Uno Uiga 21. XI 1925 – 17. XI 2017

Mitte ainult näitleja ei ole ajastu lühikroonika. Ka õpetaja on. Selles, et 19. XI 1925 Tartumaal Tammistus sündinud Uno Uiga teenis Saksa armees, oli Karjalas sõjavangis ja nelikümmend aastat hiljem pidi dirigeerima Suure Isamaasõja võidule pühendatud David Tuhmanovi „Võidupüha“, ei ole tema aastakäigu mehe puhul midagi erilist. Kahe maailma vahel kõikunud maa ja rahva saatus kajastus iga inimese elus.

Eriliseks ja imetlusväärseks teeb Uno elu see, mida ta suutis ajaloo kiuste ära teha. Rohkem kui poole sajandi vältel oli ta koorimuusika eestvõitleja, segakoori Heli ja Tartu Poistekoori asutaja, üldlaulupidude korraldaja ja üldjuht, muusikakriitik ning poiste- ja meestelaulu missiooni kandja. Ennekõike oli ta aga õpetaja sadadele poistekoori poistele, kes omandasid tema käe all muusikat ja eluhoiakuid.

Uno otsekohene, emotsionaalne ja siiras suhtumine oma poistesse võis tähendada kavalat silmapilgutust Auftakt’i eel või ka pahast märkust, sõbralikku õlalepatsutust või vajadusel ka tutistamist (jah, see ei ole enam lubatud, aga õnneks Uno seda tollal ei teadnud), kui mõni marakratt või noorhärra aru ei saanud, kes või kus ta parasjagu on või kuidas peaks käituma. Millegipärast on kõik poisid talle selle eest tagantjärele väga tänulikud – sest siiraid, visiooni ja missiooniga isiksusi ei ole kunagi liiga palju ja on õnn, kui üks neist on olnud oma õpetaja. Eriti tänulikud oldi siis, kui ta pärast õnnestunud kontserti mõne poisi pea koos enda omaga publikule kummarduseks painutas. Suuremat tunnustust (mida tol hetkel varjutas ka väike piinlikkus) oli raske välja mõelda.

Uno algatas üleliidulise poistekooride laulupeo, viis oma poisid kontserdireisidele enamikku liiduvabariikidest, Bulgaariasse ning piiride avanedes ka läände, Soomest Iirimaani. On vähe eestlasi, kes said olla XX sajandi teise poole ühe olulisema hetke tunnistajaiks, Tartu Poistekoor oli aga Saksamaa taasühinemise ajal 3. X 1990 öösel koos miljonitega Brandenburgi värava all ning sinimustvalged lehvisid veel nädalaid CNNis Saksa lippudega kõrvuti. Uno suutis leida poistekoori reisidele nii fondi kui ka limiiti ja kui mitte Tartust, siis kaugemalt. Anekdootlikke lugusid oma asja ajamisest Nõukogude ajal kogunes küllaga.

Uno oli Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1984). Eesti Vabariigilt on ta saanud Valgetähe medaliklassi teenetemärgi (1997) ja Valgetähe III klassi teenetemärgi (2011). Aastast 2002 oli ta Tartu linna aukodanik ja 2013. aastal sai temast Eesti kooriühingu auliige.

Uno õpilaste hulgas on nii ooperilauljaid kui ka popstaare, raadiotoimetajaid, arste, ajakirjanikke, ettevõtjaid, juriste ja poliitikuid ning sadu lihtsalt asjalikke mehi ja naisi, kes on omal alal hästi edenenud. Kõigil neil on alatiseks meeles tema suhtumist kasvatanud lause: „Surmatunnistuse paned oma käega klaverinurgale – siis võid kooriproovist puududa.“ Võime vaid aimata, kui palju on tema kasvatus aidanud ta õpilastel luua enda ümber paremat elu. Huvitav, millal jõuab mõni selline õpetaja ka Eesti mõjukate edetabelisse?

Sel laupäeval kell 12 on Sinu kaasteelised ja õpilased, kes kehas, kes vaimus, Tartu Pauluse kirikus, et teha Sinuga viimane proov. Aitäh, maestro, kõige eest!

Tartu Poistekoor ja Uno-poisid

Tartu Linnavalitsus

Kultuuriministeerium

Eesti Kooriühing

Tartu Karlova kool

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus

Eesti Meestelaulu Selts

Kõikide Uno kooride lauljad

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming