Üllatusfestival Kilingi-Nõmmes

Heade lugude tekkimise linn tervitas taas muusika- ja festivalielamuste otsijaid „Schillingiga“.

JANNO ZÕBIN

Põlvkondi ühendav festival. „Schilling“ oli üheks päevaks ja ööks kõigile ühtmoodi kodune: oli nii vanu „Schillingi“ hunte, pereinimesi, aga ka noori armunuid, hipstereid ja neid põlgavaid antihipstereid ning uudishimulikke uusi tulijaid. Pidu Kilingi-Nõmme suveaias on muutunud festivaliks, kus vähemalt kaks põlvkonda koos elamusi kogub, võiks koguni öelda, et rokib. Bände, kelle nimi laiemale ringile midagi ütleb, on tavaliselt üks või äärmisel juhul kaks. Süvendatud muusikaarmastajale annab see võimaluse pühenduda, passiivne kuulaja, kes enamikku peavoolust välja ei kannata, ei pea põgenema, kõrvus tarbe­tümakas või massidele söödavaks promotud merelaulufolk. Suvefesti­valina ei ole „Schilling“ pelgalt müügiagent ega lähtu oma tegevuses vaid turunduskoodeksist.

Tajuavardamise festival. Läbi päikese hõlma all küpseva Eestimaa idast läände kohale jõudnud, tervitas mind kohe paradoks. Terje Toomistu ja co., kes kogusid toetust oma Nõukogude Liidu hipidest jutustava dokkfilmi jaoks, olid filmi reklaamiva tuuribussi parkinud festivalivärava lähedale. Kas „Schillingi“ vaim ja õhkkond seostuvad kuidagi kuuekümnendate hipikultuuriga? Sel festivalil on nagu väiksematel sugulastel „Vilsandi Trance’il“ ja „Sääsepirinal“ olemas looduse lumm, hüpnootilised elektroonilise muusika bändid ja psühhedeelne spirituaalne rock. Taju avardamise eksperimentidega katsetajad on kohal ja muusikute seas valdav passiivne vägivalla- ja sõjavastasus pole kaotanud aktuaalsust.

Otseselt muidugi „Schilling“ hipide maailmavaadet ei propageeri ja kahtlen, kas mingit ühtset meile mustvalgena visandatud hipikultuuri on kuuekümnendatel üldse olemas olnud. Eriti Eestis, kus peale biitmuusika maania vaibumist jäi see võimuga vastuollu sattunud intelligentide pärusmaaks. Põranda alla surutud psühhedeelne rock loovutas koha pretensioonitumale ja nõukogude ideoloogiaga paremini sobivale estraadile. Psühhedeelia järelvõnked läbi krautrock’iliku tunnetuse ja elektroonilise eksperimenteeriva biidi kestavad aga siiani ja jõudsid ka sel aastal „Schillingi“ publikuni. Seega võiks „Schillingit“ pidada omamoodi XXI sajandi hipifestivaliks.

Eesti oludes ei saa õnneks festival muutuda heaoluühiskonna infantiilseks nännitarbimispeoks tuhandete loomakostüümidesse mähitud inimestega a la „Rainbow Serpent“ Austraalias Melbourne’i lähistel. „Schillingi“ hipid on ehk vaoshoitumad, avatud kriitikameelega ega jäta endast maha tonnides planeedile kahjulikku prügi. Väikelinna vastuvõtuvõime ja publiku hulk on tasakaalus ja siin paistab korraldajate idee kuulajaskonda mitte liiga suureks ajada igati konteksti sobivat.

Uue ajastu festival. Selgeid ja karme stiilipiiranguid pole „Schillingil“ olnud, küll aga on ilusa muusika festivali listist välja jäänud metal ja kõik selle karmimad variatsioonid. Aastatega olen ise tajunud, et tekkimas on tinglik stiililine määratlus „schillingibänd“. See on kindlat sorti naivistlikku klassikalist kitarri-indie’t või shoegaze’i viljelev ansambel, kes loob väikeste variatsioonidega lugusid žanri etaloniks kujunenud šabloonide põhjal. She Bit Her Lip ja Simian Ghost olid schillingpoliitiliselt korrektsed, aga siiski etteaimatavad ansamblid, kes väga ei üllatanud ega paelunud: lugude meeleolu, kompositsioon ja bändide live-võimekus olid sellised, et samast žanrist leiaks põnevamaid ja mõjuvamaid esinejaid.

Festivali teravad üllatajad olid hoopis elektroonilist muusikat viljelevad venelased: esimene neist Jekaterinburgis tegutsev ühemeheprojekt Polly ehk Aleksei Poljanin ja teine seitsmekümnendate varase synthpop’i esteetikast kantud, kuid kohati hoopis nüüdisaegsem D-Pulse, kelle muusika nõukogude ajastu space-disco retrospektiivile kätkes live’is mitmeid elektroonilise tantsumuusika kihistusi. See oli ühtaegu nii kaasakiskuv kui parim aegluubis tantsumuusika. Tõelise krautrock’i ja psühhedeeliaplahvatuse tekitas aga soomlaste Siinai. Kui võimas helimassiiv loob atmosfääri, mis pidevalt transi suunas areneb, ja trummarit vaadates on tunne, et pulgad mängivad trummarit, mitte vastupidi, siis ei saa enam kuhugi taganeda ja peab laskma muusika enda sisse. Tugeva popmuusika ambitsiooniga olid nii taanlaste Rangleklods kui ka omal moel end vaikselt avalikkuse ette murdev Chungin Han Minjujui & St Cheatersburg. Chungini bändile ehitatud eraldi lava künka otsas oli originaalne ja mõnus ning tuleb tunnistada, et koos Super Hot Cosmos Blues Bandiga on St Cheatersburg Eesti rock’is löögivalmis üksus.

Üldjoontes oli „Schillingil“ tunda liikumist elektroonilisema ja tantsulisema muusika suunas ning bändide valik oli laiahaardelisem kui kahel eelmisel korral. Jääb loota, et „Schillingil“ jätkub üllatusi ka järgmistel aastatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming