Uus toorus

Pinnapealse tühikulgemise tõttu on klubielu kolinud väiksematesse, privaatsematesse sfääridesse, kus püütakse kujundada oma kindlat ja lojaalset publikut.

AIVAR TÕNSO

Möödunud aastat võib hinnata mitut moodi. Selles artiklis jätkan juba eelmise aasta lõpus alustatud käsitlust (Sirp 16. XII 2016) ning keskendun mõningatele praegu muusikas esile kerkivatele protsessidele. Ma ei püüa luua sündmuste hierarhiat, nagu aastakokku­võtete puhul kiputakse tegema näiteks albumiedetabelite näol – vaatamata sellele, et muusikapildis on edetabelis mainimine igale artistile kindlasti endiselt oluline teetähis.

Eelmise aastaga võrreldes tundub, et sel aastal on Eestis ilmunud albumite hulgas vähem esiletõusvat. Märgata on ka tendentsi, et mõne justkui olulise albumi ilmumine on hoolimata selle kvaliteedist jäänud suurema tähelepanuta. Üks sellekohane näide on pikalt Taiwanil elanud ja seejärel Eestisse naasnud Sander Saarmetsa uue projekti V4R1 üsna põhjalikult ette valmistatud album, mis ilmus nii vinüülina kui ka CD-formaadis, lisana kaasas Virge Loo illustratsiooniraamat. Heliplaadil ei olegi enam praegu ehk suuremat väärtust kui luba küsimata meie postkasti pistetud reklaamlehtedel. Selline suhtumine on loonud soodsa pinnase n-ö põlve otsas hobitegevusele, nagu seda harrastab nt Trash Can Dance, kes ka sel aastal avaldas aktiivselt üha obs­kuursemaid helisalvestisi, millel ei olegi ka label’i eestvedaja Trashi enese sõnul kohati peale hetkes olemise mingit kestvamat väärtust.

Kõige ilmekamalt demonstreerib seda hetkes olemise võlu ja valu see, mis leiab praegu aset klubimaastikul: veel sissetöötamata kohad sulgevad järjest oma uksed ja kohe on asemel uued, kusjuures nii mõnigi neist on teadlikult ajutise iseloomuga peokoht. Nii näiteks ei tegutse enam omas vallas tipptegijaid maale toonud klubi Lekker, samuti klubi Helikopter, mille taga olnud seltskond toimetab nüüd edukalt Telliskivis Sveta baaris. Teknokultuuri tõusulaine harjal sündis Noblessneris uus klubi Hall, mis tehti teadlikult ajutisele iseloomule vaatamata ambitsiooniga luua siia midagi Berliini Berghaini sarnast. Nende linnade erinevust arvestades on see aga algusest peale tundunud üsnagi ebarealistliku soovina.

Selliste muutustega on seotud ka üks sel aastal aset leidnud olulisematest klubimuusikasündmustest: eelmisel nädalavahetusel tähistas Mutant Disco oma 20. sünnipäeva ja pidas ka viimase peo. See nii uusi tuuli toonud kui ka vanu häid aegu meenutada aidanud, põlvkondi ühendanud ja igal kuul toimunud klubisari on samuti pidanud oma pika eluperioodi kestel võitlema loomulike tõusude ja mõõnadega. Praegune kaootilisus – enam ei räägita muutuste hooajalisest iseloomust, vaid igakuisest ebastabiilsusest – on aga tekitanud tegijates soovi aeg maha võtta, et teha oma tegevuses ruumi harvemini ja põhjalikumalt korraldatud üritustele. Kas nii suudetakse aga midagi muuta peomaastikul, mille üks olulisi komponente on publik, kes on harjunud kulgema öö jooksul ühest kohast teise, leidmata kusagilt midagi tõeliselt meelepärast või oskamata seda üleüldise rahutuse tõttu märgata? See nähtus on tuntud kui FOMO (fear of missing out) – kartus, et samal ajal toimub kusagil mujal midagi, millest võib kohapeale pidama jäädes ilma jääda. Sellise pinnapealse tühikulgemise tõttu tundub aktiivne elu olevat kolinud väiksematesse, privaatsematesse sfääridesse. Seal püütakse eri meetoditega kujundada oma kindlat ja lojaalset publikut: klubi Ups ja ürituste sari „Bling“ kasutavad näiteks eelregistreerimispoliitikat, Club Felicity ja MIMstuudio eristuvad aga selgelt muusikalise suunitlusega. Oma nišši kapseldumisele vahelduseks leiab aset ka eri liikumisi ühendavaid protsesse, näiteks suvine festival „I Land Sound“ Saaremaal ja kobarklubiõhtu „Labürint“.

Kui küsida, kas kohalikul muusikamaastikul on ka mõni püsiv nähtus, milleni keskkonna üldine ambivalentsus ei ulatu, siis pöördub pilk tahes-tahtmata laulupeotraditsiooni suunas. Seda enam torkab silma üks selle aasta piire ületav kohtumine, kui laulupeo programmis osales seni kümme aastat täiesti sõltumatult omas maailmas eksperimenteerinud elektroonikaduo Algorütmid, kes lõi elektroonilise seade Miina Härma laulule „Ei saa mitte vaiki olla“. Tihti ei pruugi eri algetest pärit elektrooniline ja koorimuusika kokku kõlada, aga laulupeol kujunes nende esinemine avardavaks ja laetud, heas mõttes selgelt eristuvaks hetkeks selles kohati isegi talumatult rutiinses kulgemises. Hea meel on tõdeda, et igapäevaelu tasandil jätkas ansambel Algorütmid katsetustega, millest lõppeval aastal tõusis esile reaalajas muusika kodeerimine. Selle nähtusega on põhjalikumalt tegelenud üle 20 aasta võõrsil elanud Alo Allik, talent, kellest seni siin suurt ei teatud, aga kes tutvustas oma tegevust nüüd esimest korda ka Eestis. Greenwichi ülikoolis õpetav doktorikraadiga helikunstnik demonstreeris festivalil „Üle heli“, et reaalajas koodikirjutamise ning tehisintellekti seos muusikaga võib olla vägagi elav ja loominguline. Ta kasutab programmeerimiskeelt Evolutionary, mis nimele vastavalt on justkui elav organism ja võib iseseisvalt koodi arendada teadmata suunas. Sellises dialoogis programmi ja inimese vahel sünnib ootamatusi ning tihti jõutakse esinemise jooksul olukorrani, kus arvuti ei saa enam oma ülesannetega hakkama ja jookseb kokku. Kui tavakontekstis võib olla tegemist piinliku olukorraga, siis algoritmilise muusika ringkonnas tähistab see hetke, mil publik aplodeerib nagu virtuoossele džässmuusikule pärast õnnestunud soolot. Tegemist on justkui inimese ja masina dialoogis teineteise piiride kompimisega, kus ei ole võitjat, vaid tõdemus, et elu sünnib kokkupuutel tundmatuga ja neid piire ületades.

Viimasel ajal olen sõprade keskel muusikast rääkides kasutanud naljaga pooleks terminit „uus toorus“. See on irooniline vihje olukorrale, kus vajame pidevalt midagi uut, mingit muutust, millega seista vastu uudsuse taotlusele selle sõna innovaatilisuse ja progressiusust kantud ümbritseva korrastamise ihalusele. Peame mõistma, et selline olukorra kosmeetiline parandamine viib meid ehedatest kogemustest ainult kaugemale. Niisiis saab möödunud aastat kokkuvõtvalt iseloomustada pigem ekslemisena, kus õnnestumised on seotud ootamatute kõrvalekallete ning ootustest ja soovunelmaist vabanemisega, et meid erutaks mõni järjekordne uus muusikastiil. Vahel võiksime rohkem keskenduda sellele, kuidas tajuda paremini ümbritsevat helikeskkonda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht