Vaid heade kontsertide festival

MAARJA KINDEL

Haapsalu vanamuusikafestivali peaesineja oli maailma parimaks madrigaliansambliks tituleeritud La Compagnia del Madrigale.

Haapsalu vanamuusikafestivali peaesineja oli maailma parimaks madrigaliansambliks tituleeritud La Compagnia del Madrigale.

Piia Ruber

Haapsalu vanamuusikafestival on väljakujunenud, küpse ja väärika näoga kõrge­tasemeline muusikafestival. Kunstilisel juhil Toomas Siitanil õnnestus selgi korral kutsuda festivalile tipptasemel interpreedid ja ansamblid. Maailma mastaabis pole ju tegemist suure ega kuulsa festivaliga, ent nii interpreete kui ka publikut kutsub ligi ürituse kunstiline kvaliteet ning korralduslik usaldusväärsus, vähem oluline pole suvine ja armas Haapsalu linn oma mitmete võludega. Festivali kavas oli seekord seitse kontserti, läbivaks teemaks Maarja, Jumala­ema, kes kannab kristlikus kultuuris naiselikke väärtusi nagu armurikkus, kaastundlikkus ja eluandmine. Maarjale pühendatud teoste esitamise kõrval taheti festivali programmiga avada ka tuntud (mees)heliloojate pehmemaid jooni. See tundus esmapilgul ehk pisut hämara kavatsusena, ent õnnestus tegelikult üsna hästi.

Pidulikul avakontserdil „Armulikem ema“ esitatud noore Mozarti kirikumuusika rõõmuküllane, voolav ja siiras muusika sobis hästi festivali muusikaliseks sissejuhatuseks. Tallinna Kammerorkestri ridades oli seekord palju uusi noori mängijaid, ent sellele vaatamata või hoopis sellest tingituna kõlas Mozarti divertisment D-duur tõeliselt galantselt, hea musitseerimisaktiivsusega ning plastiliselt. Sopran Kädy Plaasi esitusega seekord täiesti rahule jääda ei saanud: mind häiris teatud ülepaisutamine fraseerimisel, sest see kippus takistama muusika loomulikku voolamist. Mozarti peenekoelise stiili puhul tuleks n-ö laia pintsliga maalimist vältida ja usaldada rohkem muusika enda väljendusjõudu ning loomupärast ilu. Huvitav oli kuulata Kädy Plaasi ja Jaanika Kuusiku, kahe üsna erineva taustaga soprani kõrvuti musitseerimist ühes Mozarti duos. Leidsin Kuusiku loomuliku ning stiililt lihtsama musitseerimislaadi Mozartile rohkem sobivat. Kammerkoor Voces Musicales kõlas ühtlaselt ja kompaktselt. Kontserdil esitatud ofertooriumid mõjusid erinäoliste eredate killukestena, noore Mozarti reljeefne kirikumuusika kõlas koori esituses siiralt ja ülevalt.

Kui välja jätta ava- ja lõppkontsert, võis sellel festivalil kuulda pigem kammerlike kavade ja koosseisudega kontserte. Südamlik kohtumine leidis aset Jaani kirikus, kus esines ansambel Daimonion (viiul, tsink, klavessiin/orel). Haldjaliku olekuga haprast ja seejuures hämmastavalt osavast viiuldajast Anaïs Chenist on kujunemas festivali alaline külaline. Talle on omane hingav, elav, detailirikas ning jutustav musitseerimine. Biberi keerukas passacaglia sooloviiulile oli Anaïs Cheni esituses imeline! Andrea Inghisciano meisterlik tsingi valdamine avas selle instrumendi dünaamilised ja tehnilised võimalused. Ansambel Daimonioni kontsert oli maitsekas ja vaheldusrikas ning muidugi kõrge tasemega.

2014. aastal tegevust alustanud ansambel Floridante oli kokku pannud huvitavalt lõimitud Bachi ja Händeli teostest koosneva kava. Püsikoosseisu kuuluvad Meelis Orgse (viiul), Ele Raik (oboe), Tõnu Jõesaar (barokktšello), Saale Fischer (klavessiin) ja Kristo Käo (teorb) olid kutsunud seekord oma seltskonda eelmisel aastal Londonis Händeli-nimelisel laulukonkursil väga edukalt esinenud sopranilaulja Maria Valdmaa. See koosseis oli üks suuremaid üllatajaid, eriti Maria Valdmaa, kes näitas professionaalsust hääle valdamises, armuma panevat lavasarmi ning võimet tundliku musitseerimisega end täielikult kuulama panna. Valdmaa heatujulist, särtsakat ja helisevat Händeli Morgana aariat „Alcinast“ ning tundehella ja nüansseeritud Semele aariat nautides mõistsin, miks sai just Valdmaa kõikide lauljate seast Londoni konkursil publikupreemia. Tundub, et Händeli ooperiaariad ja Bachi kantaadid on täpselt temale loodud. Floridante musitseerimine oli samuti meeldiv: hea üksteisemõistmisega kõlas Händeli triosonaat B-duur, mitmes aarias ja kantaadis saatsid ansambliliikmed lauljat äärmise tähelepanelikkuse ja delikaatsusega. Saale Fischeri meisterliku agoogikaga ning selge arhitektoonilise ülesehitusega esitatud Allemande Bachi Partiitast nr 4 mõjus sedavõrd sugereerivalt, et publikul kulus pärast viimaste nootide kõlamist hea hulk aega reaalsusse naasmiseks ning tulise aplausiga tagasihoidliku klavessinisti tänamisega alustamiseks.

Vox Clamantise kontsert „Virgencita“ algas tund enne südaööd. Samal ajal toimus Haapsalu peatänaval hoogne õuedisko Mart Juure juhtimisel. Läbitungivaid tantsurütme ei takistanud ei kaitse­vallid ega toomkiriku paksud müürid. See oli üks huvitav paralleelmaailmade kohtumine: ülimalt õrn ja puhas kirikumuusika versus lõbus ja hoogne tantsu­muusika. Õnneks ei hakanud tänavadisko prevaleerima, pigem pani see mõtisklema elu erinevate tahkude üle ning tõi veel enam esile Vox Clamantise esituses kõlanud muusika vaimse ja ajatu tuuma. Kõige enam liigutas mind sel kontserdil inimhääle ületamatu ilu. Kõiki Voxi lauljaid tuleks siin tunnustada, aga seekord tahan eriti tuua välja Ott Kase imeilusa, pehme ja sooja tämbri Pärdi teoses „And One of the Pharisees …“ ehk „Ja üks variseridest …“ , samuti Mikk Dede ebainimlikult kõrged noodid. Tõnis Kaumanni „Ave Maria’s“ kaikusid sopranite Jaanika Kuusiku ja Jaanika Kilgi hääled toomkiriku võlvide all nagu hõbe-kuldsed voolavad arabeskid. Kontsert lõppes pika-pika vaikusega – keegi ei soovinud seda nõiduslikku meeleolu aplausiga lõhkuda. Külalistemajja kõndides möödusin veel kohvikuõuel möllavast Mart Juurest ja lõbusast suveseltskonnast A-ha „Take On Me“ rütmis õõtsumas. Ma ju ütlesin: Haapsalul on mitmeid võlusid!

Festivali peaesineja, kuue lauljaga itaalia madrigaliansambel La Compagnia del Madrigale ei kujunenud mulle festivali säravaimaks elamuseks. Tundub, et kava oli pisut ühekülgne: domineerima jäid Monteverdi ja Gesualdo tumedamates tundetoonides laulud, kuigi mõlema helilooja teoste seas on ka mängulisi ja helgemaid madrigale. Võib täiesti olla, et just seetõttu olid ka lauljad, eriti kontserdi esimeses pooles, kuidagi tõsised ja rõõmutud. Hiljem hakkasid lauljad emotsionaalselt avanema ning kolm lisalugu esitati püsti aplodeerivale publikule. Maailma parimaks madrigaliansambliks tituleeritud lauljate puhul nautisin nende musitseerimise voolavust, peent varieerimist, varjude-valguse kujutamist ning taas hääle kõlailu. Suurepärane, et sellised artistid jõuavad meie publikuni.

Festivali lõppkontserdil kõlanud Monteverdi „Maarja vesper“ on tõeline suurteos, võiks öelda, et selles on wagnerlikku haaret. Imetlusväärne, et sellise muusikaliselt mahuka ülesande läbiviimise võttis enda õlgadele festivali korraldaja ja kunstiline juht Toomas Siitan. Juba esimestest nootidest võis tunda ettevõtmist saatvat positiivset energiat. Tundus, et solistid, Voces Musicales ja Haapsalu festivali orkester nautisid protsessi ning üks õnnestunud number järgnes teisele. Solistide ansambel koosnes kõrgetasemelistest lauljatest: Maria Valdmaa, Annika Lõhmus, Iris Oja, Uku Joller ning eelmisel õhtul esinenud madrigaliansamblist tenorite tippklassi kuuluvad Giuseppe Maletto ja Raffaele Giordani. Lõppkontsert oli tõeliselt harmooniline õnnestumine igal tasandil. Selline kontsert jääb pikaks ajaks meelde.

Kõikidele lugejatele väike soovitus: kui vähegi võimalik, tuleks järgmisel aastal terveks festivaliks otsida endale sobiv toakene mõnes Haapsalu külalistemajas, nautida päeval kaunist rannapromenaadi ja restorane-kohvikuid ning õhtul ilusat muusikat – kes meist poleks sellist kosutust ära teeninud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming