Vaimsuses kantud humanism

Kerri Kotta

ERSO sarja „Nautimus“ 3. kontsert „Kullervo“: Lilli Paasikivi (metsosopran), Tommi Hakala (bariton), Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Arvo Volmer 20. III Estonia kontserdisaalis.

Nii Jean Sibeliust kui ka Erkki-Sven Tüüri võib eri põlvkondlikust kuulumisest hoolimata nimetada põhjamaisteks sümfoonikuteks, mistõttu nende muusika esitamine ühel ja samal kontserdil ei tohiks tunnetuslikku dissonantsi tekitada. Oma loomingus on heliloojad end ühelt poolt programmilisest muusikast selgelt distantseerinud, teiselt poolt mängib mõlema puhul olulist rolli aga mõneti määratlematu muusika­väline faktor, Sibeliusel rahvuslikkus ning Tüüril moodne XXI sajandi vaimsusest kantud humanism, mis mõlema helilooja puhul funktsioneerib üksikteoste mõttelise ühendajana.

Hilisemas loomingus ongi Tüür end heliloojana korduvalt absoluutset muusikat komponeeriva sümfonisti kuvandist mõnevõrra distantseerinud: tema teoste poolprogrammilistes pealkirjades sisaldub viiteid nii sotsiaalsetele kui ka filosoofilistele teemadele. Mõneti jätkab seda suunda ka sümfooniline miniatuur „Elamata elu paine“, mis helilooja sõnul on mõeldud mälestamaks nii Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas hukkunuid. Puhtmuusikaliste tunnuste põhjal võib teost mõista eleegiana: erinevalt enamikust Tüüri sümfoonilistest teostest välditakse siin sonaaditsükliga seonduvate erinevate teemastiilide (topic style) kasutamist, neid asendab kõikevallutav leinaline atmosfäär – teos on traagiline, kuid mitte konfliktne. Vormiliselt põhineb see lineaarsel ning selgelt väljajoonistatud kulminatsiooniga arengukaarel, mis on üles ehitatud tõusvate ehk energiat akumuleerivate ning laskuvate ehk energiat kaotavate lühikeste vormiüksuste iseloomulikule põimingule.

Kuigi uudisteose esitust on üldreeglina raske hinnata, võib seda Tüüri teiste teoste esituskogemusele tuginedes pidada igati kordaläinuks. Orkestri kõla iseloomustas sonoristlike ja meloodiliste elementide hea tasakaal ning faktuuri peen diferentseeritus, mis võimaldas takistamatult keskenduda arenguliinide polüfoonilisele dramaturgiale. Esitus oli veenev ka dünaamilises plaanis, kuigi enne kulminatsiooni näis keelpillide forte muutuvat mõnevõrra pealetükkivaks.

Üllatavalt põhjustas aga orkestri ümberhäälestumine Tüürilt Sibeliuse VII sümfooniale tagasilöögi kvaliteedis. Järsku näis muusikast kaduvat veenvus, mis avaldus kohati ebakindlas mängus ja intonatsioonis, pillirühmade kõlalises haraliolekus, mõningases rabeduses, rütmilistes ebatäpsustes (eelkõige keelpillide kiired passaažid) ning mõnikord ka dirigendi taotlustele ebaadekvaatses reageerimises. Tervikuna jäi mulje justkui õhus rippuvast ja pisut närvilisevõitu esitusest, mille tõttu esimeses pooles muutus peaaegu tajumatuks teosele iseloomulik eepiliselt majesteetlik kulg. Kõlalise tasakaalustamatuse tagajärjel kannatas ka selgus: mitmed olulised motiivid polnud selgelt välja kuuldavad või mängiti need mustalt. Korduval järelkuulamisel jäi vormilisest kujundusest siiski kompaktsem mulje, kuid lõppkokku­võttes näib, et lõivu maksmine teost moodustavate rikkalike detailide aforistlikule väljajoonistamisele ei lasknud täielikult realiseeruda vormi sügavamal plaanil ning takistas n-ö isemängiva orkestri fenomeni ja sellega seonduvalt ka kõla kandvuseks vajaliku esitusliku inertsi teket.

Sibeliuse „Kullervo-sümfoonia“ võimaldas orkestril end rehabiliteerida. Kui teose I osas oli veel kuulda intonatsioonilisi ebatäpsusi, siis edaspidi algne mängukindlus taastus: näib, et Arvo Volmer suutis omalaadse värvilise orkestri ideaali lõplikult teostada just siin. „Kullervo-sümfoonia“ vokaalpartiid olid esitatud professionaalselt, kuid orkestriga võrreldes mõnevõrra üheplaaniliselt ja igavalt. Lilli Paasikivi (metsosopran) hääles jäi puudu kandvusest, kuid dramaturgiliselt olulised kohad suutis artist siiski piisava reljeefsusega esile tuua. Tommi Hakala (bariton) formantidest rikas tämber moonutas hääle põhisagedust kohati niivõrd, et selle kõrguslik paiknemine polnud tajutav; samuti ei moodustanud see orkestriga ka alati kõlalist tervikut. Kõigele krooniks kaasnes sellega artisti kummaline distantseerunud hoiak, mistõttu Kullervo tegelaskuju jäi esituses vähe dramaatiliseks. Eesti Rahvusmeeskoor oli tugev kohtades, kus eesmärgiks oli teksti selge artikuleerimine, mõnevõrra aga kannatas laulvus, mille puhul jäi sageli lihtsalt puudu kõlajõust. Tervikuna jättis „Kullervo-sümfoonia“ esitus siiski positiivne mulje.

Juba eespool sai mainitud, et oma mõttelaadilt kuuluvad nii Sibelius kui ka Tüür sarnasesse vaimsesse ruumi. Võib öelda, et organiseerivas suhtumises materjali, kus mis tahes muusikaline sündmus kasvab loomulikult välja eelnevast, teostavad Sibelius ja Tüür samasugust ideaali. Miks siis ikka oli üleminek Tüürilt Sibeliusele nii problemaatiline? Põhjus võib olla selles, et hiline Sibelius on Tüürist palju introvertsem ning ilmselt on kergem liikuda süvenevalt esituselt tehniliselt särava artistlikkuse suunas kui vastupidi. Teiseks on Sibeliuse VII sümfoonia faktuur Tüüri teosega võrreldes märgatavalt hõredam, mille tõttu esituslike möödalaskmiste mõju on suurem. Kõlalises mõttes on kapriissem ka Sibeliuse orkestratsioon. Tema VII sümfoonia on Tüüri teosega võrreldes hoopis kokkusurutum, temaatilise materjali mõttes aforistlikum: süvahoovusena kujutab teos küll sisuliselt ühtainust põhikulminatsiooni poole liikuvat lainet, kuid teose pinnal on see liigendatud arvukateks ning üksteise suhtes võrdlemisi kontrastseteks fraasideks. Erinevalt Tüürist ei ole need aga n-ö üksikpartii tasandil seotud: siin ühendavad aktiivseid, esiplaanil kõlavaid fraase sageli pikad noodid, mis seovad need fraasid üksikmängija seisukohalt tervikuks; Sibeliuse puhul asendavad aga mainitud pikki noote pigem pausid, mis muudavad muusikalise taju palju fragmentaarsemaks. Seetõttu peab teose kui terviku tunnetus olema hilise Sibeliuse puhul ka iga orkestrandi tasandil parem. Võib aga tõdeda, et kuigi kõiki nõudliku kavavalikuga kaasnevaid karisid vältida ei suudetud, anti siiski korralik kontsert, mis sisaldas piisavalt muusikalisi kõrghetki ning pakkus ainet ka kaasamõtlemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming