Üksinduse suursaadik

Pärt Uusbergil on julgust olla publiku ees vaikusega omavahel, iseenda mõtete kiusata ja painata.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Pärt Uusbergi autorikontsert „Unenäo talu“ 24. II Kultuurikatlas. Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Pärt Uusberg, lugeja Uku Uusberg. Kavas teosed Ernst Enno, Juhan Liivi ja Karl Ristikivi tekstidele, tsükli „Ernst Enno avarused“ ja Alo Ritsingu 80. sünnipäevale pühendatud laulu „Luulet igatsuste maalt“ esiettekanne.

Eesti iseseisvuspäeval andis Eesti Rahvusmeeskoor (RAM) kontserdi Pärt Uusbergi meeskoorimuusikaga. Kolme eesti kirjaniku tekstidele loodud lauludest sai omamoodi ring ümber kuulaja südame­tšakra.

18aastane Pärt Uusberg, kes leidis oma viisistatud armastuslaulu tarvis südamelähedased luuleread Juhan Liivi luulekogumikust, on kirjaniku tekstide juurde tagasi pöördunud rohkem kui üks kord. Peale Liivi on nüüdseks 30aastasele heliloojale südamekõnes soojad ka Karl Ristikivi ja Ernst Enno tekstid. Need kolm iseäralise elusaatuse, kuid erakordse väljendusviisiga sõnaseadjat on Uusbergi lemmikpoeedid. Tema sõnade kohaselt on nood oma luulesse kodeerinud ka muusika: nii ei ole Uusbergi sõnul olnud tal suuremat vaeva kui luule lugemisega kangastuv helikujund noodipaberile visandada.

Kui üldjoontes leiame uuemast koori­muusikast eksistentsiaalseid, filosoofilisi ja väga sageli vaimulikke tekste, siis (mitte et tal neid poleks) Pärt Uusbergi puhul sageli mõte tema tekstivalikut silmitsedes hangub. Tumedates toonides, valusad ja igatsuslikud luuleread joonistavad heliloojale selja taha sootuks rohkem kui 50 halli varjundit. Kuidas küll täies elujõus noor helilooja leiab endas nii palju mehisust, et seista tête-à-tête hääbumise, vaibumise, lahkumise, alandlikkuse, tänulikkuse ja loobumise teemaga? Ka surmaga. On ju säärased toonid omased pigem kogenud loojatele. Ometi, seda vapustavam on Uusbergi valik: tõsiselt karmid mänguvahendid, halastamatult rahu siirdavad harmooniad ja aega luubi alt läbi kruttivad hammasrattad. Uusbergil on julgust olla publiku ees vaikusega omavahel, olla iseenda mõtete kiusata ja painata ning tema muusikasse kooruvad südamevalust toetatuna laulud, mis kuulajaid üksipäini ei jäta ega nende tähelepanu uitama ei lase.

Kava, mida raamisid vaimulikud rahvaviisid Uusbergi seades, oli ülesehituselt loogiline ja haarav. Kõigepealt kõlas kolm laulu Karl Ristikivi tekstile: äraspidine mõtisklus olemise-mitteolemise piiri peal kõndimisest („Kojuigatsus – kauguseigatsus“), jääkamakaliku raskusega paratamatu hüvastijätt mererannaga ja elu uueks loomise valemi kordamine („Ei, me ei tule kunagi tagasi siia randa“) ning ajutiste olude hale tegelikkusesse tõmbamise valu („Ka sisaliku tee kivil jätab jälje“). Nende kõrval sai esiettekande kolmeosaline tsükkel „Ernst Enno avarused“, mille tekst pärit kogumikust „Uued luuletused“. Tsükkel esitab ühest maailmast teise sujumise kummitusliku varjuloo: selles on hüvastijätusoovid luikede kluu-kluuga, igatsusterohke öövalguse ja vaikse tuule sasida jäänud unenäo talu ja lõppeks kohtumine täieliku hääbumise, surmaga. Kava lõpuosas kõlas kolm laulu Juhan Liivi tekstile: tumedatoonilisest metsakuulamisest hinge kasvav „Mets kohas“, lauliku südamevalust jutustav „Lauliku talveüksindus“ ja riimimänguline „Luulet igatsuste maalt“.

Laulude vahel luges poeetide tekste ja ka kirjanike kohta informatiivse sisuga vahepalu Pärt Uusbergi näitlejast-lavastajast vend Uku Uusberg. Kohati oleksin tahtnud teda vaigistada tema liigkiire sisseastumise pärast kajasse (arvatavasti hoidmaks ära aplausi), kava edenedes aga isegi ootasin neid vahetekste – et nood annaksid mulle aega järgmise laulu eel sisse hingata. Väga sümpaatne oli klarneti kasutamine (soleeris Jaan Krivel), seda oleks võinud olla rohkemgi.

RAM kõlas nii, nagu lootsin: koori toon oli mahlakas, rauge, tuumakas ja suhteliselt ühtlane, leidus sümpaatseid kujundite väljatoomisi ja kirkaid karakterkirju. Koori auks peab ütlema, et diktsioonile oli pööratud suurt rõhku ning häälikupeegelduste ja konsonantide mäng oli nauding (nt sõna „hell“ – maailmatu pikk lõpp, imeline leid!). Vaid üks laul, mis on kooril varasemast ajast repertuaaris („Ka sisaliku …“ ), jäi kõrva pisut laisema diktsiooni, ent materjali täiuslikuma tunnetusega.

Meeskoor, kes oli vaid mõni päev enne Uusbergi autorikontserti naasnud Hiina kontserdireisilt, võttis tema muusika ettekannet väga tõsiselt: heliloojast dirigendi taotlusi püüti igati täita ning tulemuseks oli (vaatamata mõningasele reisiga kaasnevale kahjustusele) tüünelt välja peetud, loomulikult voolav ja nauditav esitus. Meeskoor oli rahustav ja inspireeriv, dirigent koori ees aga vaatamisväärsus omaette.

Nimelt on Uusberg väga delikaatse käega, tema juhatamisel on suur roll sõrmedel. Ülipeenelt joonistavad käed välja muusika struktuuri, muutumata seejuures tervet keha üliemotsioneerivaks, ja see on erakordselt sümpaatne omadus. Tema käsi on plastiline, laia amplituudiga ja väljendusrikas, strihhid selged, mõtestatud ja ainumõistetavad. Uusberg kontakteerubki lauljaga eelkõige silmavaate ja näpuotsaga ning võtab aega piano’de-diminuendo’de häälestamisele.

Uusbergile meeskoor sobib. Ta leiab siit kõrvutuseks üles vajaliku kahvatuse ja mahlakuse, meeskoori sügavad toonid ja sälkjad tipud, rauged fraseerimised ja julged tundelised sammumised. Erakordselt kogenud koorilauljana annab helilooja lauljaile võimaluse rahulikult hingata ja mängib vastutasuks voogavate vokaalidega, joonistab üüratud väljad ning häälestab mikrotasandil peened detailid.

Pärt Uusbergi muusika on omamoodi tervendav ja pole siis ime, et seda nii väga armastatakse. See kammib haiget saanud hinge sassisolekut, suunab mediteerima ja mõtlema elu ilule kogu tema paratamatuses. Uusbergi muusika ei sunni kedagi olema keegi teine, ei trügi võltsläikiva ja käratsevaga, ei patsuta paksult ja ootamatult õlale. Uusberg vajutab kuuma söetükina oma lauludega mikitaliku pitseri rahvusliku iseolemise jätkuketile, annab võimaluse vaadata üle õla ja laseb neelata omaenda nutmata jäänud pisarad. Selle kõige kõrval on tema helikeel lõpmata helge, heakõlaline, veetlev oma väljapeetuses, pikkades meelemõtisklustes ja raugevates kordustes. Ja vaatamata lisatoolidele mahutatud publiku õlatundele sai igaüks jääda üksinda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming