Värskus nii mänguviisis kui repertuaaris

Hans-Gunter Lock

„Eliitkontserdid”: Trio Madrigale 5. VI Kadrioru lossis. Juunikuu esimesel laupäeval jätkus Kadrioru lossis Eesti Interpreetide Liidu sari „Eliitkontserdid” väljapaistva kammerkontserdiga, kus mängis noorte muusikute ansambel Trio Madrigale koosseisus Oksana Sinkova (flööt), Kristina Kriit (viiul) ja Diana Liiv (klaver). Kontsert  üllatas erilise värskusega nii muusikute mänguviisis kui ka repertuaaris, mis tõi lavale peamiselt XX sajandi esimese poole või sellega stiililiselt haakuvat muusikat.

Tegemist on silmapaistvate noorte artistidega, kes on saanud hariduse põhiliselt Eesti muusikaakadeemias, kuid kõigil on ka selgelt rahvusvaheline haare. Sinkova on õppinud terve aasta Hamburgi muusikakõrgkoolis ja esinenud mitmes riigis, sh Saksamaal, Kreekas,  Hollandis, Soomes ja Itaalias, Kriit on täiendanud end Salzburgi Mozarteumis ning Liivi haridustee viis Ameerika Ühendriikidesse, kus ta õppis Bostonis Longy muusikakoolis. Kümmekond aastat hiljem täiendas Liiv end veel Sibeliuse akadeemias ja õpib praegu Bergamos Accademia Santa Cecilia’s rahvusvaheliselt tunnustatud pianisti Konstantin Bogino juhendamisel. Kontsert algas ja lõppes Tšehhis sündinud, kuid Pariisis ja USAs elanud Bohuslav Martinů  loominguga. Ansambli nimi tulebki kontserdil esimesena kõlanud teosest „Madrigali sonaat”. Kui sonaadi esimene osa kehastab pidevat liikumist ja edasitungi, siis teine osa põhineb vastandlikel karakteritel: pizzicato ja staccato saatel ilmuval flöödikantileenil, keerutavatel meloodiatel, trilleritel ja värvikalt esitatud linnuhüüdeid meenutavatel tutti-aktsentidel kõrges registris.

Triolugude kõrval esitas iga ansambliliige  ka ühe soololoo. Kristina Kriidilt kuulsime teist osa „Fuuga” Béla Bartóki Soolosonaadist. Teos on kahtlemata üks nõudlikumaid lugusid viiulirepertuaaris, mis ei pane ka imestama, sest selle on heliloojalt tellinud viiulivirtuoos Yehudi Menuhin. Fuuga seostub loomulikult Johann Sebastian Bachi samas vormis komponeeritud viiuliteostega. Kriit veenis publikut oma energilise ja sujuva interpretatsiooniga, tuues selgelt välja viiuliakordid, mis kõlasid  imestusväärse puhtusega. Diana Liiv esines Igor Stravinski „Petruška” kolmanda osaga „Vastlad”, viies kuulajani selle loo mitmekülgsed nüansid. Kõrvuti kõlasid rahvalik meloodia, kiired repetitsioonid, suurejooneline, orkestrit imiteeriv klaverifaktuur ja pidulikud passaažid – suurepäraselt esitatud, paindliku tunnetusega. Kahjuks kannatas just see teos kõige rohkem Kadrioru lossi saali mitte just väga ideaalse, pika järelkajaga akustika  tõttu, mis aga ei varjutanud siiski Liivi pianistlikku kvaliteeti.

Küllap leidub ikka veel teoseid, mida Eestis pole varem mängitud. Nii oli ka sellel kontserdil itaalia helilooja Nino Rota Trioga. Rotat teame peamiselt filmimuusika loojana, kes on kirjutanud muusikat rohkem kui 150 filmile, mh koostöös maailmakuulsate režissööride Federico Fellini ja Francis Ford Coppolaga (nt „Ristiisa”). Ometi oleks ekslik oodata Rotalt  filmilikku konkreetsele visuaalile viitavat muusikat. Kavas olnud trio on puhas kontsertmuusika ja seda kannab muusikaliste struktuuride arendamine. Esimene osa kulgeb kergelt, ülespoole suunduvate motiividega, on üldiselt kulmineeriv, kuid ootamatu lõpuga. Teine osa on klassikaline fugaato, mille vahel ka tertsides esinevad ja eri aegadel sisse astuvad keerutavad teemad tunduvad nagu patsiks põimuvat. Kolmandas osas paistab kõigepealt välja fanfaarimotiiv,  kuid muusika jätkub keerutustega, jäädes kuni lõpuni kiires tempos perpetuum mobile laadis liikuma. Rota Trio sobis oma iseloomult ideaalselt kokku Martinů teostega samale koosseisule.

Selle kontserdi kava kõige uuem lugu oli Oksana Sinkova esitatud inglise flöödivirtuoosi Ian Clarke’i loodud soololugu „The Great Train Race”. Seal ilmusid erinevad sahisevad kõlavärvid, mille kontrastiks oli õrnalt hõljuvate  multifoonidega valsimotiiv. Sellele lisandunud kiirete passaažide ja flöödisse juurde lauldud mitmehäälsusega suutis interpreet kuulajad täiesti ära võluda. Kontserdi viimane teos, Martinů Trio jätkas kontserdi valdavalt optimistlikku kõlamaailma, peatudes vaid veidi teises osas Adagio. Läbi briljantse Scherzo osa suundub teos viimasesse ossa, mis tundus eri väljendusvahenditega kokku võtvat kogu sonaati või seekord  isegi tervet kontserti. Trio algab muljetavaldava klaverisoologa, millele liituvad teised pillid, pakkudes muusikutele lisavõimalusi särada värvikate akordide ja passaažidega. Kontserdilt saadud elamus oli väga värskendav. Hoolimata Trio Madrigale lühikesest koostegutsemise ajast, vaimustas muusikute ühtlus musitseerimisel ja täpsus koosmängus. Kolm väljapaistvat noort muusikut pakkusid tõelise muusikanaudingu nii oma soololugudega  kui ka koos musitseerides.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming