Uus ja uuem kammermuusika

Malle Maltis

Kadri-Ann Sumera ja Riivo Kallasmaa 29. I Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Eelmisel reedel umbes samal ajal, kui Estonia kontserdisaalis esinesid rootsi trompetivirtuoos Håkan Hardenberger ja ER SO Dmitri Slobodenjuki juhatusel, toimus RootsiMihkli kirikus kontsert kaasaegse kammermuusikaga oboele/inglissarvele ja klaverile,  esinesid Tartu Uue Muusika Ansambli esindajad pianist Kadri-Ann Sumera ja oboemängija Riivo Kallasmaa. Kõik kavas olnud teosed pärinesid kuuest viimasest aastakümnest ja eesti heliloojate sulest kanti ette lausa kolm lugu, neist üks, Tõnis Kaumanni „Valet” ka päris esmakordselt. Esitusele tuli veel Thomas Daniel Schlee „Moments amicaux” („Sõbralikud hetked”), Kristjan Kõrveri „Kutse  tantsule”, Timo Steineri „A Measure of Happiness” („Õnne mõõt”), Pierre Boulezi „12 notations” ja Henry Dutilleux’ Sonaat oboele ja klaverile.

Kontserdi avaloona kõlanud Kaumanni uudisteos, spetsiaalselt Riivo Kallasmaa jaoks loodud „Valet” soolo-oboele, on mõtisklus Bachi muusika üle. Stiililiselt segunedes varjutasid kaumannlikult muretud žestid ja intonatsioonid aeg-ajalt bachilikud,  tõsised motiivid ja vastupidi. Kiriku akustika tõi esile vastandlikesse registritesse peidetud ühehäälse muusika pseudopolüfoonia. Rohked hüpped ühest registriäärmusest teise ja niisamuti ilusad, kromaatilised voolava vee kujundid olid oboemängijale kindlasti ka tehniline väljakutse. Kallasmaa käes näitas oboe end tänuliku sooloinstrumendina – tugeva iseloomuga pillina, millele sobib uhkes üksinduses kõlamine  väga hästi. Oboe täitis kiriku maast laeni kirju helispektri ja soojade vibratsioonidega ning esitles ka oma pianissimo’s tekkivaid teistmoodi kõlavärve, mis on kuulda tõenäoliselt üksnes soolomuusika puhul. Boulezi teos „12 notations” pakkus teravusi ja kontraste klaveri õhkõrnadest ja klaasjatest, peaaegu vaevukuuldavatest helidest hulljulges forte’s kollapseeruvate noodikobarateni. Kadri-Ann Sumera esituses  oli pingul olekut ja seda laadi energiat, mis kuulaja pärast väsitavat päeva korraga virguma paneb ja üles soojendab – seda eriti tänutunde tõttu interpreedi vastu tema kümnete harjutamistundide eest, et suurepärane teos taasellu äratada ja ette kanda.

Rääkides heast pianismist – kindlasti on hea pianism ka omaette väärtus –, aga veelgi parem, kui see on eelkõige tunnel, mille kaudu ilmutab end suurepärane  muusik. Kristjan Kõrveri „Kutse tantsule” võib olla parajalt irooniline üllatus nende jaoks, kes asuvad seda kuulama tantsimisega seostatud regulaarse rütmi ootuses. Klaveriteoses, kus rõhulised ja rõhutud taktiosad „valedele” kohtadele segipaisatuna kuulajat narritavad, kõlas justkui mitu eritempolist tantsu üheaegselt ning mažoorselt atonaalsed meloodiakäigud tundusid iseenda  üle naervat. Timo Steineri algselt oboele kirjutatud teos „A Measure of Happiness” kõlas seekord inglissarve esituses ja mõõtis õnne nukras laadis. Võib-olla meenutas teos vana tõde, et õnne tundmiseks peab aeg-ajalt ka kurvastama. Nukrat meeleolu rõhutas veelgi inglissarve kõla, mis sageli on muusikas kasutusel tumedate jõudude väljendamiseks. Siiski, kogu kontserdi tõsiduse  ja kiriku harduse juures sai eriliseks boonuseks Kallasmaa valmisolek igas olukorras, ka kõige huumorivaesemates teostes (muusikalist) nalja visata. Kuigi Tallinna publik näis tol õhtul olevat koondunud peamiselt kuhugi mujale ja kammerkontserdi kuulajaskond oli väiksearvuline, plaksutati see-eest pikalt ja tuliselt ning üritati mängijatelt lisapala välja meelitada. See aga kahjuks ei õnnestunud.