Väärt raamat väärtusliku pildikoguga

Krista Sildoja

Eesti rahvapille. Koostaja ja toimetaja Igor Tõnurist, kujundaja Einike Soosaar. AS Ajakirjade Kirjastus, 2008. 139 lk + CD.        Eelmisel suvel ilmunud raamatu „Eesti rahvapille” on koostanud ja toimetanud tuntud ning asjatundjate seas tunnustatud etnoloog Igor Tõnurist. Projektijuht oli Mari Kalkun ja kaasautoreid kokku seitse. Tarmo Kivisilla on kirjutanud enamiku artikleid puhkpillidest, toru- ja parmupillist annab ülevaate Cätlin Jaago, lõõtspillidest kirjutavad Aleksander Sünter ja Tarmo Noormaa. Kannelde kirjut perekonda kirjeldab raamatu koostaja, viiulist, selle sugulaspillidest ja mollpillist teeb kokkuvõtte Anneli Kont-Rahtola ning hiiu kandlest Meelika Hainsoo.

Raamat sisaldab hulgaliselt pildimaterjali, mis teeb selle atraktiivseks ka nende hulgas, kes pole seesuguse temaatikaga varem kokku puutunud. Tuleb tunnistada, et Igor Tõnuristi valimine väljaande toimetajaks oli ainuõige otsus – eesti rahvapillide tundmises pole talle vastast.  Kuigi lugema hakates ei selgu, on sissejuhatav artikkel „Mõnda rahvapillimängust” Tõnuristi kirjutatud ning selle osa üle võib iga pärimusmuusika huviline eriti rõõmustada: lihtsalt ja selgelt on antud ülevaade pillide liigitamisest erinevate põhimõtete järgi, olgu selleks lähtumine kasutusalast või helitekitamise viisist. Käsitletavas väljaandes on lähtutud viimasest. Samuti on sümpaatne toimetaja enesekindel otsus kasutada jätkuvalt rahvapilli mõistet,  eelistades seda tänapäeval kõnepruuki lisandunud pärimuspilli mõistele.

Esimesena võetakse ette aerofonid ehk puhkpillid, mida on palju tüüpe. Saame teada, mille poolest erinevad vile-, paju- ja valipill. Olen veendunud, et inimeste meelest on see „üks vilepill puha”. Plokkflööti tuntakse ehk pisut rohkem, kuna pilli on kasutatud viimase sajandi jooksul eesti muusikapedagoogikas. Pärimusmuusika mängimisel on plokkflööt  võtnud üle vilepilli funktsiooni, see õigustab pilli kuulumist siinse raamatu valiku hulka. Pikkvile on laenuline puhkpill, mille meie mängijad on alles viimase paarikümne aasta jooksul omaks võtnud. On üsna arusaadav, et ülepuhumise teel saadav „huvitavam” helirida pakub palju interpreteerimisrõõmu, kuid see on vanemale eesti rahvamuusikale ilmselt siiski võõras olnud. Seetõttu on väga tähtis artiklis esitatud viide laenulise pikkvile ja eesti  rahvatraditsioonis vähe tuntud samanimelise vilepilli erinevuse kohta, mis näitab, et praegu eesti pärimusmuusikas kasutusel pikkvile pole sama, mis eesti vana „pikkvile” (lk 33).

Sikusarve artikli juures peab parandama ühe pisikese vea, mis on kogemata sisse sattunud. Pildil oleva mängija Madis Koha kodukihelkond on Pärnu-Jaagupi, mitte Kuusalu. Savipill, pasun, jänesehuik, kukepill, lehepill – saame ülevaate, kuidas neid pille on valmistatud ning  millises olukorras kasutatud. Meelelahutuseks mängiti aga roo- ja torupilli, viimane neist on olnud üks eestlaste lemmikpille. Torupilli taassünni järel on 1970. aastatest hakatud pilli üha aktiivsemalt mängima ja meisterdama. Puhkpillide alla liigitatakse siinses raamatus helitekitamise viisi järgi ka lõõtspillid. Artikkel lõõtspillidest on mahukas, on antud selge ülevaade pillist ja selle arvukatest eriliikidest. Muusikaterminites on autorid veidike  kahtlevad. Näitena võib tuua lause lk 54: „Pillimuusika muutus oma harmoonialt funktsionaalseks.” Kas mitte funktsionaal-harmooniliseks, vastandatuna modaalsele? Funktsionaalharmoonilist mõtlemist kohtame pärimuslikus pillimuusikas siiski juba palju varem, kui lõõtspill Eestis populaarsust võitis. Samuti ei selgitata ühe kategooria mõisteid „diatooniline” ja „kromaatiline” nii, nagu see on tavaks. Nendele pisivigadele vaatamata on ülevaade asjalik. 

Kanneldest on Igor Tõnurist varem üsna palju kirjutanud, kuid siinses kontekstis on lühikesel kokkuvõttel oma kindel koht kordofonide ehk keelpillide peatüki alguses. Lugeja on tänulik, et vähese vaevaga on võimalik luua ettekujutus sellest kirjust pilliperekonnast. Eristatakse viit pillitüüpi: väikekannel, labaga kannel, uuem kannel (oma paljude variantidega), kromaatiline ja saatekannel. Kuigi kõigi nende nimes sisaldub kannel, erinevad need  pillid üksteisest nii mängutehnika kui ehituse poolest. Informatiivseks on asjaolu, et väikekannel ja labaga kannel ei ole üks ja seesama, isegi mitte mängutehnika osas (lk 76). On oluline, et seda meile taas meelde tuletatakse. Tähelepanu väärib, et esimest korda on kokku kogutud andmed kitarri, mandoliini ja kontrabassi kohta rahvapärases musitseerimises. Selle töö on ära teinud Anneli Kont-Rahtola. Hea algus on tehtud ning edasise uurimise  vajalikkusele osutatud. Sama autor käsitleb ka viiuli ajalugu rahvapillina. Rahvapärane viiulimängutehnika on pillimehe põhieesmärgi teenistuses – mängida rütmiselgelt tantsumuusikat. Viiuli sugulaspilli hiiu kannelt ehk talharpat kirjeldava artikli tähtsaim sõnum on nimetuse päritolu analüüsiv lõik (lk 102-103), kus seatakse kahtluse alla pilli nimi. Kolmas peatükk on pühendatud idiofonidele ehk ise helisevatele pillidele, millest tuntuim on parmupill. Artikli autor Cätlin Jaago, kes on parmupilli mängukunsti õppinud norra meistritelt, väidab, et parmupill on peene mängutehnikaga soolopill. Lugejana oleks mind huvitanud seega lisateave parmupillil mängitava skaala kohta või vähemalt selle kohta, kuidas autori nimetatud kõlavärvid moodustavad helirea. Signaalinstrument lokk (lokulaud), müratekitamise vahend tuhapill (pingipill), rütmipill umba (jauram) ja akustiline mänguasi  kilk klassifitseeruvad samuti ise helisevate pillide rühma, neid on kirjeldanud taas Igor Tõnurist.

Tähtis on teada nende pillide algset funktsiooni ja seda ka arvestada – ehk teisiti väljendades, naljapill võiks jäädagi naljapilliks. Otsustamise teeb lihtsamaks vaatlusalune raamat. Raamatu viimaseks peatükiks on membranofonid ehk väriseva kattega pillid. Eestlastel on sellesse nimekirja lisada vaid madal puust  raamtrumm, mille kasutamine rahvapillina on veel läbi uurimata. „Eesti rahvapille” – raamat koos CDga, kus on helinäiteid käsitletud pillide kohta – on hea teejuht neile, kes õpivad pärimusmuusikat muusikakoolis või ka iseseisvalt. Pärimusmuusikaga süvitsi tegelejatele annab raamat kätte vajaliku teadusliku raamistiku. Oleksin hea meelega lugenud allikate loetelu ikkagi kohe iga artikli lõpus, kuigi autorid pole pidanud  seda eesmärgiks. CD kohta peab lisama, et see ei toeta lugemist, vaid on mõeldud eraldiseisva väljaandena. Siiski oleks soovinud iga pilli helinäidet viidatuna kohe juurde kuulata, ideaalis kahes variandis: arhiivisalvestuse ja tänapäevase esitusena ning lugeda kommentaare pillilugude kohta. Seda enam, et paljude raamatus käsitletud pillide kohta ei ole varem ühtki helinäidet publitseeritud. See oleks teinud kaasneva CD haruldaseks. 

Lõpetuseks väärib kiidusõnu Einike Soosaare armas ning värviküllane kujundus, mille üheks elemendiks on saanud sisu täiendavad mõistatused, rahvaütlused ja katked rahvalauludest. Need panevad raamatu tõeliselt elama.