V Eesti tippmuusikute triumf!

Tiina Mattisen

Pealkirjaks on järgmisel nädalal 26. – 30. augustini toimuva Tallinna kammermuusikafestivali reklaamlause. Viie päevaga antakse üheksa kontserti Tallinna raekojas, Rootsi-Mihkli kirikus ja Mustpeade Majas (kava vt www.plmf. ee). Viimases toimuval kontserdil „Viva jubilee!” antakse kätte Pille Lille Muusikute Toetusfondi (PLMF) tänavune aastapreemia noorele lauljale, muusikule ja dirigendile. Kõige selle taga on tuntud lauljatar Pille Lill ja 2003. aasta algul asutatud temanimeline fond.    Sirp uuris, miks hakkab parimas eas laulja üldse kontserdi- ja festivalikorraldajaks.

 

Pille Lill: Juhtus nii. Ma küll juhuseid ei usu ja arvan, et inimesele on asjad ette määratud. Süda hakkas valutama eesti muusikute, alguses eelkõige lauljate pärast. Nägin oma kursusekaaslasi, kes said küll teatris tööd juba sel ajal, kui mina veel välismaal õppisin, aga ei saanud ennast enam kuskil täiendada. Nii sai kõik alguse soovist luua muusikutele täiendusõppe  võimalusi ja fondi nimetus ongi MTÜ Muusikute Täiendõppe Keskus. Paraku sai päris ruttu selgeks, et see – õppejõu siiatoomine, majutamine ja honorar – on väga kallis. Nii pole see uks siiani veel avanenud, küll aga avanes hoopis üks teine ja ma astusin sellest sisse. 

Ja fond hakkas hoopis kontserte korraldama?

Ma ei kujutanud üldse ette, et hakkaksime midagi sellist tegema, aga kui selleks tekkisid toetajad, siis sain aru, et interpreedi teine  põhivajadus enesetäienduse kõrval ongi lava. Solist ei saa areneda, kui ta pole laval vähemalt 2-3 korda kuus – et interpreet oleks vormis, et ei tekiks lavahirmu ja oleks olemas publikutunnetus. Näiteks minu enda professori Jaakko Ryhäneni arvates tuleks laval olla kolm korda nädalas. Aga kordki nädalas hoiab veel vormis. Ja kui omavalitsused ja kontserdipaigad olid kohe valmis aitama, siis algasidki kontserdid mitmel pool üle Eesti. 

Väidetavalt pole ju maakonnad Eesti muusikute kontsertidest kuigipalju huvitatud?

Vastupidi! Kui võrdleme spordiga, siis ei elata  kaasa ju mitte välissportlastele, vaid ikka oma tippudele – see on meie huvi. Nii muusikaski. Fond tegeleb põhimõtteliselt nende muusikutega, kes elavad ja töötavad Eestis. Siin arvatakse tihtipeale, et tagasi tullakse siis, kui mujal läbi ei löö. See on täiesti vale arvamus! Väga paljud on teadlikult siia jäänud, nagu meie festivali kaunistav Ivari Ilja, kes võiks elada ükskõik millises maailma punktis, töötades niisuguste kuulsustega nagu Hvorostovski,  Gulegina ja Fleming. Kuid ta on valinud oma koduks Eesti ja tööks siinse õppejõukoha. Neid on veel ja mina ise tulin tagasi: eestlasena tahad olla kodus, rääkida oma keelt ja panna lapsed eesti kooli …     

Ivari Ilja masti kunstnikul on ilmselt esinemisvõimalusi  rohkem, kui ta suudab kasutada …

Tuge vajavad ikkagi teised. Ivari Ilja ongi nagu kingitus ja ega me julgegi teda palju paluda, sest meie honorar on ikka kohalik ja seega kümneid kordi väiksem kui mujal. Fond tahab põhimõtteliselt hoolida ja hoolitseda kõigi muusikute eest. Püüdsime keskenduda kõikidele vanusegruppidele, ka soliidses eas muusikuid kaasa tõmmata – on ju tähtis, et professor oleks õpilase silmis veel ise  tegija! –, aga see ei õnnestunud just nappide rahaliste võimaluste tõttu. Noorte teema tõime alles nüüd juurde, kui alustasime rahvusraamatukogus „Noorte meistrite akadeemiat”, mis osutus uskumatult edukaks. Aga neil ei ole tegelikult esinemispõuda: õppimise ajal on tööd tohutult, kontaktid püsivad ka pärast lõpetamist ja jätkub energiat neid ära kasutada. Raskem on 30-40aastastel – selles vanuses jäädakse tihtipeale  hätta ja just neile pühendame oma peatähelepanu.     

Palju kontserte jõuate hooajal korraldada? 

Koos festivalidega tuleb saja ringis isegi tänavusel hooajal, mis on rahaliselt olnud tõesti väga raske: omavalitsuste väga tugevad kärped mõjutavad loomulikult ka meid. Meil on üle Eesti kümme kohta, kus oma kontserte korraldame: suurematest Narvas, Sillamäel, Rakveres, Türil, Tõrvas, väiksematest Häädemeestel, Kärus. Ja kõik need viis aastat oleme püüdnud hoida piletihinna väga madalal: väiksemates kohtades 30 ja 10 krooni, suuremates 50 ja 25.  Sellegi tulu oleme näiteks kirikutes (väljaspool Tallinna) toimunud kontsertide puhul annetanudki kirikule. Muidugi on fondile soovitatud hinda tõsta, aga nii kurb on vaadata eriti ääremaade rahvast: töökohti pole, raske aeg … Inimesed vajavad vaimutoitu.       

Kust fond oma vahendid saab?

Põhi on loomulikult kultuurkapital – allikas, tänu millele Eestis paljud väärt asjad saavad toimuda. Tuge oleme saanud ka omavalitsustelt, kultuuriministeerium on pidevalt meie projekte rahastanud. Ja Tallinna linn, kui räägime festivalist. Äriringkonnad on praegu suhteliselt tagasihoidlikult esindatud – on olnud  ka paremaid aegu. On ka fondi tegemiste heaks annetanud eraisikuid. Nii me liigume, aga summad, mida stipendiumide näol muusikutele anname, on siiski päris muljet avaldavad. Miljoni kandis, samas klassis rahvuskultuuri fondiga! Hindan väga interpreete, kes on solistitasemele jõudmiseks teinud tohutu töö – selle nimel nähakse vaeva päevast päeva hommikust õhtuni. Kui selline muusik tahab esineda,  siis üritame leida talle lavad – ega need kavad „sahtlisse” sünnikski. Stipendium annab võimaluse oma kava ette valmistada.     

Fondi e-lehelt näeb, et selgi aastal olete andnud juba sadakond stipendiumi. Aga teil on ka aastapreemiad?

Seegi on olnud rahastajate initsiatiiv. Kõigepealt  pöördusid fondi poole Tunne ja MariAnn Kelam, kes olid valmis toetama igal aastal üht noort lauljat, avades fondi Marje ja Kuldar Singi mälestuseks. Oleme selle üle väga õnnelikud, sest see on päris korralik preemia ja nii ka suur tugi noorele muusikule. Pärast seda tuli lord Carlisle, kes on kogu fondi patroon ja algataja – tema oli see, kes aitas algul fondi mõttel kristalliseeruda – valmisolekuga anda igal aastal välja noore muusiku preemia. Hiljem  liitus meiega veel Vendor Eesti, kes leidis, et ka noori dirigente peaks toetama, mida me kahel aastal oleme nende abil ka teinud. Need preemiad ei tähenda niivõrd tunnustust, kui püüavad noort andekat inimest edasi aidata: toetada mõnel konkursil või kursusel osalemist või isegi muretseda esinemisriietust, mis samuti kallis. Üks osa nendest, keda toetame, on esindatud meie kammermuusikafestivalil, mis on meie kaubamärk.  

Kuidas festivalini jõudsite?

Festival sündis tänu Tallinna linna toetusele. See oli meile väga suur raha ja ma ei näinud mõtet selle pudistamisel väikeste ettevõtmiste vahel. Järgmisel suvel oli juba selge, et festival toob kokku need muusikud, kellega oleme aasta jooksul tegelnud. Üks eesmärke ongi ühendada neid muusikuid, kes on võimelised andma soolokontserte – neid on ju tegelikult nii vähe. Siiski suudame tänavu neist festivalile  kaasata vaid osa ehk kahe samasuguse ürituse jagu muusikuid on meie aktivas veel. Kõige suurem rõõm nende aktiivsete muusikute puhul ongi äratundmine, et nad on lisaks sellele ühele festivalikontserdile saanud hooaja sees veel neli või ka kuus võimalust ja mõistnud, kui vajalik see on. Soolokava valmib ju väga pikka aega ja ehk alles kolmandalviiendal kontserdil tunned, et valdad seda. Niisugust võimalust Eestis praegu enamasti ei  pakuta. Võimalik, et mõni pikemat aega tegutsenud ansambel oleks ehk viis-kuus aastat tagasi isegi laiali läinud, kui poleks olnud meie kontserte.     

Toonitasite, et fond tegeleb üksnes Eesti interpreetidega, ent leian festivalikavast ka Tšehhi organisti nime.

Jah, meil ei ole võimalust välisesinejaid kutsuda ja üldjuhul puudub selleks ka soov. Erandiks on kõik vahetuskontsertidega seotu, kui leiame välispartneri. Üks selliseid on juba kolmandat aastat Praha festival. Nende põhituumik  Martinů kvartett esines meil eelmisel aastal ja vastukülastusel andis Tallinna Keelpillikvartett kaks kontserti Praha väga heades saalides. Tänavu läheb sinna SaxEst ja meile tuleb organist Aleš Bárta. Ma ei ole teda ise küll kuulnud, aga usaldan oma partnereid – saame siia ikka kõrgel tasemel muusikuid. Bártat loetakse Tšehhi üheks tugevamaks Bachi interpreediks ja ta tulebki siia oma Bachi kavaga, mida mängib meie festivalil ja ka Türi suurepärasel, meie  oma meistrite Kriisade orelil. Paraku näeme Eestis üpris tihti ülesreklaamitud, aga küllalt keskpäraseid välissoliste ja sellest on kahju.   

Lugejal võib jääda ekslik mulje, et oletegi hakanud kontserdikorraldajaks. Lõppkontserdi kavast leiab siiski ka teie nime?

Usun, et see kümne aasta tagune lavaline üliaktiivsus pidigi taanduma, et saaksin luua oma fondi. See on nüüd olemas ja meeskond töötab, mina muidugi ka, aga nüüd võiks ka esinemisaktiivsus tõusta. Mul on õnneks kogu aeg kontserdipakkumisi. Ehk ka seetõttu, et läksin  jälle õppima: just algab mu viimane doktorantuuriaasta. Doktorikontserdid on tehtud, aga töö nõuab veel viimistlemist. See on mulle väga huvitav teema: itaalia lauljatar Armanda degli Abbati, kes tuli Karl Otsa kutsel Eestisse ja õpetas siin 1927–1941. Ta oli 46aastane (sama vana kui mina), kui pühendas ennast Eestile. Ta oli maailma tipus – laulis Metis ja La Scalas – ja tuli ometi siia. Tema käe all kasvas plejaad lauljaid, kelle karjääri katkestas kas Rootsi põgenemine  või küüditamine. Ka Abbati viidi Siberisse ja sinna ta jäigi … See naine pakub mulle ja loodetavasti ka lugejatele huvi. Kuna ma kogu aeg õpin, siis hoiab see vormis ja polegi vaja nii palju laval olla. Olen siiski kaasa teinud nii Vanemuises kui Estonias – mõlemal pool on kavas „Tosca”. Järgmisel hooajal tuleb Estonias välja Prokofjevi „Armastus kolme apelsini vastu”, kus mul on üks keskseid osi. Prokofjev on minu lemmikuid ja kuna lavastama tuleb Dmitri Bertman – tema lavastatud „Wallenbergi” käisin vist viis korda vaatamas ja sain iga kord elamuse, minu meelest oli see täistabamus! –, siis ootan seda väga. Üles kirjutanud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming