Üllatustega sügisene sünnipäevapidu

AVO KARTUL

V Tartu jazz- ja rütmimuusika festival „IdeeJazz“ 6. – 8. XI Tartus.

Verbariumi komplitseeritud, kuid helge ja õhuline kava kinkis „IdeeJazzi“ tippelamuse.

Verbariumi komplitseeritud, kuid helge ja õhuline kava kinkis „IdeeJazzi“ tippelamuse.

Kalev Ints

Viis aastat pole eriline põhjus juubeldamiseks, kuid Tartu jazzielu keskse sündmuse „IdeeJazzi“ sünnipäevaks oli siiski kohale sõitnud staažika konkurendi, „Jazzkaare“ korraldaja Anne Erm. Selge on, et viie aastaga pole kõik veel valmis saanud. „IdeeJazzi“ korralduslik ja visuaalne külg on küll kindlalt välja kujunenud, festivali kontserdipaikade otsimine ja avastamine aga jätkub. Koguni kaks neljast kontserdiprogrammist kanti ette uutel lavadel. Kõigi 14 kontserdi siinkohal puudutamine annaks pelgalt konspekti, seetõttu vahendan muljeid eredamalt meelde jäänud esinemistest. Alustan suurepärasest svingduetist – Kristjan Rudanovski viiulil ja Jaanis Kill kitarril –, kes ei andud ühtegi (ametlikku) kontserti, kuid kes olid kogu aeg olemas, luues kõikide kontserdipaikade fuajees meeldiva atmosfääri.

Jana Kütt Group. Mulluse festivali lõpetas Jana Kütt jazzistandardite heal tasemel laulukavaga. Tänavuse festivali avaesineja Jana Kütt Group tõi Vanemuise kontserdimaja lavale sootuks teistsuguse koosseisu ja muusika. Tava-jazzansamblile on lisandunud keelpilli­trio, vibrafon ja trompet. Jana Kütt näitas end hoopis uuest küljest: põneva helikeelega heliloojana, suurepärase arranžeerijana ja muidugi tugeva ansamblijuhina. Tema mõnus vokaliis oli lihtsalt üks instrument kõigi ülejäänute seas. Sümpaatne ja huvitav kava pani publiku pingsalt kuulama. Rõhutama peab ka kontserdimaja suure saali nutikat ruumilahendust: pikkade langevate kardinatega oli loodud paraja suurusega ruum, kuhu ümarlaudadega tekitati meeldiv ja hubane kohvikumiljöö. Loodetavasti on kontserdimaja kindlalt järgmiste festivalilavade nimekirjas.

Verbarium. Tean neid juba ansambli kahe aasta tagusest algusest, kui see esmakordselt Tartus poeetide Kersti Merilaasi ja August Sanga sajandale sünniaastapäevale pühendatud konverentsil üles astus. Seda lühikava on täiendatud ja tänavu nägi ilmavalgust esikplaat „Vana tarkus“. Grupi liider Mingo Rajandi on ennast juba tugevalt kinnistanud meie jazzimaastikul kui omapäraste ja ebastandardsete koosseisude juht ja helilooja. Verbariumi poeesiast inspiratsiooni saanud muusika on komplitseeritud, kuid helge ja õhuline. Kõik ansambli liikmed on viisistanud poeetide värsse. Liina Saare mahe lauluhääl, Mingo Rajandi hingestatud bassimäng, ennast vibrafoni ja löökriistade vahel jaotava Aleksandra Kremnetski virtuoossus, Virgo Sillamaad asendanud Marek Taltsi etteaimamatud kitarrisoolod ja Jaan Jaago akustiline kitarr – kõik sulas lahutamatuks tervikuks. Nagu plaadilgi, luges poeetide luulet näitlejast jazzisõber Guido Kangur. See oli festivali kõige kompaktsem ja terviklikum kontsert ja ühtlasi minu suurim elamus.

Ringhold. Teise päeva esimene kontsert rahvast täis Tartu jazziklubi ruumides oli pühendatud blues’ile. Lavale astus duett Ringhold – Kalle Tikas elektrikitarril ja laulja eleOnora. Elektrikitarr täitis korraga mitut funktsiooni: oli peaaegu löökpill, kandis bassipartiid ja esitas minimalistlikke soolosid. Vokaalpartii oli blues’i kohta täiesti ootamatu ja enneolematu. See polnud kindlasti mitte kuri ja ekstaatiline Diamanda Galase vokaalakrobaatika, pigem meenutas eleOnora unikaalne laulumaneer tšehhi avangardviiuldaja ja -laulja Iva Bittová vokaalikasutust. Enamasti traditsioonilistest blues’i-paladest koosnev kava oli sugestiivne, dünaamiline kitarripartii ja nauditav vokaal moodustasid transilaadselt lummava õhustiku, mis jäi meeldivalt kummitama. See oli minu suurim üllatus tänavusel festivalil. Ilmselt seetõttu kahvatusid muljed ka selle kontserdibuketi järgmistest esinejatest. Taban end mõttelt, et festivalil võiks osaleda ikka vähemalt üks avangardne free-jazzi mängiv ansambel. Sest nii kummaline kui see ka pole, tänavuse festivali kõige avangardsem esineja oligi omapärase blues’i-käsitlusega Ringhold.

ExpLaasion ja Gretagrund. Genialistide klubisse jõudsin, kui alustas teine bänd, kitarrist Johannes Laasi juhitud ExpLaasion. Kontrastirohke kontsert näitas andekat kitarrimängijat ka huvitava heliloojana. Tore, et saksofonile oli jäetud piisavalt mänguruumi, mille Tobias Tammearu oskuslikult täitis. Klubi saal pole just parim koht kontserdi kuulamiseks. Ma ei räägi ebamugavatest istmetest, sest Genialistide klubi ongi rohkem mõeldud tantsivale publikule, põhihäda on hoopis peaaegu olematu akustika. Kahju oli ansamblist Greta­grund, kes astus lavale pärast südaööd oma suure koosseisu ja nõudliku kavaga – nemad oleksid küll väärinud paremat heli, varasemat esinemisaega ja mõnusamat saali. Ansambli asutajad, eestvedajad ning muusika ja sõnade autorid on klahvpillimängija Brita Virves ja laulja Maarja Aarma. Vokaalsolisti huvitava ja hingestatud laulu kõrval oli oluline roll väga tugevatest lauljatest triol. Nende huvitav ja sugestiivne kompositsioon „Pariisi viiking“ kuulus kogu festivali tipphetkede hulka.

Very Cool People. Jazz-funkbänd Very Cool People Lätist käis aasta tagasi Tartu jazziklubis ja jättis meeldiva mulje. Ehkki festivalikava lubas laiendatud ja vokalistidega koosseisu, olin kindel, et lõpetan maraton-kontserdipäeva paari loo kuulamisega. Juba lätlaste esimesed taktid pühkisid aga une silmist ja panid kõrva kikitama. Bänd esitles selle aasta kontsertide põhjal kokku pandud live-plaati „Funkology“. Bravuurselt alanud kontsert kogus üha tuure. Puhkpilligrupp töötas laitmatult: oli täpne, terav ja hea tooniga, nauditavate soolodega. Virtuoosne ja täpne basskitarr täitis funk-ansamblile omast juhtivat funktsiooni. Instrumentaalsele tervikule lisasid tõelise vürtsi aga lauljad, keda oli bändis koguni neli. Programmi alustas äärmiselt sümpaatne Aija Vītoliņa paladega Curtis Mayfieldi repertuaarist, tema vahetas välja uskumatu hääle ja tunnetusega Kristīne Prauliņa, esitades The Meters’i palu. Tundus võimatu, et bänd suudaks veel enamat pakkuda, kuid lavale tuli ülivõimsa häälega ülienergiline Evelina Protektore Parlia­ment-Funkadelici paladega. Vokalist Ralfs Eilands ja tema James Browni interpretatsioon läks juba liiga bravuurseks, veidi keerati vint üle, kuid kokkuvõttes oli ligi kaks tundi kestnud kontsert äärmiselt stiilipuhas, täiuslik ja virtuoosne funk. Ja Kristīne Prauliņa, Riia mulluse jazziauhinna laureaat (Riga Jazz Stage 2014 Grand Prix), oli vaieldamatult meie festivali parim vokalist.

Tõnu Naissoo trio. „IdeeJazzi“ viimane päev viis esinejad ja publiku Elleri kooli veel laiemalt avastamata imetoredasse ja väga hea akustikaga uude Tubina saali. Festivali lõppkontsert näitas, et jazz sobib sinna imehästi. Hea asukoht ja saali sobiv suurus on nagu loodud festivalilavaks.

Mäletan eelmise aasta festivali järel tekkinud soovi kuulata ka klassikalist klaveritriot. Tänavune festival täitis soovi kuhjaga: sümpaatne kontserdisaal, maestro Naissoo uhiuuel Steinway klaveril ja teda saatmas meie tippmuusikud Mihkel Mälgand bassil ja Ahto Abner trummidel. Tõnu Naissoo trio esitles Jaapani firmas Atelier Sawano möödunud aastal välja antud plaati „Trinity“. Kava oli põnev, Carla Bleyst Michel Legrand’ini. Tõnu Naissoo kiitis klaverit, saali ja publikut, publik tänas muusikuid kiiduavaldustega. Mind teeb veidi kurvaks, et mitte ühtegi esitletud ega ka samas firmas varem üllitatud kümnest(!) plaadist polnud plaadiletis müügil. Suurem osa muusikasõpradest ilmselt ei teagi nende olemasolust, rääkimata sellest, et saavad neid kuulata …

Oleg Pissarenko Band. Festivali viimase esinejana tuli Tubina saali lavale Oleg Pissarenko Band. Kontserti sisse juhatades teatas bändi liider, festivali pealik ja kogu Tartu jazzielu organisaator oma lahkumisest Elleri kooli rütmimuusikaosakonna juhi kohalt. Ühtlasi tuli välja, et selles saalis on ta pidevalt kuulanud kontserte, võtnud vastu eksameid ja hinnanud oma õpilasi, kuid astus esinejana Tubina saali lavale esmakordselt.

Oleg Pissarenko, Raun Juurikas, Mihkel Mälgand ja Ahto Abner on koos musitseerinud juba aastaid. Grupi koosmäng oli lihtsalt oivaline. Pissarenko muusika on vaikne ja tasakaalukas, ta nagu esitaks küsimusi nii endale kui ka kuulajatele. Kuid ta ei oota vastust: ta mõtiskleb ise ja tahab, et ka kuulajad kaasa mõtiskleksid. See pole meditatsioonimuusika, pole ka muusikaline minimalism oma kordustega, on lihtsalt Oleg Pissarenko ja tema bänd. Kõlasid kompositsioonid põhiliselt uusimalt plaadilt „Point“. Kontsert oli kui Pissarenko tänuavaldus oma koolile, muusiku ühe eluetapi lõppakord, aga ühtlasi kaunis punkt kogu festivalile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming