Uus ei olegi oluline

Marianna Liik

Sarja „Stockhausen!“ kontsert „Mantra“ 26. III Estonia kontserdisaalis: Yxus Ensemble’i pianistid Kadri-Ann Sumera ja Age Juurikas, heli ja elektroonika Tammo Sumera ja Mait Visnapuu, lavastaja Anne Türnpu, kunstnik Kairi Mändla, registraator (lavastaja lisandus) Lauri Kaldoja.

Terve tunni jagu vaatamist pakkus Age Juurika ja Kadri-Ann Sumera ilmekas esitus ning silm ei väsinud imetlemast  korrapäraselt paberkujunditega kaetud lava ja esinejaid kaunistanud pikki sleppe.

Terve tunni jagu vaatamist pakkus Age Juurika ja Kadri-Ann Sumera ilmekas esitus ning silm ei väsinud imetlemast korrapäraselt paberkujunditega kaetud lava ja esinejaid kaunistanud pikki sleppe.

Gabriela Liivamägi

„Uutest kõlalistest vahenditest tekkinud lühiajaline šokk on alati olnud petlik, aja möödudes pööratakse ikka taas tähelepanu sellele, kas ja kuidas helilooja on neid „kõlavahendeid“ korrastanud,“ on öelnud Karlheinz Stockhausen. Tema „Mantra“ (1970) kahele klaverile ja elektroonikale võis selle loomisajal mõjuda kerge šokina või vähemalt oli sel ainuüksi innovatiivsuses ja värskuses omaette väärtus. Akustilise klaveri heli juhtimine ringmodulaatorisse ja selle abil siinushelidega rikastunud kõlasulam viis mu mõtted ajas püsivatele ja muutuvatele väärtustele. Teos võis 1970. aastal uudne olla juba ainuüksi ringmodulaatori tõttu, mis sellel ajal oli küllalt uudne nähtus. Praeguses elektrooniliste vahenditega küllastunud maailmas ei tekita see samasugust elevust. Tundub, et kuulajat millegagi tõeliselt üllatada on juba peaaegu võimatu ja millegi uue loomine ei ole ka enam omaette eesmärk.

Kontserdisaalis üllatasid mind lõputult korduvad korrapärased kujundid, mis olid valge vaibana laiali laotatud. Sai selgeks, et uus ei olegi oluline. Mantra hakkab toimima, kui korduvad vanad tuttavad kujundid. On ju kogu universum üles ehitatud korduvatele struktuuridele. Stockhauseni üle tunni kestva suurteose tuumaks on neljast taktist koosnev (pausidega eraldatuna seitsmetaktiline) „mantra“, mis koosneb 13-noodilisest helivormelist. Igal noodil on oma karakteristika, mis määrab ka tsükli ühe osa iseloomu. Tsükkel ise koosneb samuti 13 osast. Sellest saab täpsemalt lugeda Saale Kareda põhjalikult koostatud kavalehelt. Hoolimata sellest, et „mantra“ transformatsioonid polnud alati selgelt tajutavad, kogesin korduva vormeli pidevat kohalolu. Teose keeruka struktuuri hoomamatus tekitas minus salapärase, kosmilise atmosfääri.

aa_sirp_15-14_0006__art_r1

Mõeldes ajas muutuvatele väärtustele võiks mõelda, et ringmodulaator mõjub tänasele kuulajale iganenud nähtusena. Minu kõrvale aga ei tundunud praegu nii tavaline elektrooniline lahendus kuidagi igav: see toimis väga hästi teose teenistuses, tekitades akustilise klaveri ja pianistide arsenali kuulunud löökpillidega integreeritud terviku. Antiiktaldrikud ja wood-block täitsid olulist rolli nii teose strukturaalses plaanis kui ka kõlalise vahelduse mõttes. Elektroonilised täiendused kõlasid Tammo Sumera esituses väga balansseeritult.

Teretulnud oli sellise keeruka teose ettekandel „Mantra“ mõju ilmestanud minimalistlik lavastus ja ruumikujundus. Mõtisklesin, kuidas oleks mõjunud, kui oleks enam mängitud valgusega. Korrapärane mustrite korduv pind oleks ehk andnud väga hea aluse võimalikule valgusemängule. Võib-olla oleks see aidanud XXI sajandi aina väheneva keskendumisvõimega inimese teadvust tugevamalt mõjutada. Või vastupidi, mõnd oleks ehk aidanud edukamalt selleni jõuda silmad kinni kuulamine. Mina hoidsin põnevusega silmi lahti, et näha, ega ümmargune lava ole lõpetanud aeglast keerlemist. Silmale pakkus terve tunni jagu vaatamist pianistide ilmekas ja keskendunud esitus ning kogu õhtu vältel ei väsinud ma imetlemast korrapäraselt paberkujunditega kaetud lava ja esinejaid kaunistanud pikki mahaulatuvaid sleppe.

Stockhauseni „Mantra“ ei kõlanud Eestis esmakordselt: suurteos toodi publikuni festivali „Klaver 2006“ raames Kadri-Ann Sumera, Sabine Simoni (klaver) ja Hendrik Manooki (elektroonika) esituses muusikaakadeemias. Sellise ülikeeruka partituuri taasesitus Eestis nii Tartus (Elleri-nimelise muusikakooli Tubina saalis 10. III) kui ka Tallinnas on väga tähelepanuväärne. Klaverite taga olid ülivõimekad pianistid, kelle karismaatiline esitus lummas. Hoolimata sellest, et praeguse kuulaja puhul ei mängi rolli XX sajandi teise poole publikule mõjunud innovaatilisus, on „Mantra“ strukturaalsel ülesehitusel ja spirituaalsusel ajas püsiv väärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar