Vaikus – mitte merelt, vaid ankrust

Hele-Maria Taimla

Nargeni festivali avakontsert: ERSO, EFK, Andres Kaljuste (vioola), Malin Hartelius (sopran, Rootsi), dirigent Tõnu Kaljuste 13. VI Estonia kontserdisaalis. 

„Sügav vaikus vetevallas, liikumatuks tardund meri, murelikult vaatab laevnik laia tasast merepinda,” laulis filharmoonia kammerkoor Goethe luulet (saksa keeles) Beethoveni teoses „Merevaikus ja õnnelik sõit”. Kontsert algas suisa muinasjutuliselt vaiksete helidega, pinevustki oli õhus, ent „õudset surmavaikust”, millest Goethe edasi kõneleb, ei olnud ega tulnud. Polnud sedagi vaikust, mida pidi kogema ümbermaailmareisil Jaan Tätte tõdemaks, et merelt sisse tulnud vaikus röövis sõnad ka argipäevadelt. Ärge saage valesti aru – nargenlased ei pea ega saagi neist asjust jutustada, sest Naissaare ja mandri vahel loksub vesi teistmoodi. See teekond kulgeb helguses ja ootusärevuses. Sellest jäävad avamerel ulpimine, teadmatus ja surmavaikus puutumata.
Sestap apelleeriti Beethoveni interpretatsioonis teose teisele poolele, mis kõneles õnnelikust sõidust. Just nagu minek Naissaarele kulges see ühes sujuvas jutis piduliku finaali suunas. Kaljuste dirigeerimine andis koorile ja orkestrile kindla ühtsuse, mis sisendas muusikasse lüürilisust ja tasakaalu. Samad kvaliteedid kaikusid Vaughan Williamsi „Nurmelilles”, mida esitas koori sõnatu vokaliisi ja vioolasolisti taustal orkestri vähendatud koosseis. Vioolat mängis Andres Kaljuste, kes nüüd kaheksa aasta järel taas koos isa Tõnuga Estonia laval ERSO ees musitseeris. Teosele iseloomulikud vioola kahekõned oboe ja flöödiga kõlasid säravalt ning kuigi koor ja orkester matsid kohati vioolamängu enda alla, oleks kriitika tehniliste aspektide juures tarbetu norimine. Juba sellepärast, et interpretatsioonist oli tajuda muusika sügavat mõtestatust. Võib arvata, et Tõnu Kaljuste esitajatele ses osas hinnaalandusi ei teinud ja õigustatult – selle võrra oli kogu kontsert terviklikum ja ladusam.
Pärast vaheaega kanti ette Mahleri IV sümfoonia, mille lõpuosas soleeris Rootsi sopran Malin Hartelius, kes on maailmas tunnustatud eelkõige kui suurepärane Mozarti-interpreet. Harteliuse etteaste oli sümpaatne ja orgaaniline, vaba tarbetust pingutamisest või eneseimetlusest. Kahjuks tõi Mahleri sümfoonia laulja lavale vaid kümneks minutiks, nii et tema häälest ja väljendusrikkusest anti vaid isutekitav eelmaitse.
Orkester näitas samal ajal pühendunud koosmängu: soolo-osad eristusid, foon oli värvikas ja nüansirohke. Tõnu Kaljuste kunstilised valikud, näiteks kontrastne dünaamika, erinevad kõlavarjundid, rohkelt rubato’sid, soosisid meeleolukat etteastet. Üle kõige oli orkestrimängus nauditav aga eespoolgi mainitud muinasjutuline vaikus, mis ei meenutanud küll otseselt merd, ent väljendas turvatunnet ja südamerahu kindlasse kohta lastud ankrust. Rahustav vaikus ajendas mõtlema, et ehk polnudki Mahleri sümfoonias tsiteeritud „me naudime taevaseid rõõme, nii väldime maiseid mõõne” naiivne mõte. Võib-olla aitabki hinge ankurdamine taevasse leida maistes mõõnades rahu ja vaikust …
Mahler on kasutanud sümfoonia finaalis luulet rahvalaulude kogumikust „Poisi võlusarv”, lõpetades teose sõnadega: „Need ingellikud helid nii ergutavad meeli! Kõik rõõmule ärkab taas!”. Võib loota, et just selliseid eksalteeritud äratundmisi pakuvad tänavuse Nargeni festivali üritused: Naissaare I laulupidu, kontserdid Naissaarel ja Tallinnas ning sügisesed Pärdi päevad..

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming