Uue püsiekspositsiooni lood ja laulud

LIISI LAANEMETS

Valmistudes arvustama Eesti teatri- ja muusikamuuseumi (TMM) uut püsiekspositsiooni, tabasin end kohe eelarvamuslikult hinnangult. Kuigi TMMi kogud annaksid pillimuuseumile kohasest näitusest (püsiekspositsioon seda sisuliselt siiani oli) tuumakama ekspositsiooni välja, arvestasin külastuseks siiski vaid tunni jagu aega. Ja arvestasin valesti – isegi poolteist tundi on TMMi uude püsiekspositsiooni süvenemiseks liiga napp aeg. Olgu kohe ära öeldud, et mõnele väikesele puudusele vaatamata on Tallinnas nüüd veel üks muuseum, kuhu külalisi hea meelega juhatada.

TMMi uus püsiekspositsioon kannab pealkirja „Lood ja laulud“: tegijate-koostajate sõnul jutustatakse Eesti kirjandusklassikasse kuuluvate teoste põhjal muusika ja teatri kaudu lugusid, milles avaldub rahvuse ja kultuuri eripära ning säilib meie ühismälu. Just sellised nopped kultuuriloost ning seda ümbritsev laiem vaade ongi olnud ekspositsiooni algtõukeks. Sel moel on Eesti kultuuris oluliste teemade käsitluses õnnestunud muusikat ja teatrit imetoredasti sünteesida.

Siinkohal olgu öeldud, et näitusel ei selgunud kahjuks selle autorid. Ära on märgitud vormikujundusega seotud tegijad, ent sisulised koostajad mitte. Saalitädi sõnul on uue püsiekspositsiooni tekkimisel oma osa samadel inimestel, keda on nimetatud kolme aasta eest tekkinud trepigalerii näituse autoritena, ehk Kristen Simmol, Risto Lehistel, Ene Kuljusel, Simmo Priksil, Tanel Veeremaal, lisaks veel muusikaosakonna eelmisel juhatajal Kristiina Kiisil ning Ele Pajulal. Kui keegi jäi nimetamata, võib süüdistada vaid puudulikku infot.

Näitus on üles ehitatud Eesti kultuuris olulistele kirjandusteostele ning see on võimaldanud omavahel kokku tuua muuseumi muusika- ja teatrikülje. Kirjanduse teemat laiendab kultuurikontekst: „Kevade“ temaatikaga haakub kooliharidus, „Libahundiga“ külaelu, „Kalevipojaga“ ärkamisaeg, „Tabamata imega“ linnastumine, „Ma armastasin sakslast“ laseb käsitleda baltisaksa kultuuri ning „Reigi õpetaja“ kiriku osa meie kultuuriloos. Üldiselt iseloomustab uut püsiekspositsiooni artefaktide vähesus, ent seda tugevamini on need mõtestatud kontekstis, nii et domineerima jääb sõnum. Visuaalselt on ekspositsioonipinnad üsna puhtad. Näiteks „Kevade“ stendidel võis näha Veljo Tormise filmimuusika käsikirja, Andres Särevi kui „Kevade“ 1937. aasta dramatiseeringu autori gloobust, Voldemar Panso kui 1969. aasta Noorsooteatri lavastuse lavastaja soni ja prille, diatoonilist kannelt, mõningaid viiuleid, grammofoni jmt. Nüüdismuuseumile kohaselt on enamik infost peidetud helendavatele ekraanidele. Nende kaudu saab iga teema kohta infot nelja kategooria abil: esemed, muusika, teater ja ajalugu. „Esemete“ all hargnevad lahti sektsiooni vitriinides eksponeeritud esemete kirjeldused ning ajalugu, pillide puhul ka helinäited. Konservatiivsema muuseumikülastajana pean küll nentima, et mõnikord võiks leida informatsiooni ka kohe vitriinist, eseme lähedusest. „Muusika“ alt avastab teemakohast kuulamist, näiteks „Kevade“ stendis Ülo Vinteri, Ardo Ran Varrese ja Veljo Tormise samateemalised helindid. Mõlemal korral, kui ekspositsiooni uudistamas käisin, olin juhtumisi näitusesaalis üksinda, mistõttu minu kuulamised ei seganud kedagi teist ja kellegi teise kuulamised mind. „Teatri“ rubriigis on loetletud kirjandusteoste teatraliseeringud ning „Ajaloo“ all on esitatud teemakohane laiem kontekst, mis on kirjandusteose lahtimõtestamisel ja ekspositsiooni loogikast arusaamisel minu arvates võtmetähtsusega.

Näitus on üles ehitatud Eesti kultuuris olulistele kirjandusteostele ning see on võimaldanud omavahel kokku tuua muuseumi muusika- ja teatrikülje. Kirjanduse teemat laiendab kultuurikontekst: „Kevade“ temaatikaga haakub kooliharidus, „Libahundiga“ külaelu, „Kalevipojaga“ ärkamisaeg, „Tabamata imega“ linnastumine, „Ma armastasin sakslast“ laseb käsitleda baltisaksa kultuuri ning „Reigi õpetaja“ kiriku osa meie kultuuriloos.

Mart Laul

Äratundmisrõõmu pakub asjaolu, et kirjanduslik-kultuurilise liini sisse on ära peidetud juba vanast ekspositsioonist tuttavad stendid: rahvapillid külakultuuri, kandled ärkamisaja, sümfooniaorkestri pillid linnakultuuri ning mänguautomaadid baltisaksa kultuuri juures.

Veidi teemast välja tundus kalduvat ekspositsiooni viimane osa, kus tutvustatakse ilma kirjandusliku viiteta ning hajusalt nõukogude korda ning selleaegset lapsepõlve. Kerkis ka küsimus, kas teemade paigutamisel on lähtutud mingist printsiibist, mida vaataja ei taba: alguses on kronoloogiliselt esitatud haridus-külaelu-ärkamisaeg-linnaelu ning seejärel tuleb hüpiklikult baltisaksa kultuur ja kirik.

Ühest küljest on tegu väga hea muusika ja teatri sünteesiga – kuidas üldse TMMi põhjatute kogude juures leida ühisosa kahe pooluse vahel – ning kokku üks mõnus üldkultuuriline väljapanek. Ehk oleks tasunud iga kirjandusliku teemaga seotud ajalooteema peale ekraanide esile tõsta ka stenditekstis. Teisest küljest jääb sellise käsitluse puhul vähemalt puhtalt muusikalooliselt (aga arvata võib, et ka teatrilooliselt) mõni oluline teema käsitlemata. Tõsi, kuna ekspositsioonipinda on endiselt napilt, ongi süntees parim võimalik lahendus. Väikest leevendust pakub ju ka trepiekspositsioon, kus ilma liigsete kommentaarideta on ära mainitud kohaliku muusikaloo tähtsündmused alateemade „Iseolemine“, „Eesti esimesed“ ja „Eestlased maailmas“ kaupa.

Uue ekspositsiooni puhul teeb rõõmu ka asjaolu, et tähelepanu on pööratud pedagoogilisele poolele ning järelkasvule. Näiteks saab nii mõndagi ise katsuda-proovida (vaadata kavalehti, mängida pille, proovida kostüüme), lastele on stendide juurde peidetud vastustega küsimused.

Kõige selle ilusa ja hea kõrval ei saa aga märkimata jätta kaht silma jäänud kitsaskohta. Esiteks on elektroonilised infostendid väga väikesed, nii et kui nelja rubriigi hulgast on valik tehtud, ilmub ekraanile nii palju võimalusi, et täpselt ei näe midagi. Näiteks, kui valida „Esemed“, siis ilmub ekraanile palju imepisikesi pilte, nii et isegi kullipilguga külastaja peab pingutama, et aru saada, milline ese vitriinis peitub missuguse pildi taga. Muidugi, kui toksata järjest kõik ikoonid läbi, siis kunagi jõuab ikka millegi huvitavani (ekraanid on pigem aeglased reageerima). Kui eeldada, et TMMi uus ekspositsioon on külastajatele atraktiivsem ning muuseumi leiab tee senisest enam külastajaid, siis mitmekesi vaatamiseks-valimiseks on ekraan samuti natukene liiga pisike.

Teine kitsaskoht on aga ehk olulisemgi, nimelt vajavad ekraanide muusikarubriigi helinäidete kirjete vormistused hädasti toimetaja pilku ja kätt. Ebaühtlus ja puudujäägid õigekeelsuses ei jää kuidagi märkamata – kirjavahemärke on kasutatud väga kasinalt ning teosed-esitajad on iga näite puhul erineval viisil kirjutatud. Näiteks on ühel ekraanil kõrvuti „Tallinna Kammerkoor, dir Aivar Leštšinski – Konstantin Türnpu Troost“ ja „Villem Kapp – Laena mulle kannelt Vanemuine, RAM, Ants Üleoja“ [mõlemad kirjed ühel real]. Ei hakka siinkohal välja tooma näpukaid, kus muusikute nimekuju on veidi teisenenud vormi saanud. Nõudlikum kuulaja-vaataja soovib teada ka salvestamise aastat või vähemalt salvestise väljaandmisaastat ning fonogrammi tootjat. „Esemete“ rubriigi pillide helinäited võiksid samuti saada mingi kirje. Samuti juhtusin trepigalerii ekspositsioonis kaema videolõike, kus on märgitud küll autor ja teos, ent esitajad on esitatud poolikult (näiteks esitab ERSO videolõigus Peeter Lilje juhatusel Elleri „Kodumaist viisi“, aga dirigent on jäänud märkimata). Viimase puudujäägi puhul on ka midagi positiivset: elektroonilistel ekraanidel on lihtsam vigu korrigeerida kui stendidele prinditu korral.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming