Väikese Eesti iga talent tuleb üles leida

Tiina Pangsep

V Eesti noorte keelpillimängijate konkurssfestival toimus Tartus H. Elleri nimelise muusikakooli ruumides. On tohutu rõõm, et Elleri kooli juhtkond on majanduskriisist hoolimata loonud oma vastrenoveeritud koolimajas tõeliselt inspireeriva õhkkonna  ja euroopalikud tingimused muusika õppimiseks ja õpetamiseks. Osalenute arv rõõmustas: Tartus esines üle 75 keskastme või sinna pürgiva keelpillimängija kokku kümnest koolist. Võisteldi kolmes vanuserühmas ja esindatud olid kõik poogenpillid: viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid.

Konkurssi hindas rahvusvaheline žürii: esimehena Sibeliuse akadeemia professor Seppo Tukiainen ning liikmeina EMTA professor Tõnu Reimann ja dotsent Henry-David Varema. Žürii valis igast vanuserühmast parimad, kellele anti  laureaaditiitel, tõstis esile ka diplomandid ning lisaks premeeris palade ja etüüdide-kapriiside parimaid esitajaid. Peaauhinnaks oli võimalus esineda lõppkontserdil 9. aprillil TÜ aulas. Laureaadiks pärjati Peeter Margus (Vanalinna HK Muusikakool, õp Tiina Pangsep), Katariina Maria Kits (TMKK, õp Tiiu Peäske), Johannes Välja (TMKK, õp Mart Laas) ja Marcel Johannes Kits (TMKK, õp Laine Leichter) I vanuserühmast, Marike Kruup (TMKK, õp Mari Tampere-Bezrodny ja Kristina Kriit), Markus Altrov (TMKK, õp M. Laas) ja Johannes Sarapuu (Vanalinna HK Muusikakool, õp Aare Tammesalu ja Hannu Kiiski)  II vanuserühmast ning Silvia Ilves (TMKK, õp M. Laas ja H.-D. Varema) III vanuserühmast. Pärast konkurssfestivali jagasid oma muljeid möödunud võistumängimisest, aga ka eesti keelpillimängust üldisemalt žüriiliikmed T. Reimann ja H.-D. Varema.       

Millised on need kitsaskohad ja vastupidi, ka rõõmustavad märgid eesti keelpilliõpetuses, mis jäid võistlejaid kuulates silma-kõrva?

Henry-David Varema: Väga rõõmustav oli kindlasti osavõtjate rohkus ning see, et kõikides vanuserühmades leidus väga kõrgetasemelisi mängijaid. See näitab pedagoogide entusiasmi ja  töö tulemuslikkust. Jääb vaid soovida jätkuvat indu pillimänguga tegelemiseks ka väljaspool suuremaid keskusi – Eesti on väike riik ja iga talent tuleb üles leida ning talle parimad arengutingimused luua.       

Millist järelkasvu on oodata EMTAsse?

Tõnu Reimann: Keelpillimängul, sellel üsnagi nõudlikul ja elitaarsel alal, on väga tugev külgetõmbejõud, mida ei ole vähendanud massikultuuri vohamine ega laste arvu vähenemine. Igas Eestimaa nurgas on andekaid lapsi, kes on võimelised täitma keelpillimängule esitatavaid põhinõudeid ja edasi sõltub nende tulevik keskkonnast, mille õpetajad nende ümber loovad. Eesti keelpillimängu tulevik tundub sarnanevat  praegusega: meie noori andekaid mängijaid jätkub nii Saksamaale, Inglismaale, USAsse kui EM TAssegi.     

Konkurssfestivalil esines väga silmapaistvaid ja säravaid  noori, kelle tehniline üleolek ja muusikaline eneseväljendus jätsid sügava mulje. Kas ja milline on üldse konkursside tähtsus noore interpreedi arenguteel?

H.-D. V.: Noortekonkursside puhul on tõenäoliselt tähtsaim kogu ettevalmistusprotsess ning stiimul oma oskusi laval realiseerida ja ennast parimast küljest näidata. Regulaarse aja tagant toimuvad konkursid annavad lisaks sellele hea võimaluse jälgida mängijate arengut aastate jooksul. Üldisemas mõttes on konkursside eesmärgiks heade mängijate leidmine ning muusikaüldsusele ja kontserdikorraldajatele tutvustamine,  mille kaudu loodetavasti tekib interpreetidele tulevikus uusi esinemisvõimalusi.       

Ükski soolopilli mängija ei saa hakkama kontsertmeistrita. Mida tähendab üks tõeliselt hea kontsertmeister?

T. R.: Kontsertmeister, see on partner, kellega koos tahad lavale minna – mängima. See, kellel on sinu jaoks aega. Pianist, organist või kitarrist, kes tunneb sinu partiid, jälgib seda, leiab õige kõlalise tasakaalu ja aitab teosest luua terviku ennast peale surumata. Õpilastega töötamine on veelgi keerulisem, sest kontsertmeister on õpetaja ja õpilase vaheline tugiisik, kellel peab jätkuma tähelepanu kõigeks, alates noore inimese häälestamisest lavaolukorraks ja toetamaks tema püüdlusi.  Head kontsertmeistrid on haruldus.     

Konkurssfestivali kava oli küllaltki vaba, nõutud oli üks  etüüd ja kaks erineva karakteriga pala. Milliseks hindate esinejate kavavalikut ja selle jõukohasust?

T. R.: Suhteliselt hästi oli arvestatud mängijate oskustega etüüdide-kapriiside osas, virtuoospalades olid ambitsioonid sageli suuremad kui võimed. Selline konkurssfestivali vorm annab häid võimalusi õpilastel ennast näidata, oma paremaid külgi esile tuua. Seetõttu oli žüriil ka kerge koostada valikut Tartu ülikooli aula kavaks (16 mängijat) ja seda kontserti oli väga meeldiv kuulata.       

Oled ise aktiivselt tegev interpreedina, aga järjest enam ka pedagoogina. Mida selle konkursi valguses soovitad nendele noortele, kellel on juba kindel soov valida endale muusiku, kas siis interpreedi või pedagoogi elukutse?

H.-D. V.: Ühest küljest on loomulikult vaja töökust ja sihikindlust,  äärmiselt oluline on aga ka silmaringi laiendamine. Mida paremad on muusiku teadmised sellest, kuidas ja milleks maailmas muusikat tehakse, seda lihtsam on kujundada ettekujutust omaenda eesmärkidest. Samuti peab igasugune harjutamine olema laiemalt mõtestatud tegevus kui ainult erialaõpetaja nõuete täitmine. Noor interpreet peab võimalikult varakult arendama oma isikupärast väljendamisoskust.       

Eesti Keelpilliõpetajate Ühing tänab Tartu H. Elleri nimelist muusikakooli, Concerto Grossot ja Kultuurkapitali konkurssfestivali võimalikuks tegemise

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming