohal ning kasutatud üheaegselt erinevat meetrikat. Filosoofias jagas ta Freudi ja Nietzsche mõtteid, kriitilistes artiklites oli sünk ja sapine. Kõike seda silmas pidades köitis eriti see, et meie Lied’i-paar oli üles leidnud Wolfi vähem tuntud helgema pooluse ja positiivse eneseirooniaga laulud, näiteks tekstiga „Pange tähele, te pisaraterohked lauljad – kassiahastuses ei kutsuta jumalaid!” („Zur Warnung” – tekst E. Mörike, tõlge K.-A. Sumera).

Richard Strauss oli kuni Teise maailmasõjani nagu õnnesärgis sündinud: tema pianisti-, dirigendi- ja loojakarjäär liikus tunnustuse ja õnnestumiste rada. Tema laulude põhiline osa (200 ümber) on loodud väga heale lauljale, sopran Pauline de Ahnale, kes oli teatris primadonna ja helilooja abikaasa nende pikal eluteel.

Kaasaegsete sõnul polnud Strauss pianistina mitte ainult hea partner, vaid ka omapärane improvisaator oma lugude vahemängudes. Romain Rolland on teda iseloomustanud järgmiselt: „Ta on vulkaan. Tema muusika põleb, suitseb, lehkab ja niidab maha kõik, mis eelnenud. Ta on dekadent Attila saksa muusikas.” Ja Strauss omakorda on muuhulgas ühes kirjas Rolland’ile pihtinud: „… ma olen kõigepealt muusik, ma ei taha olla allutatud millelegi muule … Schiller, Shakespeare, Goethe on piisavalt iseseisvad, nad ei vaja muusikat.”

Taas üllatas, kui mitmevärvilise valiku Straussi lauludest olid Oja ja Sumera sidunud ühtsesse kulgemisse. Kuid sellise valiku puhul peab silmas pidama kaht salakavalat kari: kuulaja tähelepanu hoidmist ja helikeelte väga ereda erinevuse väljatoomist. Seega kontrastiprintsiipi, mida antud valiku puhul oli eriti raske järgida.

Iris Oja valdab imelist looduspilli: rikkalik hääletämber, eriliselt mahlakas madal register, suveräänsus kõrgustes, perfektne intonatsioon ja rütmitaju – kogu arsenal, et olla hea interpreet. Lisaks sarmikus, veetlus suhetes publikuga ja kindlasti hea saksa keele oskus, mis selle kava juures äärmiselt oluline. Ilmselt on kauane kuulumine Eesti Filharmoonia Kammerkoori kujundanud mitmeid jooni tema vokaalikäsitluses. Avalaul, Straussi „Pühendus” („Zueignung”) lausa jahmatas oma kõlaavaruse ja kandvusega. Juba järgmises, Wolfi „Öö ime” („Nachtzauber”), kus Sumera lõi väga hea atmosfääri, tabas kõrv varasematest kohtumistest lauljaga tuttava ebakõla – kummalise mängu häälega, lauljate keeles „toetamata kõla” piano laulmisel, mis kippus end kava kulgedes üha uuesti näitama.

Sumera on ereda fantaasiaga pianist, kes süveneb ilmselt väga põhjalikult sellesse, mis käsil; tõenäoliselt olid kõikide laulude väga head tõlked tema sulest (kavalehel kahjuks puudus sellekohane info). Tema sissejuhatused ja vahemängud olid enamasti karakteersed, mõtete ülevõtmine lauljalt tundlik.

Ma ei jaga arvamust, nagu oleks Valge saali akustika halb, küll aga võiks sealne klaver parem olla! Saal pole kammermuusikaks küll ideaalne, kuid hallatav. Siin peab väga hoolsalt jälgima balanssi. Ja nagu on kirja pannud tunnustatud pianist Gerald Moore oma raamatus „Kas mängin liiga valjusti?” („Am I too loud?”): „Lauljaga koos esinedes on kontsertmeister vastutav klaveri ja vokaali õige vahekorra eest.” See aga, kas balanssi saab reguleerida, sõltub omakorda laulja eespool jutuks olnud häälekäsitlusest. Olen veendunud, et kui need kaks väga andekat noort interpreeti selle kavaga edasi töötavad, nii et laulja peast laulab ja kõik nüansid täisverelise kõlakvaliteedini jõuavad, on neil lahti tee teiste maade lavadele.

Teise elamuse sain Kumu kammersaalis, kui Annaliisa Pillak (metsosopran) ja Marko Hilpo (klaver, Soome) tõid publiku ette lavastatud (Paavo Piik) kontsertetenduse „Diiva”. Pean tunnistama, et ei mäletagi, millal sain koos saaliga nii tervendavalt naerda ja ühtlasi nautida väga heal tasemel laulmist, mis kulges koostöös tundliku pianistiga!

Annaliisa Pillaku siinseid rolle olen vist kõiki näinud-kuulnud: nii Nicklausse’i Offenbachi „Hoffmanni lugudes” Vanemuises kui ka Tuhkatriinut Rossini samanimelises ooperis ja Tüüri „Wallenbergi” riukalikku II diplomaati Estonia laval. Alati on ta köitnud mitte ainult kui huvitav laulja, vaid ka ühe harvaesineva ande – maitseka koomikaga.

Viimast sai sel õhtul nautida täiel rinnal. Vaimukas tekst kavalehel, kus antud iseloomustus naislauljate hääleliikidele ja sellest johtuvalt karakteritele, andis õhtule toonuse. Toon siinjuures ühe olulisema: „Lauljaks õppimine võtab kuus kuni kümme aastat aega, hääle ärkamine hommikul võtab vähemalt kaks tundi aega, ühe ooperi proovid enne esietendust võtavad umbes kaks kuud aega ja kuninganna rollist väljatulemine pärast eesriide langemist võib võtta lõputult aega”.

Neid fantaasiaküllaseid koomilisi trikke (kurgu kuristamine, kleidi vahetamine, heeringa kõrile asetamine jms), millega olid ülima täpsuse ja elegantsiga pikitud heakõlaliselt esitatud palad – nii Wagneri-Wesendoncki laul „Unelm”, Liszti „Kolm mustlast” kui ka aariad Rossinilt,Verdilt, Gounod’lt ja Purcellilt. Ei ole mõtet sõnu seada – seda peab nägema ja kuulma! Pillak on heas mõttes enesekindel, valdab oma lauluinstrumenti hästi, naudib huumorit, maksmata sealjuures lõivu „naljale iga hinna eest”! Koosmäng pilli hästi valdava pianistiga oli hea, teineteist mõisteti.

Kuigi idee autor on lauljatar ise, on selle ettevõtmise edu pant kindlasti koosluses noore lavastaja Paavo Piigiga, kes on ju end juba dramaturgina tõestanud. Alati kulub ju ära toetava ja fantaasiarikka isiksuse kõrvalpilk, mis on terasem ka siis, kui eneseusk on suur. Jääme põnevusega ootama uusi kohtumisi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming