Vaikuste otsija olen…

Piret V?maa

 

Foto:Piia Ruber

 

Eesti muusika päevad: HELENA TULVE autorikontsert, Ensemble Voces Musicales, kammerkoor Voces Musicales ja solistid RISTO JOOSTI juhatusel Tallinna Metodisti kirikus 29. III.

 

Soojenevate kevadööde ootuse ajal külastas talvist eesti linna peaaegu täielikult unustuse hõlma vajunud atmosfäärinähtus, nimelt vihm. Läks sulale, nagu ennustasid targad… Mis meil veel oli ununemas – süvenemine. Helilooja Helena Tulve (1972) annab kuulajale aega süveneda ühte helisse, kuulata üht mõtet korraga, aga mitte ainult. Kuulamiseks laotub meie ette terve helide ja mõtete maailm ühes oma muutuste, seisundite ja impulssidega, mille pikkade arengute jälgimine ja vahendamine ilu ja tõsidusega, kuid ilma masenduseta, iseloomustab Tulve autorikontserdil kuuldut. Tulve kõlamaailm on vaba loitsivast võitluslikkusest, avardav ja aktsepteeriv.

“Mulle on esmatähtis muusika piiride laienemine. Ühelt poolt kõlaliste, vormiliste ja stiililiste, teiselt poolt ka geograafiliste muusikapiiride avanemine, mis on olnud esimesena mainitutele suuresti tõukejõuks,” on helilooja ise oma loomingu kohta öelnud. Loomulikult tähendab see Tulve puhul ka vaimsete piiride ja mõtlemise laienemist üle muusika piiride (kui neid veel on). Kui kunst peegeldakski mõnel juhul kaasaega, on Tulve siiski ajatute väärtuste vaatleja. Ta ei otsi ka omaenese stiili teravat eristumist teistest, rohkem näeb ta heliloojana vahendeid uurida muusikas nähtusi nagu vaim, hing, vesi, hetk ja nende suhet Universumi Loojaga.

“à travers” (pr k “läbides”, 1998) peegeldab vastamata jäävaid küsimusi Khalil Gibrani “Prohvetist” pärit tekstis, mis helilooja on teosele kommentaariks lisanud. Ensemble Voces Musicales andis hea kulgemise läbi kogu teose kõlavale “kummardusele” madalate registrite suunas, kriipivad veerandtoonid otsisid lahendust läbi kahtluste sfääride. Oboe jääb teose lõpul meenutama otsinguid – nagu kriips südamemonitori ekraanil.

“Vie secréte” (“Salajane elu”, tekst Pascal Quignard, 2002),  nõudliku kooriteose esitas suurepärasel tasemel kammerkoor Voces Musicales Risto Joosti juhtimisel. Voolavad glissando’d seostusid vee-, lainte- ja mereteemalise tiheda läbimõeldud tekstiga, veeteema on, nagu teame, helilooja loomingufilosoofias erilisel kohal. Alguse soojad meeshääled vastandusid kõrgepingetele ülaregistrites. Pürgiva iseloomuga muusikalõikude ettekandes muutusid hääled äkki tungivaks.

“Phainomenon” (kr k “nähtumus”, 1989/1990) klaverile, löökpillidele ja lindile. Klaveril ja löökpillil on (vähemalt) üks ühine omadus: nende mõlema helile antakse elu teadmisega, et see lõpeb ja me ei saa sinna midagi parata. Klaveri ja löökpillide võrratu integratsioon Marrit Gerretz-Traksmanni (klaver) ja Anto Õnnise ning Vambola Kriguli (löökpillid) esituses jäi meelde elamusena. Teoses kogeksime justkui selgumise märke, tugevat vibratsiooni enne lõplikku mõistmist – siis kaob kõik silmipimestavasse valgusse…

“Exodus” (tekst Vana Testament, Liis Kolle, Jean Marie Gustave Le Clézio, 1992/1993), esiettekanne. Õpingute ajal Pariisis kirjutatud teos mõjus sama sugestiivsena kui praegu kirjutatu. Tekst ja sõnum lähtub Vana Testamendi Siinai kõrbe episoodist, Liis Kolle ja Le Clézio tekstid kujunesid selle kommentaariks. On teada, et autor on teksti suhtes väga tundlik – ning otsekui peljates (eestikeelsete) sõnade tähenduse teatavakssaamist ei paku ta meile vokaal vokaali vastu teksti ja muusika ühendust, vaid lahutab teksti tähtedeks ja häälikuteks, “viisistades” kaashäälikud, tõmmates nootide vältusi pingule, tekitades kujutluse põua ajal lõhenevast mudasest maastikust, mis ju meenutabki kõrbe… Mõte veest kõlas ka selles teoses – ihalusobjektina ja varjatult faktuuri “pragude” seest.

“silences/larmes” (“vaikused/pisarad”, tekst Ema Immaculata Astre, 2006) sopranile ja oboele, esiettekanne. Selle teose olemuse kujundab enneolematult homogeenne oboe ja inimhääle sümbioos. Sopran Kädy Plaasi ja oboemängija Riivo Kallasmaa esituses kõlas helipilt kaunilt ja köitvalt, ettekandes osales ka helilooja Tulve ise, kutsudes klaasil sõrmega pööritades esile igavikulisi helisid. Teksti vaimsuse ja rahu teeb meile tuntavaks süvenemisteekond viies osas, mis lõpus suubub kurbusse – ilma meeleheiteta.

Rabi Shalom Shabazi (1619 – 1720) tekstile kirjutatud “Reyah hadas ‘ala” valmis 2005. aastal ansamblite Vox Clamantis ja Hortus Musicus tellimusel, põnevust lisab siin vanade puhkpillitämbrite (plokkflöödid, pommer ja fagoti eelkäija dulcian) põimumine tuttavama instrumentaariumiga. Tulve kasutab vana Jeemeni meloodiat “venitatud” vältustega, mis toob meelde juba kõlanud mõtte Tulvest kui ühe heli ja selle muutumise vaatlejast. Ta annab aega mängida ja kuulata ning annab meilegi osa oma kulgemise rahust. Vesigi voolab pidevalt, kuni ühineb ookeaniga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming