Uusi väljakutseid ja vaatenurki kaugest minevikust

Aleksandra Dolgopolova

Georg Friedrich Händeli ooper „Rinaldo”: lavastaja William Relton, kunstnik Cordelia Chisholm ja valguskunstnik Johanna Town (kõik Inglismaa), dirigent Andres Mustonen, kesksetes osades Monika-Evelin Liiv, Mati Turi ja Oliver Kuusik, Olga Zaitseva ja Heli Veskus, Rauno Elp ja Aare Saal, Kristel Pärtna, Mart Madiste ja Roman Tšervinko.
Etendused 3. ja 18. X rahvusooperis Estonia.

Barokkooper on haruldane nähtus Eesti ooperiteatrites. Teatava regulaarsusega tuuakse lavale vaid Georg Friedrich Händeli ooperiloomingut. Regulaarsus on antud juhul küll üpris suhteline väärtus, kuna kuuest Eesti Händeli-lavastusest on kolm esimest sündinud ligi kümneaastase vahega: „Alcina” Estonias 1985., „Xerxes” Vanemuises 1997. ja „Acis ja Galatea” Vanemuises 2006. aastal. 2011. aastast on Händeli lavastamises aga märgata kvantitatiivset nihet, sest sealtpeale on Eestis peaaegu igal aastal esietendunud üks tema oopereid: 2011. aastal tõi Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavale „Rinaldo”, jaanuaris 2012 esietendus Estonias „Julius Caesar” ning nüüd 18. septembril toodi samas lavale „Rinaldo”. Seda ei saaks veel nimetada mingiks renessansiks, aga teatavat nihet huviasetuses ja ehk ka repertuaaripoliitikas märgib see küll. Kava traditsiooniliselt täitnud põhinimetuste nagu „Carmen” ja „Traviata” kõrvale püütakse leida mõni värskem teos, mis rikastaks üldpilti.

Kristel Pärtna suutis suurepärase näitlejana teha olematuks ka da capo näilise staatilisuse.

foto: Harri Rospu

Üllataval kombel pakuvad uuema repertuaari kõrval endiselt uusi väljakutseid ja vaatenurki ka ligi kolmesaja aasta vanused Händeli ooperid. Barokkooperi võlu tänapäeva publikule seisneb XX sajandi ühe olulisema muusikateatri­lavastaja Joachim Herzi sõnul võimaluses distantseeruda laval toimuvast. Herziga on ühel meelel ka ooperiuurija Silke Leopold, kes leiab barokiajastu illusioonilembusele ja stiliseeritud emotsioonidele analoogi tänapäeva virtuaalsete maailmade ja kunstlike identiteetide levikust. Barokkooperi pahatihti keerukad süžeed ja vähemalt tekstis mitte alati hoolikalt välja joonistatud karakterid, väliefektide rohkus ja näiliselt staatilised da capo aariad võivad tunduda tänapäeva publikule tõepoolest kauged. Nagu 18. oktoobril „Rinaldo” etendusel ühe saalisistuja kommentaaridest selgus, tundus talle enamik süžee keerdkäikudest otsitud ja ebatõenäolisena ning ta ei saanud aru, miks peavad tegelased kogu aeg kellekski teiseks maskeeruma. Aga ehk seisnebki barokk­ooperi võlu osaliselt kunstlikkuses ja keerukuses, mis rõhutab selle žanri mängulisust ja laseb oodata lieto fine’t isegi siis, kui teises vaatuses tundub, et peategelaste asjade seis on lootusetu.

Mängulisuse, mängu ja seeläbi ka juhuse kujunditele on üles ehitanud oma „Rinaldo” lavastuse ka William Relton (Inglismaa). Male mängulauda meenutava lava tagaseina kõrval esinesid juhtmotiividena ka täringud ja lauamängud või malepartiid, mida tegelased vahetevahel mängisid. Samuti kujutasid nii ristisõdijate kui ka saratseenide vägesid poisid, kes mõjusid laval mängusõduritena. Mingis mõttes on sellist lähenemist võimalik võrrelda Glyndebourne’i festivali raames 2011. aastal esietendunud Robert Carseni nägemusega „Rinaldost”. Carseni lavastuses kulges kogu ooperi tegevus tagakiusatud koolipoisi kujutluses, kes kujutas ennast vapra rüütli Rinaldona. Carseni interpretatsioon tõi „Rinaldosse” korraliku portsu irooniat ning kooliatmosfääri valguses omandas rohkete lahtiste otstega ooperisüžee ootamatu loogilisuse: kui kõik laval toimuv on vaid klassikaaslastest muserdatud poisi fantaasia, siis ei üllata kedagi tegelaste trafaretsus, nende toimingute ebaloogilisus, imede rohkus ja loomulikult ka õnnelik lõpp kõigi õnnetuste ja takistuste kiuste.

Reltoni lavastus on kindlasti traditsioonilisem ning täiesti uut tõlgendust ooperile publik ei näinud (see pole siinkohal sugugi halvustavana mõeldud, sest igaüks saab aru, et „Rinaldo” muinasjutulist tegevustikku on keeruline ajakohastada). Kuigi selgelt ja läbivalt eksponeeritud, ei loonud juhuse ja mängu kujundid minu meelest väga selget kontseptsiooni ning jäid pigem lisavürtsiks kui tõlgenduse keskmeks. Ka Relton tõi ooperitegevuse ajaliselt meile lähemale: kui libreto järgi hargneb see umbes esimese ristisõja paiku, siis Reltoni lavastuse tegevustik kulgeb anakronistlikult XIX sajandi Briti koloniaalvallutuste aegu. Metafoorina toimis see väga hästi, kuna võimaldas kõrvutada lääne väärtuste istutamist imperialistliku koloniaalpoliitika teel ja saratseenide ristiusku pööramist ooperi lõpus .

Carseni lavastuse õnnestunud ajakohastamise juures oli meepotis ka üks tõrvatilk. Nimelt läks mingil määral kaduma tegelaste emotsioonide ehedus: kui kõik ei toimu päriselt, vaid kujutlusvõimes, siis kahvatuvad paratamatult ka kangelaste läbielamised. Estonia lavastuses sellist ohtu ei olnud. Kõik Händeli muusikasse nii liigutavalt sisse kirjutatud emotsioonid jõudsid publikuni vahetult, kusjuures kaasaelamist kutsusid üllataval kombel esile eelkõige negatiivsed tegelaskujud, eriti 3. oktoobril Armida rollis säranud Kristel Pärtna ja Argantena esinenud Rauno Elp. Mõlema laulja suurepärased näitlejaoskused jätsid varju nii nimitegelase (Monika-Evelin Liiv) kui ka Almirena (Heli Veskus). Eriti tugeva emotsionaalse pitseri jättis Pärtna etteaste Armidana. Suurepärase näitlejana suutis ta teha olematuks ka da capo näilise staatilisuse, mis mõne teise laulja puhul paraku juhtuski. Tohutult suure emotsionaalse laenguga oli aaria „Oh, julm hing” („Ah! Crudel”) kus Rinaldo poolt eemale tõugatud, ootamatult habras ja haavatud Armida näitas oma inimlikumat poolt niivõrd ehedal kujul, et kogu stseen kinnistus minu mällu palju paremini kui peategelase ja Almirena mõneti trafaretsed armuavaldused.

Kui tulla nüüd Händeli ooperite viimaste aastate Eesti etenduste juurde, siis peab tunnistama, et Reltoni lavastus oli kontseptuaalselt terviklikum ja vokaalses plaanis ühtlasem kui 2012. aastal esietendunud „Julius Caesar”, viimase eklektikast (ja „laenudest”!) oli „Rinaldo” õnneks kaugel. Kui meenutada veel ühte varasemat katset, muusika­akadeemia „Rinaldot” Liis Kolle lavastuses, siis tuleb meelde kõige­pealt selle suur tinglikkuse aste ja napp, kuid isikupärane ja detailideni läbi mõeldud kujundus (kunstnik Lilja Blumenfeld). Ühtlasi oli üliõpilaste laulueriala magistrieksamina mõeldud EMTA etendus väga stiilne, kuigi vokaalses mõttes tuli üliõpilastele teha hinnaalandust. Estonias on nüüd laval palju kogenumad lauljad ning muusikalises plaanis on lavastus kindlasti ühtlasem ja tugevam kui EMTA oma. Siiski tundub tagantjärele, et üliõpilaste näitlemine oli teatud mõttes ehk isegi ehedam kui professionaalidel. Loomulikult räägib Händeli muusika tegelaste hingemaailmast tihti palju rohkem kui tekst, kuid siiski on oluline ka veenev näitemäng.