Üle hea uue heli

„Heale uue heli“ sarnaselt toob ka „Üle heli“ esile uuenduslikku ja omanäolist muusikat, kuid ei ole enam ainult platvorm noortele annetele või upitamist ootavatele artistidele.

TÕNU KARJATSE

Festival „Üle heli“ 28. – 30. X Tallinnas.

Mart Avi esinemisviisis oli teatraalsust ja ilmselt ka füüsilist kannatust, sest trotsides teda hiljuti tabanud õnnetust jalaga, esines ta karkudel, tihti tugitoolilt tuge otsides.

Mart Avi esinemisviisis oli teatraalsust ja ilmselt ka füüsilist kannatust, sest trotsides teda hiljuti tabanud õnnetust jalaga, esines ta karkudel, tihti tugitoolilt tuge otsides.

Maria Aua

Kui Aivar Tõnso 2001. aastal festivali „Hea uus heli“ algatas, tuli ta siin, piltlikult öeldes, tühjale kohale. Ühtegi samalaadset ülevaatekontserti ei toimunud, Tallinn Music Week sai alguse alles kaheksa aastat hiljem ja pop-rock-skeenet peaaegu ei olnudki. Samal ajal oli hulk põrandaaluseid elektroonilise muusikaga katsetavaid artiste, kes vajasid väljundit. Polnud ka Kultuurikatelt, kus läinud nädalal toimus Tõnso uue festivali „Üle heli“ üks kontserdiõhtuid.

See nostalgiahõnguline sissejuhatus annab aimu „Üle heli“ kontekstist. „Hea uue heli“ sarnaselt toob ka „Üle heli“ esile uuenduslikku ja omanäolist muusikat, kuid ei ole enam ainult platvorm noortele annetele või upitamist ootavatele artistidele. Tõnso festival sihib üha nimekamaid esinejaid ning pakub võimalust võtta eeskuju ja saada inspiratsiooni neilt heli loojatelt, kes juba mujal ilma teinud. Näiteks sobib kas või laupäeval Punases Majas esinenud mitmekülgne helilooja ja solist Kirsten Morrison, kes on kirjutanud filmimuusikat ja oopereid. Kolmele päevale laienenud festivali on isegi raske hõlmata, ehkki igal esinemispaigal ja päeval oli oma kaliiber.

Nagu ka esimesel „Üle helil“ aasta tagasi, oli festivali eesmärk kunstivaldkondi ühendada. Seda sobib näitlikustama kas või EKA uusmeedia magistriõppe kunstnike installatsioon Kultuuri­katla Black Boxis: videoklipid avardasid ja liigendasid ruumi kord vaatajat neisse sisse mähkides, siis jälle vabaks lastes. Visuaalsel pinnal tekkis teatav sinusoidne liikumine ja rütm, mis haakus teistes Kultuurikatla ruumides toimuvaga. Festivali avapäev Kultuuri­katlas oli, kui vaadata esinejakaarti, mõeldud ilmselt laiale publikuringile: Gum Takes Tooth ja Maarja Nuut on rahvusvahelise tuntusega artistid, kodumaiste publikumagnetitena esitlesid uusi albumeid Mart Avi ja Rainer Jancis (Jancis piirdus albumi esitlemisel küll vaid selle olemasolu kinnitava paari lausega). Oma soolokontserdil näitas ta siiski tõeliselt virtuooslikku kitarri­käsitsust. Rokiriffe aluseks võttes laiendas Jancis nende kõlapilti, ühelt poolt nagu viidates uue albumi popilikumale laetusele, teisalt ajades oma rida. Jancis mängib kordumatuse korduse vastu, uuendades oma suhet publikuga iga esinemiskorraga. Uus album on aga tõepoolest olemas – seni veel kassetina – ning Jancis jagas neid Kultuurikatlaski.

Mart Avi teos on Bandcampi vahendusel kuulatav juba vähemalt nädala, ent albumi kontsertesitus võimaldas materjali vastu võtta kontekstis, mida võib võrrelda kinoseansi või teatrietendusega. Koduse hubasuse asemel oli nüüd betoonseintega karpsaal ning isiklikku suhet muusikaga võimendas artisti ja teiste kuulajate kohalolu. Avi ülesastumine oli filmilik. Pikas heledas kevadmantlis kõhetu Avi esitas albumi lugusid mõne prožektori valgel laual kumava sülearvuti helitaustadele, purustades albumit kuulates tekkinud illusiooni teda saatvast instrumentaalansamblist ja toetavatest vokalistidest. Avi esinemisviisis oli teatraalsust ja ilmselt ka füüsilist kannatust, sest trotsides teda hiljuti tabanud õnnetust jalaga, esines ta karkudel, tihti tugitoolilt tuge otsides. Kargud muutusid selles dekadentlikus ja nartsissistlikus vaatemängus omaette atribuudiks, lisades Avi dark-pop-lugudele traagilist vaatemängulisust. Avi näitas, mida võib teha David Bowie ja Scott Walkeri pärandiga ning kuidas kasutada seda omaenese ainuomase helikeele loomisel. Kuhu ta läheb, pole veel selge, küll on aga „Rogue Wave“ üks aasta põnevamaid albumeid. Kaks aastat tagasi esines samas, siis veel räämas, aga seetõttu ka võluvamas Kultuurikatlas Faun Racket, kes samuti on suuresti tõukunud just eespool nimetatud artistidest. Faun Racketi tee on tantsulisem, Avi õgvendab pigem melanhoolsemat ja intiimsemat liini.

Faun Racketi sissetoomine siinsesse „Üle heli käsitlusse pole juhuslik, sest esinemiskoht ja artistide valik tekitas seekord äratundmishetki. Ka 2014. aasta TMW-l esines alles restaureerimisjärgus katlahoones Briti duo Gum Takes Tooth. Nüüd, 2016. aastal astusid nad üles sootuks teistsuguses hoones, kus on hääletult avanevad klaasuksed, hubased kontoriruumid ning moodne heli- ja valguspark. GTT muusika on aga paari aastaga muutunud, selle teravused on maha kulunud, kuid neile iseloomulik ekstaatiline intensiivsus on säilinud. GTT psühhootiline doom-trash või trance punk sisaldab ennast lammutavat ja taasloovat alget, mille energia on sedavõrd äge, et publik sõna otseses mõttes kartis bändile lähedale minna. Võib-olla aitas kaasa ka kliinilisemaks muutunud Kultuurikatla atmosfäär, kuid seekord GTT enam niivõrd ei raputanud, kuivõrd nõudis selle heavy-metal’it tühistava mölluga intellektuaalsel tasemel kaasaminemist. Kes söandasid aga selle retke ette võtta, said kinnitust Jason Pierce’i postulaadile „Ladies and gentlemen, we are floating in space!“ (Spiritualized, 1997). GTT trummari Thomas Fuglesangi keerukad rütmimustrid lähenesid kohati etnomuusikale, millest kujunes üks reedese „Üle heli“ temaatilisi jooni. Etnomuusika mõjutusi oli märgata pärast GTTd üles astunud Ya Toziba ja enne esinenud Nene Hatuni muusikas.

Kõige etnom artist oli „Üle helil“ Maarja Nuut, kes esines koos Hendrik Kaljujärvega. Nuudi pärimusekäsitlus on selles mõttes postfolgilik, et pärimus­muusikat valdav Nuut ei piirdu selle vormide korduva lahtimängimise või meelde­tuletamisega, nagu seda teeb enamik meie pärimusmuusikuid, vaid ta läheb neist piiridest edasi. Regilauludele ja rahvamuusikale omaste kordustega loob Nuut mustri, millesse siseneda ja millest luua midagi hoopis muud. See, mis sealt välja tuleb, on ühelt poolt minimalistlik ajutantsu heliriba, teisalt nüüdismuusika, millega tegeldakse tõsiselt muusikaakadeemiates. Nuut vabastab rahvaloomingusse peidetud intensiivsuse ja loob sellest uue, XXI sajandi rütmi­maailma sobiva kvaliteedi. Hendrik Kaljujärve elektroonika seostus Maarja Nuudi naturaalsete instrumentidega (vokaal ja viiul) isegi orgaaniliselt: vokaal matkis elektroonikat ja vastupidi. Tekkis üksteisega põimunud kood, mis viis teineteisest erinevad esitusviisid ühele ürgsele algele – rütmile, mis jääb samaks ka siis, kui seda esitada tagurpidi. Selles koosluses ei ole suunda ega aega, on vaid tukslev olemine ise. Võib-olla see ongi see, mille poole Tõnso oma festivalide ja projektidega püüdleb.

Tänavuse „Üle heli“ festivali võtmemõistena on Aivar toonud välja professor Airi Liimetsalt laenatud nulltasandi. See märgib isiklike piirideni jõudmist ja valmisolekut astuda uuele tasemele. Uut taset on Tõnso püüdnud juba „Hea uue heli“ aegadest peale, see aga ei tähenda veel, et ta seda saavutanud poleks. Tõnso on siinses underground-muusikas kujunenud omaette kvaliteedimärgiks, hõlmates avangardistlikku ja julget käsitluslaadi (mitte ainult elektroonilises) muusikas. Hea ja uue otsing sarnaneb pigem tähistaja lõppematu teekonnaga tähistatava poole ning märgib tähenduse terendavat kutset, mida järgides avastatakse üha uusi territooriume.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming