Uus aasta, uus ansambel

ARDO VÄSTRIK

Festivali „Kirikupühad Maarjamaal“ uue aasta tervituskontsert: Estonian Cello Ensemble koosseisus Johannes Välja, Andreas Lend, Marius Järvi, Theodor Sink, Villu Vihermäe ja Maarit Kangron 3. I Mustpeade majas.

aa_sirp_15-02_0028__art_r1

„Jõuluks koju“ võib ju olla väga kulunud väljend, kuid selles on omajagu tõtt. Juba ammu on kujunenud traditsioon, et just aastavahetuse ajal võib osa saada sündmustest, mille korraldamine muul ajal ei oleks nii lihtne (ehk ainult suvel). Siia võib liigitada ka Estonian Cello Ensemble’i (ECE) esimese avaliku kontserdi uue aasta alguses, mis oma ootamatult suure publikumenuga oli üsna harukordne. Eks see ole ilmselt loomulik: debüüti saadab ka teatud pidulikkus ja reklaami suuresõnalisus. Nõnda kirjutas kavaleht, et „ansambli lõid 2014. aastal kuus Eesti noorema põlvkonna tipptšellisti, et ka Eesti publik saaks osa kvaliteetsest muusikast tšello­ansambli esituses. Kollektiiv kavatseb aastas lavale tuua kaks-kolm omanäolist ning ühiskontserte Eesti säravamate artistidega, samuti plaanitakse koostööd Eesti heliloojatega. ECE idee on arendada tšellomängukultuuri, edendada muusika­maastikku ning kaasata an­samb­li projektidesse aktiiv­seid Eestis ja välismaal resideeruvaid tšelliste“. On tore, kui kohe alguses avatakse selgelt oma positsioon ja tulevikuvisioon (tehes minevikule ikka natuke liiga ka).

Kontsert ise tekitas aga vastakaid tundeid. Kahtlemata oli üritus tervikuna õnnestumine, alates aastavahetuse meeleoludega kooskõlas kavast, sõnaosava ja julge õhtujuhi Andres Tormi kaasamisest (vaimukad tekstilised vahepalad, kuigi ka paar apsakat) kuni valguse ja kunstnikutöö kasutamiseni. Veidi selgusetuks jäi kavalehe ülesanne, kuna seal üles tähendatud teoste nimekiri oli kas ebatäielik või vale. Kuna kõik teosed juhatas sisse ka õhtujuht, oleks piisanud ansamblit tutvustavast tekstist.

Ansambel esitas nii tõelisi hitte (nt Rossini avamäng ooperile „Wilhelm Tell“) kui ka veidi vähem tuntuid teoseid, enamasti sakslase Werner Thomas-Mifune seades (asutas 1972. aastal Kölni filharmoonia juurde tšellistide seksteti ning tema sulest pärineb hulgaliselt sellisele koosseisule mõeldud originaalloomingut ja seadeid; ansambel andis 1970ndate lõpul välja mitmeid edukaid plaate). Paraku kaasneb selliste teoste esitamisega ka oma risk, sest kvaliteedi­standard on enamasti kõrgem. Olgugi et muusika kanti ette suure emotsionaalse laenguga, vajanuks nii mõnigi koht „dirigendi kõrva“ ja tasakaalustamist (eks kuue tšello balansi leidmine ole ka raske, kuna kõigil on sarnane tämber). Kuid oli ka väga nauditavaid hetki.

Väga tänuväärselt astuti tuntav samm ka tänapäevasema repertuaari poole, võttes kavva itaalia tšellovirtuoosi ja helilooja Giovanni Sollima (sünd 1962) loomingut (usun, et vähem kursis kuulajale oli see tõeline üllatus), kuigi esituslikust küljest jäi veidi vajaka sollimalikust hulljulgusest.

Omamoodi huvitav oli kõrvalepõige jazzimaailma. Kontserdi üllatuskülalisena astusid üles saksofonist Mairo Marjamaa Thelonius Monki jazzistandardis „Kesköö paiku“ („Round Midnight“) ja pianist Holger Marjamaa omaloomingus (lisaks bassil Heiko Remmel). Olemuslikult oli see küll põnev lugu, kuid kuue tšello kõlavõimaluste kasutamine jäi ühetaoliseks ja veidi segaseks.

Kindlasti tervitavad tšellomuusika austajad niisuguse ansambli loomist, kuid on iseasi, mis kooslusest natuke tõsisemas kontekstis edasi saab. Kontserdi kulgedes süveneski mõte, et just originaalrepertuaar või just neile tehtud seaded võiksid olla ECE hea väljund. Selge on ka see, et noorte aktiivsete, aga erineva taustaga tšellistide kaasamine on alati nii voorus kui ka puudus. Loomulikult säilib mingi erakordsus, kuid juba ainuüksi proove teha (ja ka kontserte anda) oleks ühte kollektiivi kuuludes lihtsam, rääkimata kõlalistest saavutustest. Aga loomulikult saab ka teisiti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming