Uus

Tiina Mattisen

Tallinna Filharmoonia avab homme uue hooaja kontserdiga „Ameerika serenaad“. Pealkirja avades viidatakse Ameerikale kui uue maailma ja uue alguse sümbolile. Tallinna Kammerorkestri kavas on Leonard Bernsteini „Serenaad“; Bernstein, üks esimesi Ameerikas sündinud ja õppinud dirigente, oli tegelikult Ukrainast välja rännanud juutide laps. Niisamuti oli teinegi autor, Erich Korngold II maailmasõja eel Viinist põgenenud helilooja. Kümneaastasena lahkus Eestist koos vanematega ka noor helilooja Jonas Tarm (sünd 1994), kellelt tuleb maailma esiettekandele uudisteos „Pagulane merel“. Kuulajale lubatakse, et kava koondab nende erinevate inimeste Ameerika-tunnetuse.

Sirp kohtus Tallinnas VHKs viiuli­õpinguid alustanud ning kevadel Bostonis Uus-Inglismaa konservatooriumis kompositsiooniõppe bakalaureuseastme lõpetava Jonas Tarmiga põgusaks vestluseks.

Jonas Tarm üritab oma teostega kuulaja vaatenurka laiendada.

Jonas Tarm üritab oma teostega kuulaja vaatenurka laiendada.

Kaupo Kikkas / Pressifoto

Tuletame meelde, kuidas sai alguse teie koostöö Tallinna Kammer­orkestri ja Risto Joostiga.

Jonas Tarm: Meid viisid kokku Eesti muusika päevad (2013): ma kirjutasin festivalile teose „Pealkirjud“ ja sealt see algas. Nad on mänginud ühte osa „Kollane ajakirjandus“ mitu korda ja mitmel pool, ka välismaal.

Olete eas, mil enamik kompositsioonitudengeid kirjutab alles õpitöid, ent teie olete silma paistnud juba mitmetel loomekonkurssidel, teie töid on mänginud professionaalsed kollektiivid, kusjuures mitte ainult USAs ja Eestis, vaid ka nt Saksamaal. Olete öelnud, et sattusite muusika juurde poolkogemata, alustades viiuliõpinguid Vanalinna hariduskolleegiumis. Mis on see vedru, mis teid nii kiiresti on edasi viinud?

Alguses ütles ema, et ma pean viiulit mängima, kuigi ise tahtsin klaverit mängida. Ma siis mängisin, aga ei mõelnud eriti selle peale, lõbus oli see küll. Asjad läksid tõsisemaks, kui ma USAsse kolisin. Või pigem oli see õnn, et sattusin siis kokku väga tugevate viiuliõpetajatega, kes hakkasid väga rangelt nõudma taset. Siis hakkasin aru saama, kui palju tuleb tööd teha, et midagi väljendada muusikaliselt.

Mul tuleb meelde üks Fritz Kreisleri meenutus, kuidas üks mees tuli pärast kontserti tema juurde ja ütles, et „härra Kreisler, ma annaksin terve oma elu, et mängida nagu teie“. Ja Kreisler vastab: „Aga mina andsin oma elu …“ Kui olin USAsse jõudnud, siis oligi mul seal tunne, et muusika võtab terve mu elu ja kogu mu energia.

Millal ja kuidas teie kui muusiku fookus hakkas viiulimängust laienema heliloomingu suunas?

See oli ka täitsa juhuslik. Paljud asjad on olnud juhuslikud … Aga heliloominguga, ma ei tea täpselt, miks see alguses tuli, aga ma lihtsalt pidin seda tegema. Mingi suur tahtmine, sisemine sund. Mul tekivad mingid mõtted, mis tulevad ja lähevad ja naasevad uuesti, andes põhjuse teha, mida ma teen kunstis ja kultuuris. See on nii keeruline asi: mõnikord tundub, et teen seda ühiskonna pärast, ja teinekord, et iseenese pärast. Seda on raske selgitada ja sõnadesse panna.

Mu õemees jooksis täna (13. IX – T. M.) Tallinna maratoni ja küsis endalt finišis, et miks ma seda tegin. Mul on tihti samamoodi. Näiteks, kui lõpetan ulatuslikuma teose, on see ka teatud mõttes maraton, kui ees on tähtaeg ja tead, et pead selleks ajaks teose lõpetama. See võtab nii palju energiat: su pea, kogu su keha peab selleks valmis olema, kõik etapid tuleb läbi mõelda. Nagu maraton. Ja kui töö lõpetad, siis minul on ette tulnud olukordi, et küsin, miks ma seda tegin. Olen püüdnud sellele vastust leida ning, nagu ma ütlesin, mõnikord on see lihtsalt iseenese pärast ja teinekord ühiskonna pärast …

Kas vastutasuks laeb kiiresti leitud suur kõlapind ja positiivne vastukaja?

Kas tähelepanu? Ma ei ütleks seda. Võib-olla palju nooremana oli täitsa tore aplausi kuulata, aga sellest ma olen nüüd üle saanud. See mulle niivõrd tähtis ei ole, kuigi loomulikult on positiivne vastukaja meeldiv.

Pidasin silmas pigem professionaalsete kollektiivide tellimusi ja koostööd tuntud muusikutega.

See on suur au, mul on sellega vedanud. Tihti muusikud jumaldavad heliloojaid, aga mina jumaldan muusikuid. Teha koostööd heade interpreetidega kas koolis või professionaalsel laval – see on ikka väga tugev kogemus. Annab kindlasti jõudu juurde. See ei pea isegi olema minu muusika: ammutan jõudu ka teiste heliloojate teostest.

Siis viiuldajana?

Esinemine on väga maagiline asi. Mu viimane kontsert oli küll kaks aastat tagasi – tunnen sellest puudust. Tahan selles maailmas olla ja tõsisemalt tegelda ka dirigeerimisega.

Kevadel põhjustas väikese meediatormi teie orkestriteos „Marss unustusse“ (nälja ja tuleohvrite mälestuseks). Aga ka eespool nimetatud „Pealkirjud“ pühendusega araabia kevade ohvritele ja programmiliste osade pealkirjadega ning ka homme esiettekandele tulev teos pro­grammilise pealkirjaga „Pagulane merel“. Kas see peegeldab teie soovi jõulisemalt kuulajat mõjutada, maailma parandada?

Kõik need kolm suuremat teost, mis ma olen kirjutanud, on ühiskonnasuunalised. Kuid mingit soovi või poliitilist sõnumit mul muusikas üldse ei ole. Veelgi enam, minu elu ja tõekspidamised/seisukohad on täiesti teine asi, kui minu muusika – ma eraldan need, niipalju kui võimalik. Mõnes mõttes tunnen end nagu ajakirjanik: muusika ei peegelda minu arvamust, vaid üritab objektiivselt jälgida mingit olukorda. Kunst peegeldab maailma, milles me oleme, nagu ka seda, mida meil pole, s.t ideaalmaailma. Ja seda ma muusikas avastangi.

Pagulus on üks probleem, mis on alati olnud, on praegu ja jääb, aga ma arvan, et muusika mõtestab seda teemat laiemalt ega ole otseselt ajakajaline. Teos on lihtsalt pilt ja kogemus, millega ma üritan kuulaja vaatenurka laiendada. See on kõik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht