Värske kõrvaga kuuldud uuest Eesti muusikast

Elo Masing

Eksperimentaalset Eesti muusikat tutvustava heliplaadi „Estonian Music Now 2011 – Exploratory Music From Estonia” esitluskontsert: duo Taavi Kerikmäe – Mart Soo, Taavo Remmel ning Free Tallinn Trio 31. X Londonis Cafe OTOs. Plaat ise on muusikaajakirja The Wire novembrinumbri kaasaandena kättesaadav vaid ajakirja tellijatele ning sisaldab Galina Grigorjeva, Rainer Jancise, Taavi Tulevi, Kreatiivmootori, LokaalRaadio, UMA , Weekend Guitar Trio, Taavo Remmeli, Tuule Kanni – Jaak Sooääre, Mart Soo – Taavi Kerikmäe – Andres Noormetsa ning paljude teiste muusikute loodud ja esitatud teoseid. Heliplaat anti välja Eesti Londoni saatkonna kultuuriesinduse algatusel, väljaandjaks Eesti kultuuriministeerium.

Kui saatkonna kultuurinõunikult Reet Remmelilt vastvalminud helikandja kätte sain, tundus mulle esialgu, et tegemist on üsna tavalise pisut eklektilise sisuga nn „tutvustava kogumikuga”, kuhu on piiratud mahtu arvestades püütud suruda võimalikult palju erinevat muusikat, pööramata erilist tähelepanu plaadi sidususele või kunstilisele tervikule. Seda kuulama asudes sain aga meeldiva üllatuse osaliseks. Juba esimestest minutitest ilmnes, et albumi koostaja Miguel Santos agentuurist Red Orange Arts Agency on plaadi kokku pannud tugevat isiklikku nägemust järgides. Lood sulanduvad omavahel hästi, nende järgnevus on kunstiliselt põhjendatud, plaati kuulates jääb sellest mulje kui katkematust rännakust tasapisi muutuval helimaastikul. Alles teekonna lõppedes tajub kuulaja, kui palju selle lõpp-punkt erineb algusest ning kuivõrd erinevaid piirkondi on vahepeal läbitud. Eesti publik ei ootaks ju, et leiab ühel plaadil Galina Grigorjeva ja Rainer Jancise või Tuule Kanni ning Taavi Kerikmäe muusika. Miguel Santos on aga ühendanud erinevad žanrid ja stiilid loomulikult ja mänguliselt, andes ka eestlastele võimaluse tajuda oma kodumaalt pärit muusikat hoopis uuest küljest. See oli Santosele arvatavasti palju lihtsam ülesanne, kui oleks olnud mõnele kodumaisele plaadikoostajale, kuna välismaalasena on tal eelarvamusvaba kõrvaltvaataja pilk ning kindlasti pole ta enamiku kõnealuse muusikalise materjaliga varem kokku puutunud.

Tänapäeva eesti muusika plaati kuulates tekkis mõte, et sellise muusikavaliku võiks kindlasti eetrisse anda eksperimentaalmuusikale pühendatud Londoni raadiojaam Resonance FM – poleks põhjust imestada, sest ajakirjal The Wire on raadiojaamaga tihedad ja pikaajalised sidemed. Resonance FM nimetab end maailma esimeseks raadiokunsti (radio art) edastavaks jaamaks ning mängib helide valikut nüüdisaegsest klassikalisest muusikast sound art’ini, keskendudes just kõikvõimalikele eksperimentaalmuusika vormidele, mida kategoriseerida on raske ning mille edastamine pole võimalik peavoolumeedias.

Plaadi väljaandmise üks eestvedajaid Reet Remmel avaldas lootust, et alternatiivse muusikaajakirja kaasaandena jõuab Eesti eksperimentaallooming kõige sirgemat teed pidi vajaliku sihtgrupini: raadiojaamadesse, produtsentide lauale, kuulajate koju ning lõpuks ka laiema kuulajaskonnani.

Kas sellise muusika tegijatel ongi võimalik või üldse oluline omada arvukat publikut ja konkureerida peavoolužanridega? Kuigi Inglismaal on inimesi, kes eksperimentaalmuusikat teevad ja selle vastu huvi tunnevad, palju rohkem kui Eestis, on selle kuulajaid peavoolupublikuga võrreldes ometi imevähe.

Tundub siiski, et inimeste teadvuses on midagi muutumas ja kõikvõimalik eksperimentaalseks klassifitseeritud muusika hakkab tasapisi jõudma laiema avalikkuseni. Londonis on viimastel aastatel tuult tiibadesse kogumas uuenduslik lähenemine: kontserdikavade ja heliplaatide koostamisel ei lähtuta traditsioonilistest žanrimääratlustest, vaid astutakse julgelt üle žanri- ja stiilipiiride ning sulatatakse erinevad elemendid kokku terviklikult nauditavaks kunstiteoseks või kontserdiõhtuks. Muusikute uus generatsioon ei kohku tagasi ei nišitooteks tembeldamise ega näiliselt vastandlike stiilide kokkutoomise ees, näiteks Gabriel Prokofjevi kureeritud Nonclassical Club Nightis ühendatakse DJ-kultuur ja kaasaegne klassikaline muusika.

Ka alternatiivmuusikakohvik Cafe OTO pakub julget muusikavalikut mitmele maitsele, ühendavaks jooneks vaid vastandumine masside eelistustele. Alles 2008. aastal avatud koht on eksperimentaalmuusika viljelejate seas kiiresti tõusnud üheks Londoni nõutumaks esinemispaigaks. Kontserdid toimuvad seal peaaegu igal õhtul, kohvik on tihti publikut pilgeni täis ning muusika- või kunstiringkondades tuntud nime omamata on seal peaaegu võimatu esinemisvõimalust saada. Cafe OTOs kuuleb palju värsket ja uut, mis ei haaku täielikult ühegi olemasoleva žanri ega stiiliga.

Londoni rahvusvahelise eksperimentaalmuusika festivali (LIFEM ) raames esinesid Cafe OTOs ka eesti eksperimentaalmuusikud, esitledes plaati „Estonian Music Now 2011”.

Free Tallinn Trio ühendas juba tuntud kvaliteedis Eesti vabaimprovisatsiooni pioneerid Anto Petti ja Anne-Liis Polli jazzkitarristi Jaak Sooäärega. Kõik kolm on omanäolised artistid ja loovad laval koos midagi stilistiliselt hoopis uut, mida võiks ehk kuidagi võrrelda Georges Aperghise eksperimentaalse muusikateatriga. Nende esinemine Londonis oli seda tähelepanuväärsem, et Polli tasemel vokaalimproviseerijaid kohtab metropolis instrumentalistidega võrreldes suhteliselt vähe.

Taavo Remmeli kontrabassisoolo looperpedaali laiendusel tõi korraks meelde tuntud eksperimentaalse viiuldaja Carlos Zingaro sooloalbumi „Cage of Sand”. Võrdluses arvestagem muidugi, et viiul on kontrabassist palju väiksem ja olemuselt palju virtuoossem pill. Mitmete Londoni kontrabassistide-improviseerijate stiilist eristas Remmeli etteastet põhjamaine šamanistlik meditatiivsus.

Kõige värskemalt ja terviklikumalt mõjus Taavi Kerikmäe ja Mart Soo esinemine. Paradoksaalselt avaldas taotluse selguse ja sidususega muljet just see vormiliselt kõige fragmentaarsem etteaste.

Esitluse nagu ka plaadi puhul rõõmustas kava läbikomponeeritud mitmekesisus – olgugi, või ehk just seetõttu, et laias laastus võiks kogu kuuldud muusikat eksperimentaalseks nimetada, ei puudunud ühelgi etteastel oma spetsiifiline võlu, kuid ka ühenduslüli eelneva ja jägnevaga.

Ja neile, kes soovivad nüüd ka Eesti muusikat hoopis uue kõrvaga kuulda, soovitan kiiresti lähemasse raamatukogusse joosta ning The Wire’t küsida …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht