Uued tuuled Eesti jazzis

Ivo Heinloo

Laulnud on Maria Väli nii kaua, kui mäletab ja kauemgi veel: ta alustas juba kolmeaastaselt lasteaias ja läks kuuesena Kuressaare muusikakooli Sirje Medelli juurde õppima, olles tollal kaas­õpilastest tunduvalt noorem. Medelli hoolealused tegid koostööd Tiit Pauluse kitarriorkestriga ning nii saigi Maria Väli teejuhiks jazzimaailma ja üheks oluliseks mentoriks legendaarne kitarrist ja pedagoog Tiit Paulus. „Mingil hetkel läks niiviisi, et hakkasime Tiiduga musitseerima ja koos Lembit Saarsaluga oli meil ansambel Kolmkõla,” meenutab laulja.

Muljetavaldav hulk Pauluse õpilasi eri generatsioonidest on praegu Eesti jazzis ilma tegemas, aga keegi pole seni suutnud Eesti ühe läbi aegade olulisema jazzmuusiku fenomeni õpetajana lahti seletada. „Põhiline, mida ma Tiidult olen õppinud, ongi teha muusikat hinge ja südamega, armastada seda, mida teed. Tema kõige tähtsam ülesanne on olnud hoida lastes huvi muusika vastu ja selle saavutas ta tihti huumoriga.” Maria Väli möönab, et tundis algul ka ise suurt huvi Pauluse instrumendi ehk kitarri vastu, kuid jäi just õpetaja soovitusel siiski klaveri ja laulmise juurde.
Pedagoogitööga on  Väli ka ise pisut kokku puutunud. „Tehnika õpetamine on keeruline,” tõdeb ta. „Pilliõppes on vale tehnika omandamisel võimalik ümber õppida, aga laulmise puhul võib olla vale laulmistehnika häälepaeltele kahjulik, seega peab olema ettevaatlik. Laste puhul pole 12. eluaastani tehnikat üldse vaja õpetada, sest n-ö eelpuberteedieas laulavad lapsed niikuinii „õigesti”, loomuliku hingamisega jne. Hiljem võib see kaduda ja tuleb hakata seda uuesti üles otsima.”
Praegu õpib Väli vahetusüliõpilasena Trondheimis. „Metropol see linn ei ole, aga kogu aeg toimub väga palju kontserte,” kirjeldab ta sealset eluolu. Norras oldud esimese paari kuuga on ta märganud midagi, mis võiks olla lausa sümptomaatiline kirjeldamaks muusikahariduse põhimõtete ja õppesüsteemide erinevust. „Seni on mind natuke üllatanud see, et kuulmise arendamise ja rütmika õppimisel kasutatakse Eestis ikka aeg-ajalt noodivihikut ja kirjutatakse asju üles, kuid seal ei ole ma veel kordagi näinud tundides kellegi käes noodivihikut. Õpetaja mängib mingi akordi ja õpilased analüüsivad mõttes, seejärel järgneb arutlus. Eks nooditundmine on ka tähtis, aga peale selle on veel palju muudki olulist”.
Lisaks tärkavale soolokarjäärile teeb Maria Väli endiselt kaasa vokaalansamblis Estonian Voices ning kollektiivis Söörömöö, mis laiemale avalikkusele tuttav kindlasti seoses Eurovisioni lauluvõistluse ja „Eesti laulu” karusselliga. Väli esikplaadi esitlused langesid samasse perioodi Raimond Valgre 100. sünniaastapäeva suurejooneliste kontsertidega, kus lisaks Estonian Voicesile ja EDBB-le esines Nõukogude jazzi esileediks ristitud Datevik Hovanesjan. Ettevõtmise pealkiri nimi oli „Valgrest Voorandini” ning Estonian Voicesi eestvedaja Kadri Voorand ongi Väli arvates praegu Eesti jazzi visiitkaart. „Vähemalt jazzlauljate seas pole talle küll võrdset. Ta on kui tulesäde,” kirjeldab Maria Väli oma kolleegi ja head sõpra.
Debüütplaadi ja selle nimiloo pealkiri „Elu on kui taevas” võtab Maria Väli sõnul hästi kokku kõigi plaadile jõudnud lugude teemad ja meeleolud. Juba ammu on hääbunud tüüparusaam jazzvokalistist, kelle repertuaaris on ainult standardid, ja ka Välile on omalooming ääretult tähtis: albumil on nii laulja enda kui kitarristi Jaan Jaansoni kirjutatud lugusid, lisaks üks pala Maria Väli õe sulest ja vanadest aegadest välja kaevatud, talle südamelähedane rahvaviis „Viire takka”. Bändi liikmete Ara Jaraljani ja Jaan Jaansoniga sai Maria Väli tuttavaks EMTAs ning triona esineti mõnda aega, murranguliseks sai 2012. aasta kontsert „Talvejazzil”, kui lisandus löökpillimängija Ahto Abner. Toonasele kontserdile eelnes Naissoo loomingukonkursi võit – seal triumfeeris ta aasta varem kompositsiooniga „Unustatud aed” („Forgotten Garden”).
Pole üllatav, et jazzlauljate seas on esimeseks eeskujuks Ella Fitzgerald, oma kaasaegsetest on ta kuulanud palju Kurt Ellingut. „Mulle meeldib väga ka Joni Mitchell, eriti tema plaat „Both Sides Now”, kus sümfooniaorkestri seaded on teinud Vince Mendoza,” räägib Väli oma lemmikutest. „Trondheimis avastasin suurepärase muusiku ja helilooja Terje Bjørklundi – mul on suur rõõm, et ta oli nõus mind oma õpilaseks võtma. Saan temalt teadmisi komponeerimise vallas.”
Muusikas käib Maria Väli aga kindlalt oma teed, kus esimene verstapost on nüüd paika pandud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming