Urban Hiärnele pühendatud sümpoosion Tartus

Aivar P?ee

31. VIII – 4. IX peeti Tartus ja Saadjärvel rahvusvahelist sümpoosioni, kõneaineks Urban Hiärne (1641 – 1724), mitmekülgselt andekas Rootsi kultuuri- ja teadusloo suurkuju. Ingerimaal rootsi pastori peres sündinud Urban Hiärne immatrikuleerimisest Tartu ülikoolis möödus tänavu 350 aastat. Tartusse saabus 13aastane Urban Hiärne koos kolm aastat vanema venna Thomasega 1655. aasta märtsis. Thomas Hiärne kui Eesti-, Liivi- ja Lätimaa kroonika autori nimi on Eestis ja Lätis humanitaaride seas hästi tuntud, Urban Hiärnet teavad siin vaid üksikud. Rootsis on lugu vastupidi. Paljuköiteline Rootsi biograafiline leksikon pühendab Urban Hiärnele 8-leheküljelise artikli, vend Thomast mainitakse aga vaid mõne reaga. Urban Hiärnet kõrvutatakse sageli Georg Stiernhielmiga (1598 – 1672), “rootsi luulekunsti isaks” kutsutud universaalgeeniusega, kes Tartu õuekohtu assessori ja Vasula mõisnikuna oli samuti Eestiga seotud. Eesti kultuuriloos võinuks nende mitmekülgselt andekate meestega tähenduselt võrreldavaks saada ehk Kristian Jaak Peterson, kui talle oleks elupäevi antud. Urban Hiärne haridustee jätkus pärast lühiajalist Tartus viibimist Narva triviaalkoolis, Strängnäsi gümnaasiumis ja Uppsala ülikoolis. Tema meditsiiniõpingute suunajad olid Descarte’ist mõjutatud Olov Rudbeck ja Petrus Hoffvenius. Urban Hiärne karjäärile andis hoo Liivimaa kindralkuberner Claes Tott, kelle juures ta asus 1666. aastal Riias arstiametisse, teenides samal ajal ka sõjaväearsti ja nõuandjana Rootsi garnisonide juures. Claes Totti toel jätkas Urban Hiärne õpinguid ja teadusuuringuid Londonis (1669 – 1670), kus temast sai teise rootslasena Royal Society liige, ning Pariisis (1671 – 1673), kus ta täiendas end juhtivate arstide ja keemikute juures ning kaitses doktorikraadi. Tänu hiilgavale haridusele sai Urban Hiärnest edaspidi Karl XI ja Karl XII ihuarst.

Euroopas külastatud kuurortide eeskujul alustas Urban Hiärne tervisevete otsinguid ka Rootsis. 1678. aastal kroonis otsinguid edu ja ta  võis kinnitada, et Medevis leiti “puhas ja väge täis allikas subtiilse ja täiusliku mineraalveega”. Neli aastat juhatas Urban Hiärne Medevis arstina tervisevee joomist. Tema osava teavitustöö ja  reklaamtekstide tulemusena sai Medevist üks Rootsi kõrgseltskonna meelispaiku. Muide, terviseveeharrastus ei läinud mööda ka Eestist: Tartu (Pärnu) ülikooli meditsiiniprofessor L. Mikrander tuvastas 1691. aastal mineraalveeallika Helmes.

Keemiku ja natuurfilosoofina leidis Urban Hiärne rakendust Rootsi mäetööstuses. 1683. aastal avati riiklik keemialaboratoorium, mille juhina ta aastaid tegutses, innustudes ühtlasi alkeemiast ja Paracelsuse õpetusest. Geoloogiauuringutel võttis Urban Hiärne ette pikki reise ning vastava teabe kogumiseks saatis ta üle riigi laiali üksikasjaliku küsimustiku, millele saabus vastuseid ka Läänemere provintsidest. 1713. aastal määrati Urban Hiärne Rootsi mäetööstuskolleegiumi asepresidendiks. Tema nime kannab ka üks mineraal – hiärneiit.

Kui rootsi humanitaarid vaidlevad Georg Stiernhielmi ja Urban Hiärne tähtsuse üle, siis jõutakse  enamasti leppimiseni, et esimene oli andekam kirjanikuna, teine aga keeleteadlasena. Kirev keelekeskkond (rootsi, soome, vene, saksa, vadja, eesti, läti, inglise, prantsuse, klassikalised keeled jt), mis kujundas Urban Hiärne kasvu- ja õpiaega, mõjutas ka tema hilisemaid filoloogilisi, eriti foneetika- ja “sünteetilise keele” alaseid uuringuid. Need on inspireerivaks uurimisaineks tänapäevalgi. Võimalik, et pikkade vokaalide kahetäheline kirjutamine, mida Urban Hiärne kasutas ja soovitas, mõjutas mingitpidi ka Forseliuse-Hornungi uut eesti kirjaviisi. Rootsi kirjanduslukku kuulub Urban Hiärne Riias kaante vahele jõudnud lühiromaan “Stratonice” (1668), allegooriline lugu tema lootusetust armastusest kõrgest soost Margareta Bielke (Stratonice) vastu. Kaheteistaastast kaunitari kohtas Hiärne esmakordselt Tallinnas kuberner Bengt Horni kaaskonnas. Antiik-Kreekasse paigutatud sündmustikus löövad kaasa Karl XI (Alexander = Makedoonia Aleksander) jt kõrval kaasa ka Urban Hiärne vennad Thomas (Thyrsis) ja Erland (Eurialus), Tallinn on lokaliseeritud kui Ephesos ja Viimsi kubernerimõis kui Pelignum. Uppsala tudengina kirjutas Urban Hiärne verise tragöödia “Rosimunda” ja kandis selle koos sõpradega ette ülikoolilinna külastanud üheksa-aastasele Karl XI-le. “Rosimunda” teadaolevalt viimane ettekanne toimus Tartu ülikooli aulas skandinavistadaamide esituses 3. septembril sümpoosioni meeleoluka  finaalina.

Urban Hiärnest kõneldes ei saa mööda ka tema osalemisest komisjonis, millele tehti ülesandeks kontrollida riigis kulutulena levinud nõiaprotsesse. Urban Hiärne soovitanud tunnistusi andvaid lapsi kainestada nuuskpiiritusega ning eraldada nad üksteisest, et vältida kokkulepitud valekaebusi. Tema tegevus aitas kaasa nõiaprotsesside lõpetamisele. Liberaalsete vaadetega Urban Hiärne võttis osa ka Rootsi poliitikaelust. 1689. aastal anti talle aadlitiitel ja 1720. aastal nimetati läänivanemaks. Lisaks arstipraksisele, teadusproduktsioonile, kirjandus- ja kunstiloomingule ning ametnikutööle olid viljakad ka Urban Hiärne kolm abielu, millest sündis kokku 26 last.

Kõigest sellest ja veel paljust muust peeti ettekandeid ja haritud vestlusi kolme pika sümpoosionipäeva jooksul, lisaks avati ülikooli raamatukogus väike näitus.  Esinejate hulgas oli enim teadlasi Rootsist, aga oma panuse lisaid ka Eesti, Läti ja Taani. Sümpoosion kujunes lõppakordiks rootsi keele külalisprofessori Stig Örjan Ohlssoni 11aastasele tegevusele Tartus. S. Ö. Ohlsson on publitseerinud ja kommenteerinud kolm köidet Urban Hiärne keeleteaduslikke tekste, nii et tegemist on “vana armastusega”. Professor Ohlssonist jääb Tartusse püsiv jälg: piisab kui nimetada publikatsiooniseeria Nordistica Tartuensia 12 köidet või saja tuhande märksõnaga rootsi-eesti sõnaraamatut (2004), mis tema eestvedamisel on kaante vahele saanud. Maarjamaa Risti kavaler S. Ö. Ohlsson jätkab Tartuga seotud rootsi õpetlaste rida, kuhu kuuluvad Per Wieselgren, Sten Karling jt ning rootsi ajast muidugi ka Georg Stierhielm ja Urban Hiärne. Georg Stierhielmi sümpoosioniga 1998. aastal tõstis S. Ö. Olsson teadusürituse korraldamise lati sedavõrd kõrgele, et siinkirjutaja saab seda Eestis võrrelda vaid äsjase Hiärne sümpoosioniga. Loodetavasti jätkub professoril ka emeeritusena aega pühendada end Rootsi vaimsele pärandile Eestis – sümpoosioni lõpus tehtud algatus Hiärne seltsi asutamiseks lubab sellesse uskuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming