Üliõpilaskooridele pühendunu

Triin Koch: „Tellige laul – see on koorile parim kingitus.“

KERSTI INNO

Triin Koch arvab, et õpetajatöö on see, mis teda üsna pea ees ootab.

Triin Koch arvab, et õpetajatöö on see, mis teda üsna pea ees ootab.

Luule Põder

Triin Koch on kindla käega karismaatiline koorijuht, kelle sõrme otsas ripuvad nii üliõpilas- kui ka laulupeokoorid. Lõpetanud kooridirigeerimise erialal Elleri muusikakooli ja Eesti muusikaakadeemia (vastavalt Vaike Uibopuu ja Kuno Arengu klassis), juhatab Koch praegu kolme Tartu ülikooli koori: akadeemilist naiskoori, selle Tallinna vilistlaskoori ning akadeemilist kammerkoori. Ta on juhatanud XXV üldlaulupeol „Üheshingamine“ naiskoore ja olnud XI noorte laulu- ja tantsupeo „Maa ja ilm“ neidudekooride liigijuht. Töö on toonud talle arvukalt tunnustust: juba aastal 2003 valis Kooriühing Kochi aasta nooreks dirigendiks ja 2009 aasta dirigendiks, koorikonkursil „Tallinn 2007“ andis žürii talle kui TÜ kammerkoori dirigendile eripreemia ning kultuurkapitali rahva­kultuuri sihtkapital tunnustas teda hiljuti silmapaistvate saavutuste eest dirigendi ja koorimuusika arendajana koorimuusika aastapreemiaga (2015).

Tartut on läbi aegade tuntud ülikoolilinnana. Kas kooris laulmine on osa ärksa vaimuga üliõpilase ellusuhtumisest?

Triin Koch: Minu vaatenurgast on see muidugi nii, kuigi tunnen, et üliõpilane võiks olla veel aktiivsem – ei saa öelda, et tung kooridesse oleks liiga suur. Arvan, et potentsiaali on Tartu linnas palju rohkem.

Teie juhatatavad üliõpilaskoorid kuuluvad Eesti kontsertkooride paremikku. Selline staatus eeldab pingsat tööd ja raskuste ületamist ka proovides. Kas tudengid on selleks valmis?

Minu kogemus ütleb, et lauljad on valmis pingutama. Eks see sõltu koori mentaliteedist ja koorijuhi taotlustest. Näen ka tänapäeva tudengi rasket elu, sundi ennast jagada. See, et peaaegu kõik tudengid töötavad kooli kõrvalt, on päris ränk ja jätab ka harrastustegevusele paraja pitseri. Aga kui koori tullakse, ollakse ka valmis sellesse panustama. Ehkki noortel on päris raske aega leida ja pühenduda, annab see teiselt poolt ka tagasi. Kõige raskem ongi kohale tulla. Kui laul juba lahti läheb, siis ütlevad paljud, et said oma väsimusest või halbadest mõtetest üle.

Mõlemad koorid on jõudnud juubelitähiseni: TÜ akadeemiline naiskoor tähistas möödunud hooajal 70. sünnipäeva ja tänavu saab TÜ kammerkoor 45aastaseks. Kooride iga on soliidne, lauljad on aga noored ja koosseis vaheldub pidevalt. Mida see dirigendile tähendab?

See on dirigendi õudusunenägu! See on minu töös suurim pidur. Ühest küljest on noorus väga tore ja selles on vägev energia, aga käsipidurit hoiab peal pidevalt vahelduv seltskond. Mõnel hooajal astud paar-kolm sammu edasi, aga sügisel selgub, et tegelikult on jälle pigem mitu sammu tagasi astutud. See tähendab, et kunstilisest seisukohast ei saagi pidevalt edasi minna ega järjest suuremaid sihte seada. Muidugi see häirib, aga kuna olen seda tööd juba nii kaua teinud, olen harjunud, et nii see käib. Tegelikult läheb asi üha hullemaks: üliõpilased käivad järjest rohkem välismaal, õpivad ülikoolis ka lühemat aega ja liiguvad palju kiiremini järgmise tegevuse juurde.

Dirigent dikteerib kunstilise poole, aga kas muus osas on koorielu üliõpilaste enda korraldada?

Minu koorides on küll nii, et koor kui organisatsioon toetub väga tugevasti juhatusele. See on nagu riik riigis, kus on oma ametid ja vastutajad, ning tänu sellele kõik toimib. Minul on tõesti väga vedanud, et saan tegelda vaid kunstilise poolega.

Ülikooli kooride asi pole üksnes oma kontserdielu eest hoolitsemine, vaid mõeldakse ka laiemalt koorielu edendamisele. Näiteks korraldas teie naiskoor mullu sügisel koorimuusika konverentsi.

See oli ajendatud peamiselt soovist kaardistada Tartu koorielu spetsiifika ja mured. Miks ei tule noor dirigent või helilooja Tartusse? Ja kui ta läheb Tallinna õppima, miks ta ei tule tagasi? Konverentsile eelnes tõsine uuring kooride hulgas, et saada pilt, kuidas koorielu käib, millised on hädad ja rõõmud. Plaan on teha mingi aja pärast jätkuüritus, sest esmakohtumisel hakkasid alles mõtted liikuma.

Koorimuusika konverentsi valguses võiks ju ka küsida, mida Triin ikka veel Tartus teeb.

Tegelikult ei tahaks mõelda endast kui inimesest, kes juhatab nelikümmend aastat ühte koori. Võiks ju teha ka midagi muud ja mõne teise kollektiiviga või ennast arendada, natuke teist õhku hingata. Miks ma Tartus olen? Mul on nii armsad koorid! Lihtsalt ei kujuta ette, et peaksin neist lahti ütlema. Väga raske on nii hästi toimiva organismi juurest ära minna, kuigi oleks ka lihtne töö üle anda, kui see toimib hästi.

Ülikooli naiskoor lõpetas just etendused „Võõrana põhjala kõrbes“ teatris Must Kast. Mida põnevat on veel ees?

Märtsi lõpus on tulemas rootsi helilooja Matthew Petersoni kirjutatud tsükli „Tartu tõuseb“ („Surgit Dorpatum“) esiettekanne. See on väga ilus teos, õpime seda suure mõnuga. TÜ kammerkoor tellis selle teose naiskoorile sünnipäevakingituseks. Siit üleskutse ka teistele: kui on mure, mida oma sõpruskoorile kinkida, kinkige muusikat. Tellige laul – see on koorile parim kingitus.

Kuidas kulgeb TÜ kammerkoori 45. hooaeg?

Aina töisemalt ja pingelisemalt. Praegu valmistume intensiivselt Jõhvi kammerkooride festivali konkursiks. Paralleelselt käib ettevalmistus juubelietendusteks maikuus. Tuli mõte teha midagi teistsugust, et see oleks koorile põnev ja kaasahaarav protsess. Kampa tuli tore lavastaja Jaanus Tepomees. Etendus „Südamepeitjate planeet“ põhineb eesti muinasjutul, stsenaariumi on kirjutanud Kristiina Ehin. Püüame kõikide kontsertidega öelda midagi rohkemat, kui ütleb mõni üksik lugu, või viidata mingile probleemile. Kindlasti kannab ka see etendus mingit tugevamat sõnumit või kutsub inimesi üles mingite asjade peale mõtlema. Vastavalt stsenaariumile on kujunenud ka muusikaline pool: põhiliselt on see eesti muusika, välja kasvanud peamiselt meie repertuaarist. Noored, kellega töötan, on hästi avatud ja soovivad avastada uusi, tundmatuid valdkondi.

Kuivõrd erineb dirigendi töö segakooriga ja naiskooriga?

Sisulist vahet ei ole, on vaid tämbriküsimused. Arvatakse, et segakoor on kõige värvilisem kooriliik. Ise olen välja kasvanud naiskoorist (Võru naiskoor Kannel). Naiskoori kõlavärvil on samuti oma võlu, nende värvide saavutamiseks tuleb teha aga märksa rohkem tööd ja võtmesõna siin on „aldirühm“. Kui aldirühmast saab õiged värvid kätte, on naiskooril väga eriline ja ilus kõla, mis võimaldab kõike samaväärselt segakooriga. Kui alustasin tööd segakooriga, olin alguses veidike hädas meeshäälte ja repertuaarivalimisega, aga nüüdseks on ka see takistusriba ületatud.

Üliõpilaskooridega olete osalenud kõigil laulupidudel. Mullu suvel oli aga TÜ kammerkoor Eesti esinduskoorina VIII Põhja- ja Baltimaade laulupeol Lätis ja korraldasite Läti muusikaakadeemias ka esitluse „Piirideta helid – Eesti uuema koorimuusika lendutõus“. Kuidas teie repertuaari jõuab uus eesti muusika?

Olen väga suur eesti muusika fänn ning pidanud ka minevikupagasit väga oluliseks. Rahvusromantika interpreteerimine on mulle olnud n-ö mugav tegevus, kuna tunnetan seda muusikat päris hästi. Viimastel aastatel oleme eriti naiskooriga avastanud ka uuemat muusikat. See on olnud hästi põnev koorile ja mulle endalegi. Tunnen ka selles rollis ennast üsna hästi. Võib-olla viimase aja atonaalne muusika pole päris minu rida, mingi meloodilisus peaks siiski laulus olema. Aga pigem on küll nõnda, et olen mõlema kooriga võtnud suuna nii Eesti kui ka välismaalt nüüdismuusikale.

Kas meil jagub praegu häid koorile kirjutajaid?

Praegu tundub, et on päris õnnelik aeg: on juba tekkinud loomejõuline 30-40aastaste heliloojate põlvkond, kes kirjutab head muusikat, aga on ka hästi noori, veel õppivaid või äsja lõpetanud autoreid, näiteks Maria Kõrvits, Rasmus Puur, Sander Pehk, Liisa Hõbe, Riho-Esko Maimets, Joonas Tarm, Mariliis Valkonen. Mulle tundub praegu pilt nii heliloojate, aga ka dirigentide seisu­kohalt väga põnev.

Olete Võrumaa tüdruk. Kas soov saada dirigendiks võrsus rohkem keskkonnast või perekonnast?

Pigem keskkonnast. Võru I keskkoolis (praegune Kreutzwaldi gümnaasium) olid hästi toredad muusikaõpetajad. Mäletan, et alguses oli muusikaõpetajaks 70aastane vanaproua. Siis tuli järsku konsist noor õpetaja – see oli nii suur kontrast ja nii äge! Koorielu läks kohe enneolematu hooga käima, sai nii toredaks ja tähtsaks. Arvan, et sealt see pisik tekkis. Muusikaõpetaja Erja Arop võttis mu olulistel hetkedel käekõrvale, näitas mulle need uksed ja teed. Olen talle väga-väga tänulik, et ta juhatas mu õigele teele ja õigete inimeste juurde.

Võrust läksite Elleri kooli õppima Vaike Uibopuu juurde, kes pärandas teile ka mõlemad koorid.

Just. See oli järgmine õnnelik hetk minu elus, mis on tõenäoliselt palju paika pannud. Tõesti, naiskoori andis ta mulle otse käest kätte. Kui Vaike asutatud kammerkoori üle võtsin, siis ta ise enam ei juhatanud, aga tegelikult jookseb sealt edasi ilus liin. Mul oleks vist endal ka aeg hakata mõtlema, kellele need koorid üle anda … Arvan, et õpetajatöö on see, mis mind üsna pea ees ootab.

Kas oma Võrumaa juuri tunnetate ka praegu?

Jaa, aina tugevamalt. See maanurk Sõmerpalu vallas Sulbi külas on mulle väga kallis. Vähemalt kord aastas tulevad ka mu koorid sinna külla. Sellest väikesest laulupäevast on juba saanud korralik traditsioon – jälle tulevad eesti tippkoorid sinna metsa vahele laulma. Ilus mõelda, et niisugused asjad Eestis sünnivad.

Mis või kes on teid inspireerinud?

Kui isiksustest rääkida, siis on ju muusikuid ja dirigente, keda vaadates tahaks ka ise kohe midagi toredat teha. Peamine on aga muusika ise, mis paneb edasi liikuma. Muusika sees ma pean olema, muidu on mul halb olla. Äärmiselt oluline on püüda alati protsessi nautida. Isegi kui on raske, peab mingi aspekt ikka rõõmustama ja see paneb kogu tegevust nautima.

Ülehomme, 20. märtsil toovad Tartu ülikooli naiskoor, meeskoor, kammerkoor ja sümfooniaorkester Mustpeade majja kevadeootuse kontserdi „Lenda üles kurbtusest“. Kõigi kollektiivide esituses kuuleb Tõnu Kõrvitsa imepärast „Kreegi vihikut“, juhatab Lauri Sirp. Iga koor astub üles ka iseseisva kavaga, juhatavad Triin Koch, Alo Ritsing ja Kuno Kerge.

Oleme aastaid mõelnud midagi koos teha. Viimastel jõuludel sai see lõpuks teoks. Me ei taha jääda väga Tartu-keskseks, nii et korraldame nüüd invasiooni ka Tallinna. On, mida oodata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar