Väärtused ja prioriteedid

Mõtteid Eduard Tubina 110. sünniaastal

Reet Marttila

18. juunil möödus 110 aastat Eduard Tubina sünnist. Tubina juubeliaastal võib tema teoseid kuulda tavapärasest veidi enam, eelkõige tänu Neeme Järvile, kes võtsid ette esitada Tubina loomingut kolmel kontserdil. 6. märtsil tulid Estonia kontserdisaalis ettekandele „Eesti rahvatantsud“ (1929), „Süit eesti tantsudest“ (1938) ja „Süit eesti tantsuviisidest“ viiulile ja orkestrile (1943/1974), 18. juulil oli maestro valinud Pärnu festivali kontserdi kavva Tubina VI sümfoonia, samal festivalil kõlas 16. juulil üha enam populaarsust võitev I viiulikontsert Paavo Järvi dirigeerimisel. 23. oktoobril on tulemas pidulik kontsert Estonia kontserdisaalis, kus esitatakse II, „Legendaarne“ sümfoonia Neeme Järvi juhatusel.

Neeme Järvi keskne roll Tubina juubeliaastal on ootuspärane. Oli ju tema see, kes 1962. aastal dirigeeris Tubina VI sümfooniat, millest Melodija andis välja LP, 1967. aastal võttis Tallinnas kontserdikavasse VIII sümfoonia ja pärast kodumaalt lahkumist 1980. aastal hakkas Tubina loomingut tutvustama mitmel pool maailmas. Neeme Järvi oli inimene, kes tõi pärast helilooja surma tehtud plaadistustega firmas BIS Eduard Tubina maailmakaardile, misjärel Rootsi muusikakriitik Mikael Strömberg ütles välja selle, millest tollal paljud mõtlesid – tegemist on ühega suurimatest sümfoonikutest.

Tubina nüüdsel juubeliaastal suudavad Järvide tulemusega väärilise panuse anda vaid kõik ülejäänud eesti dirigendid kokku: 21. III kõlas V sümfoonia Suhli kongressikeskuses Leipzigi Raadio SO esitusel Kristiina Poska dirigeerimisel, 29. III mängis Estonia kontserdisaalis muusikakeskkooli orkester Mikk Murdvee juhatusel VII sümfooniat, 16. IX juhatab Risto Joost Kymi Sinfonietta ja Tallinna Kammerorkestri eest „Süiti eesti tantsudest“ ning 18. IX esietendub Estonias ballett „Kratt“, dirigendipuldis Vello Pähn, Kaspar Mänd või Lauri Sirp.

Nimetada tuleks veel 9. märtsil Kaarli kirikus kõlanud „Reekviemi langenud sõduritele“ (dirigendid Peeter Perens ja Siim Selis) ning mõnd kammerkontserti, millest tähtsaim on 16. septembril EMTA kammersaalis, kus esinevad Mihkel Poll, Sigrid Kuulmann jt. Siis esitletakse ka kogutud teoste kaht uut IX ja X köidet – viiulikontsertide klaviiri ja partituuri. Välja anti DVD ooperi „Reigi õpetaja“ Vanemuise teatri lavastusega Paul Mägi dirigeerimisel 2014. aastal. Ja oktoobrikuus tuleb Eesti keelpillimängijate konkurss „Tubin 110“.

Kokkuvõttes saab 2015. aastal Tubina loomingust üsna hea pildi ja sellega võiks isegi rahul olla, kui ei teaks midagi näiteks sellest, kui grandioosselt tähistatakse Soomes Jean Sibeliuse 150. sünniaastapäeva. Aasta jooksul esitatakse peaaegu kõik tema teosed, paljud isegi mitu korda. Sibeliuse sümfooniad kõlavad korduvalt parimate võimalike dirigentide nagu Leif Segerstami, Okko Kamu, Jukka Pekka Saraste jt juhatusel ning Lahti Sibeliuse festivalil kuuleb mitme orkestriteose varasemaid, seni esitamata versioone Osmo Vänskä dirigeerimisel. Toimuvad Sibeliuse-nimelised rahvusvahelised konkursid heliloojatele, viiuldajatele ja lauljatele, lisaks suur hulk mitmesuguseid väiksemate koosseisude kontserte – kokku keskmiselt paarkümmend kontserti igas kuus. Antakse välja plaate ja raamatuid, korraldatakse matku Sibeliuse jälgedes ja kõikvõimalikke muid üritusi. Soomes öeldakse küll, et klassika on see, mida kõik peavad tundma, aga keegi kuulata ei taha, mistõttu pannakse Sibeliuse muusika vaikselt mängima neis kohtades, kust tahetakse probleemseid noori eemal hoida, aga tegelikult on Soome rahvusklassikule saanud osaks lausa üldrahvalik tähelepanu.

Suurejoonelisi kontserte Sibeliuse auks toimub peaaegu iga päev ka välismaal. Pidustusi kroonib crème de la crème – Sibeliuse sümfooniate uusplaadistus Berliini Filharmoonikutelt, orkestri ees seismas Paavo Berglundi kunagi õpipoiss, pikaajalise traditsiooni jätkaja Sir Simon Rattle. Muide, 9. septembril andis Sibeliuse ühing Pariisis Sibeliuse medali Paavo Järvile, kelle käe all salvestab Orchestre de Paris’ esimese prantsuse orkestrina Sibeliuse kõik sümfooniad.

Ja veel üks mitte vähe tähtis fakt – isegi Eesti Kontserdil on sari „Sibelius 150“. Kas poleks olnud omal kohal ka festival „Eduard Tubin ja tema aeg“ pealinna ainsa eesti klassikalise muusika festivalina? Kui leitakse raha väntorelifestivalidele, aga ei leita eesti kultuuri tippsaavutuste esilhoidmiseks, siis ei oska küll midagi muud öelda, kui et prioriteedid on paigast ära.

Mõtlema paneb ka suhtumine Tubina kogutud teoste väljaandmisse, mida on korraldanud rahvusvaheline Eduard Tubina ühing alates 2000. aastast. Ilmumas on 14. köide – hämmastav tulemus, kui arvestada rahaeraldiste äärmist nappust. Sibeliuse kogutud teoste väljaandmisega tegeleb iga päev kaks täis– ja kolm poole kohaga hästi tasustatud toimetajat, millele Tubina ühingul pole kõrvale panna isegi mitte ühte poole kohaga Eesti keskmise palgaga toimetajakohta. Töö tulemus on mõlemal töögrupil olnud enam-vähem võrdne – keskmiselt kaks köidet aastas. See näitab, kui vähenõudlikud, lausa ennastohverdavad on olnud Tubina teoste toimetajad.

Sibeliuse teoste väljaandmise taga seisab tugevalt Soome riik ja umbes pool nooditeksti ettevalmistamise kuludest kaetakse riigi eelarvest. Lisaks spondeerivad rahvuslikku suurettevõtmist Alfred Kordelinin yleinen edistys- ja sivistys­rahasto, Föreningen Konstsamfundet rf., Jenny ja Antti Wihurin rahasto, Niilo Helanderin säätiö, Suomen Kulttuuri­rahasto, [Soome] Svenska Kulturfonden ja Jean Sibeliuse õiguste omanikud.

Eestis on Tubina teoste väljaandmine seni seisnud suuresti ühe inimese, Vardo Rumesseni entusiasmil, kes pidi isegi nende tagasihoidlike summade saamise nimel palju vaeva nägema. Oleks soliidne ja väärikas, kui Tubina „Kogutud teoste“ väljaandmine tõuseks üheks kesksetest muusikaprojektidest, mille tegelikku maksumust osataks näha ja vastavalt ka väärtustada.

Eesti tingimustes ei saa muidugi eeldada, et meie rahvussümfooniku mitte nii ümmarguse tähtpäeva tähistamiseks ja nootide väljaandmiseks käiakse välja samaväärseid vahendeid nagu Sibeliuse puhul Soomes. Ent väiteid rahapuuduse kohta ei tasu siiski uskuda, sest jõukast Soomest neli korda väiksema rahva­arvuga Eesti rahastab kultuuri üliheldelt: ühe elaniku kohta umbes kaks korda rohkem kui Soome. See tähendab, et raha peaks olema piisavalt, küsimus on vaid, mille jaoks.

Muidugi ei piisa ainult kontsertide korraldamist – peab olema inimesi, kellel on huvi seda muusikat kuulata. See nõuab suhtumise kujundamist ja teadmiste edasiandmist. Sibeliuse muusikat teab peaaegu iga soome koolipoiss – ja selle nimel on haridusinimesed palju tööd teinud , aga Tubina muusikat ei tunne isegi kõik eesti muusikud. Mitte väike osa on selles olnud pikaajalisel ajakirjanduslikul kruntimisel. Üha enam tekib tunne, et meie ühiskonnas puudub teatav kultuuripoliitiline selgroog.

Tahaks väga, et erinevate huvidega inimestel ja gruppidel oleks võimalik üheaegselt rahumeelselt koos eksisteerida ning et suured eesmärgid ei jääks käegakatsutava kasu varju. Ei tahaks, et jätkuks sama mentaliteet, mis võttis võimust 1939. aastal, kui Karl Leichter esitas president Konstantin Pätsile taotluse anda Tubinale riiklik stipendium. Taotlusele hinnangut andma paluti Juhan Aavik, kes oli tollal Estonia teatri muusikaline juht, Tallinna Konservatooriumi professor, Eesti Lauljate Liidu direktor, ülemaaliste laulupidude juht, Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees ja jõudis kõige selle kõrval olla veel produktiivne helilooja. See mõjuvõimas isik arvas endal olevat õiguse otsustada, et Tubin ei vääri stipendiumi ja saatis heliloojale postkaardi soovitusega stiili muuta.

Suured põhimõttelised otsused tuleks teha kaalutletumalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar