Võluflöödimäng Helsingis

Sirje Normet

“Võluflöödi” muinasjutt võinuks pärineda ka “Kalevala” aegadest.  

“Võluflöödi” tegevustik on viidud soome muinasaega.

 

WOLFGANG AMADEUS MOZARTI ooper “VÕLUFLÖÖT” (“Taikahuilu”). Lavastaja Jussi Tapola, dirigent Leif Segerstam, esietendus SOOME RAHVUSOOPERIS 3. III.

 

W. A. Mozarti 250. sünniaastapäevaks toodi Helsingis Soome Rahvusooperis lavale Mozarti ooper “Võluflööt” (“Taikahuilu”). Üllatava kontseptsiooniga ooperietenduse lavastaja on Jussi Tapola, kunstnik Anna Kontek. Esietendust märtsi alguses dirigeeris Leif Segerstam, Sarastrot laulis Ilkka Vihavainen, Öökuningannat Anna-Kristiina Kaappola.

1993. aasta suvel käisin Leo Normetiga “Võluflööti” vaatamas Savonlinna ooperifestivalil. Savonlinna kunstiline juht Jorma Hynninen oli tollal esietendusele meelitanud Euroopa (võib-olla isegi maailma) ooperieliidi, nii tegijate kui ka kriitikute poolelt. Orkestri häälestamise ajal ütles üks härrasmees “kutsetega loožist” minu selja taga: ““Zauberflöte” in Finnisch, das ist schon etwas (see juba on midagi)!”. Kõnealune seik meenus mulle “Võluflöödi” seekordsel esietendusel Helsingi ooperis. Ka nüüd lauldi soome keeles, et publik mõistaks olulisi mittemuusikalisi stseene ja nalju. Paradoks seisneb aga selles, et koos minuga ooperisse tulnud soomlanna ütles, et ta ei saa soomekeelsest tekstist aru ja peab kogu aeg lava kohale projitseeritud ingliskeelset teksti jälgima.

Puht muusikaliselt ongi soome keel Mozarti muusika jaoks veidi raskepärane. Väärib imetlust, kuidas libreto tõlkijad Juhani Koivisto ja Jussi Tapola on suutnud Emanuel Schikanederi libreto Mozarti muusika sisse “ära mahutada”. On ju soomekeelsed sõnad saksakeelsetega võrreldes palju pikemad.

 

Šamanistlik “Võluflööt”

 

Soome keel toetas aga igati lavastaja Jussi Tapola intrigeerivat kontseptsiooni, mille ta võtab kokku järgnevalt: “See on juba mu viies “Võluflöödi” lavastus. Selles lavastuses püüan “Võluflöödi” tegevustiku viia soome muinasaega: müütiline Kvenland võiks olla Öökuninganna šamanistlik kujutlusmaailm, Sarastro võimupiirkond aga Helsingi härrasmeeste kaitseala, kus püütakse hoida kooskõla inimeste maailma ja looduse vahel. Papageno on veider olevus, kes oleks nagu kahe kultuuri vahel lõksus. Orjad on laplased ja Tamino üle mere saabunud Rootsi prints. Kui teile tundub veider, et Papageno kellamäng meenutab soome šamaani trummi, siis võtke teatavaks, et šamaanitrummi küljes on samuti väikesed kellukesed. Võluflööt ei ole kuldne, nagu oleme harjunud nägema, vaid on tammepuu südamikust voolitud. Nii on kirjas ka libreto originaalis, mis tavaliselt lihtsalt välja jäetakse” (Jussi Tapola “Taikahuilu” kavalehelt).

Lavastaja kujutlusega tuleb kõige täpsemini kaasa kunstnik Anna Kontek. Peab ütlema, et soome ooperilavastustes on visuaalne külg alati väga mõjuv. Suurepäraste tehniliste võimalustega sügav lava laseb lavapõranda katta kogu ulatuses vajadusel isegi veega, nagu Kaija Saariaho ooperis “Kauge armastus”. “Võluflöödis” toonitatakse Sarastro ja Öökuninganna valitsusala erinevust ka valguse abil (valguskunstnik Timo Nyman) ja muidugi tegelaste kostüümidega (Anna Kontek). Öökuninganna (Anna-Kristiina Kaappola) saatjaskond on nagu valitsejanna isegi värvikirevate kostüümide ja efektsete peaehetega ilusad naised, kes võivad ükskõik missuguse mehe oma “võrku” püüda. Nii ka peategelase prints Tamino (Petrus Schroderus), kes naiste õhutusel läheb Paminat (Mari Palo) oma isa Sarastro (Ilkka Vihavainen) käest vabastama.

Kahe võimsa võimumaailma vahel tegutsevad Papageno (Ville Rusanen) ja Papagena (Merja Wirkkala) on kirevate punkarisoengutega looduslapsed, kes tegutsevad oma käskijanna juhiste järgi. Nende hea ja kurja äratundmine käib läbi armastuse nagu prints Taminol ja Paminalgi. Sarastro vennaskond on rahulikes, pastelsetes toonides elutule hoidjad, kelle rahuriigi väravatest võib siseneda vaid see, kes on läbi teinud vaikimise ning vee ja tule katsumuse. See vabamüürlik printsiip on Helsingi lavastuses selgelt ja täpselt läbi viidud.

 

Kokkuvõttes lapsik lavastus

 

Vaatamata suurejoonelisele lavastusele ja headele osatäitmistele jääb etendusest lastepärase rahvatüki mulje. Miks? Sellele polegi nii lihtne vastata, võib-olla vastuolulisuse tõttu. Näiteks kui šamaanitrummilt kõlab ilus klassitsistlik kellamäng, on tunne, et midagi on täiesti valesti. Peale selle toimub laval kogu aeg mingi tegevus (tantsud?!), mis pole alati kuigivõrd sisuliselt põhjendatud. Mozarti muusikal ei lasta “puhtalt” kõlada ka avamängu ega piltide vahetuse ajal, kogu aeg on muusika “ära lavastatud”. Ometi oleks tahtnud Mozarti muusikat ka lihtsalt kuulata, mitte ainult “vaadata”. On ju Helsingi Rahvusooperi orkester ja Leif Segerstami dirigenditöö esmaklassilised.

Ent teisest küljest, kui see “Võluflööt” meelitab ooperisse lapsi, kellest tõenäoliselt kasvab ka tulevane soome ooperipublik, on see lavastus ju igati õigustatud. Esietenduse soe vastuvõtt ja hooaja lõpuni väljamüüdud piletid näitavad, et vähemalt Soome kontekstis on küll tabatud kümnesse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming