Üks nägu, mitu tegu

Nick Hobbs ehk Nikolai Galen: „Ma ei taha maailma, kus kõik kõlab ühtemoodi. See on kohutav.“

MARIA MÖLDER

Muusikamänedžer Nick Hobbs.

Muusikamänedžer Nick Hobbs.

Başak Koçoğlu

Nick Hobbs on Ida-Euroopale, Balkani maadele ja Lähis-Idale spetsialiseerunud muusikamänedžer, kes alustas lauljana eksperimentaalsetes rokkbändides ning on praeguseks korraldanud üle tuhande rahvusvaheliselt tuntud bändi ja artisti kontserdi. Otsekohesus on esimene omadus, mis tema puhul meenub ja mis teeb ta võluvaks. Tallinn Music Week’i konverentsidelgi on juhtunud, et terava keelega võtab ta ette teemasid, mis ei ole muusikatööstuse kõige glamuursemad küljed.

Nikolai Galen on hääleimprovisaator, kes tegutseb näiteks trios Hoca Nasreddin ja ansamblis Eis Ten Polin. Tema häält on nimetatud nii retsitatiivseks kui ka teatraalseks, ja tõesti, ka eksperimentaalteater on pikalt olnud tema kodu.

Nick Hobbs ja Nikolai Galen on tegelikult sama inimene, aga ta eelistab oma tegemisi artisti ja muusikamänedžerina lahus hoida. Muusikatööstuses tegutsedes ei saaks ta aga iialgi ise laval esinemisest päriselt loobuda. Oktoobris, rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ aegu viibis ta Tallinnas ja selles intervjuus on kokku saanud tema kaks poolust.

Kuidas teie meelest toimib akadeemilise ja popmuusika vaheline suhtlus?

Vahepeal oli mood, et festivalikavadesse pandi rokkstaare, kes pidid noori suunama klassikalist muusikat kuulama. Noored lähevad rokk-kontserdile kuulama Sigur Rósi, Jonny Greeni Radioheadist, Aphex Twini või midagi sellist, kuid nad ei lähe kuulama ülejäänud festivali. Klassikalise muusika huvilised ei lähe jällegi rokkmuusikat kuulama, nii et seda barjääri on raske murda. Seda saab teha pealiskaudselt, aga mind huvitab väga, kuidas panna muusikastiilid suhtlema nii, et inimesed tõesti kikkiskõrvu kuulaksid. Mulle on see loomulik, sest suureks sirgudes kuulasin kord Stockhausenit ja Pendereckit, siis jälle Janis Joplinit ja biitleid. Mulle ei tulnud kunagi pähe, et need ei tohi omavahel kokku sobida. Milles probleem? Kummaline, et peaaegu 40 aastat hiljem ei ole muusikastiilide vaheline lõhe kuigi palju muutunud.

Avalik tunnustus on pisut muutunud, sest näiteks kultuuri- ja kaubandusministeeriumid peavad kõrgkultuuri kõrval toetama ka populaarkultuuri. Soome on suurepärane näide: seal käsitatakse muusika toetamist mitteelitaarselt. Tahad mängida heavy metal’it – väga hea! Tahad mängida klassikat – niisamuti hea! See on terve mõtlemine, kuigi mulle Soome heavy metal väga ei meeldi. Poliitikas on mõistlik esteetikast samm eemale astuda ja turgu tasakaalustada, sest turg ei pruugi keskenduda parimatele. Peab olema ka selline esteetiline territoorium, kus on otsustatud toetada säravaid geeniusi, sest turutingimustes ei saaks nad iialgi muusikat kirjutada, nad sureksid nälga ja depressiooni. Mõistetav on ka olukord, kus artiste toetatakse, sest nad laulavad eesti või soome keeles ja hoiavad elus kohalikku kultuuri, aga küsimus on selles, kuidas lisada mingi muu visioon ja hoiduda sealjuures halva maiguga rahvuslusest. On ka äriline argument, miks eesti bändi tuleb toetada: et ta saaks maailmas edukaks ja teeniks palju raha, sest siis on see hea Eesti majandusele ja mainele.

Millised peaksid ikkagi olema raha jagamise alused?

Võimatu on neid rangelt paika panna. Peab olema paindlik ja pidevalt põhimõtteid üle vaatama, sest ei ole teada, millega noored homme tegelevad. Eesti noori võib tabada hiphopihullus, aga viie aasta pärast huvitab neid miski muu. Seda ei saa ja ei peakski kontrollima. Kultuuriministeeriumi ametnikuna mõtleksin mina sellele, mida skeene vajab, et artistid oleksid viljakad ja loomingulised. Mõtleksin, kas anda raha kontserdipaikadele, prooviruumidele, üritustekorraldajatele või meediale ning missugune tähtsus on neil, kes selle kõik võimalikuks teevad. Kogu aeg tuleb mõelda, milline mudel töötab ja milline mitte, mida parandada. Pikaajalisi plaane ei saa kinnistada. See on ilma ideoloogiata pragmaatiline käsitus, kuna vahendid on piiratud ja raha peab kasutama nii tulemuslikult kui võimalik.

Põhiküsimus on muidugi see, kui suur protsent rahast anda kõrgkultuurile, ja see on keeruline teema … Mõtlen oma muusika peale. Olen alati tegutsenud kommertsliku popmuusika ja harilikus mõttes kõrgkultuuri vahel. Nii ei saa ka toetust ja tuleb omapead turutingimustes hakkama saada.

Kas popmuusika peaks olema institutsionaalsem, et rohkem toetusi saada?

Ainus viis asjad paika saada on mitte liialt kategoriseerida, sest alati on erandeid. Mingid kriteeriumid peavad muidugi olema ja ka otsustajad mõjutavad. Küsimus on, mil määral peaks otsus lähtuma turu toetamisest ja mil määral puhtalt kultuurilistest kriteeriumidest. Kultuuril on muidugi eri rahastusallikaid. Näiteks antakse esinemispaigas lisaks kontsertidele ka loenguid, selleks et mõnest haridusfondist toetust saada. Kõik teavad, et nii tehakse. Music Finlandi1 raha tuleb kaubandus- või välisministeeriumi eelarvest ja ka Prantsusmaa muusikaekspordi raha tuleb välisministeeriumi eelarvest. Minu arvates on vaja vaadata sellise pilguga, et kui keegi, kes vajab toetust, ei saa seda, siis kuidas talle võimaldada. Ja kui keegi saab toetust, aga ei vaja seda, siis tuleb ka midagi ette võtta. Nii jõuame aruteluni toetuste funktsioonist ja väärtusest. Võime muidugi rääkida ka äärmuslikust seisukohast, kas turg peab kõike otsustama, aga peaaegu keegi ei arva nii, isegi mitte ameeriklased.

Oled TMW-l silma jäänud muusikute demosalvestiste kommenteerimisega. Sel hetkel räägid ilmselt üksnes muusikast ja sind ei huvita nende turupositsioon.

Siis on küsimus esteetikas ja inimeste esteetiline taju on muidugi erinev. Sõltub žanrist, aga kõik algab isikupärast ja originaalsusest, mis on isikupära kangem versioon. Kas artist on pühendunud sellele, mida ta teeb, ja kas ta teeb seda tähenduslikult? Ei piisa originaalsusest, kui artist sellele oma hinge ei pühenda – siis on see mõttetu. Palju tähelepanu võib pühendada tehnikale, aga see üksi ei anna muusikale tähendust. Lihtsaim näide on punkrokkbänd või folkrokklaulja, kel võib olla rangelt võttes keskpärane tehnika, kuid palju tähendust – ja nii ongi hea. Kuuled küla soolohäält ja tunnetad, et selles on nii palju sisu.

Kuidas need omadused lühikeses demos peegelduvad?

Olen terve elu eri muusikat kuulanud. Mängi mulle hevirokkbändi, folkrokkartisti, klassikalist muusikat või džässi, mul tekivad kõigi stiilide vahel mingid seosed. Siis küsin endalt, kas mind liigutab see, kas see haarab mind endasse, kas sel on mulle midagi öelda. Kas see on tehtud ärilistel eesmärkidel või teevad seda inimesed? Kõigepealt peab hästi kõlama, aga järgmisena tuleb analüüsida, millest hea kõla koosneb. Minu puhul koosneb see tähendusest, isikupärast ja pühendumisest. Tehnikal ei ole kuigi suur osa. Kui demo tundub koopia, ebaoriginaalne, visioonita, siis on see igav. Muusikat arvustades peab muidugi olema ka suuremeelne ja julgustav. Välja tuleb tuua pigem häid külgi, et muusik saaks neid edasi arendada. Kui kellegi eesmärk on poplauluga palju raha teenida, siis ka selles võib teda aidata. Siis võib tähelepanu pöörata sellele, kas lugu on raadiosõbralik, kas seda hakatakse kaasa laulma, kas see on hästi produtseeritud.

Muidugi ma tean, kuidas turg toimib. Eriti palju kogemusi on mul artistidega, kes ei ole pärit Angloameerika riikidest – ükskõik, kas nad laulavad inglise või mõnes muus keeles. Vahel võib öelda, et muusika on ilus, aga rahvusvahelise läbilöögi võimalus ei ole kuigi suur. Näiteks tean väga head Serbia punkbändi, kel ei tuleks energiat raisata Londoni kontsertide hankimisele, sest sel pole mingit mõtet. Selle asemel tasub töötada oma kodumaal. Muidugi saavad nad välismaale esinema minna pungiringkonna kaudu, kellega neil on sarnaseid vaateid, aga sel ei ole midagi pistmist muusikatööstusega. Nad on vaesed, magavad põrandal, aga saavad vähemalt oma asja ajada. Vahel aitavad ainult esteetilised kriteeriumid. Eesti heliloojate loomingut kuulates ei oska ma öelda, kellel neist on rahvusvahelisel muusikaturul paremad võimalused. Võin öelda, mis mulle meeldib, aga ma ei oska neile karjäärialast nõu anda.

Oled Ida-Euroopa muusikaturul töötanud juba 1970ndatest. Kuidas see turg on muutunud?

1970ndatest kuni 1989. aastani ei olnudki mingit turgu. Või tegelikult oli, aga sõltus riigist. Näiteks Poolas oli kultuur küll kaudselt riigi kontrolli all, aga sealne kultuuripoliitika andis kultuurile palju rohkem vabadust kui Nõukogude Liidus. Näiteks tegin 1980ndatel koostööd Varssavi džässifestivaliga. Neil oli ligipääs riigi rahale, kuid nad olid üsna sõltumatud. Poolas tegime 1980ndatel ka klubikontserte, mida korraldasid tudengiorganisatsioonid ja -raadiod. 1980ndatel tegin koostööd ka paljude riiklike kontserdiorganisatsioonidega, näiteks Ida-Saksamaal, Ungaris ja Poolas. Nõukogude Liidus tegin esimese kontserdi koostöös komsomoliga 1985. aastal, kui Gorbatšov oli juba võimul ja süsteemis oli palju inimesi, kes tahtsid vabadusi. Prahas tegime kontserte interpreetide liidu džässmuusikute sektsiooni kaudu: nad leidsid meile mõneks ajaks kontserdipaiga, kuigi sel ei olnud midagi džässiga pistmist. Igal pool Ida-Euroopas oli inimesi, kes väänasid reegleid, et teha seda, mille vastu tundsid kirge. Mõned riigid olid repressiivsemad ja teised avatumad, aga üldiselt oli asjaajamine üsna raske.

Kuidas sa britina Ida-Euroopasse sattusid?

Mingil põhjusel Ida-Euroopa huvitas. Esimest korda sattusin Ida-Euroopasse 19aastaselt, 1973. aastal. Siis oli külm sõda, Brežnev oli Nõukogude Liidus võimul, aga sinna jõudsin vist alles 1982. aastal. Tšehhoslovakkias sain sõbraks Harta 772 liikmetega, samuti paljude muusikute ja kultuuriinimestega. Olin ühe vasakpoolse briti bändi mänedžer ja Ida-Euroopast tunti meie vastu pidevat huvi. Aastatel 1979–1980 andsime seal ka mõne kontserdi. Siis oli mul bänd, millega esinesime Ida-Euroopas aastatel 1985–1987. Kui 1990. aastate algul Berliini müür langes, andsid lääne organisatsioonid, nagu Briti Nõukogu ja Goethe Instituut, päris palju raha, et nende kultuur Ida-Euroopas leviks. Ma korraldasin turneesid endistes Nõukogude Liidu vabariikides ja mängisin oma bändidega nii mõnedki korrad Tallinnas. Käisin 1990ndate algul Baltimaades paljude artistidega, näiteks Björki tollane bänd Sugar Cubes, Marc Almond, Šveitsi bänd The Young Gods, Sloveenia bänd Laibach, ilmselt käisime Tallinnas ka Peter Hammilliga. Mulle maksti pisut ja kulud said kaetud, aga ma ei käinud siin raha pärast. Kohalikud korraldajad maksid oma kulud kinni nii hästi, kui suutsid. Nii see käis ja oli põnev, sest pärast 1989. aastat elavnes kohalik klubielu väga kiiresti, aga neil ei olnud rahvusvaheliste artistide eest märkimisväärset raha maksta. Turule orienteeritud skeene kujunes mu meelest pärast 1995. aastat. Esimesed viis-kuus aastat korraldasid kontserte ainult entusiastid, mitte ärimehed. Eestiga on natuke teine lugu, sest siin oli Jüri Makarov ja tema puhul oli kindlasti rohkem tegemist äri kui entusiasmiga. Muidugi oli ta oma tegemistest innustunud, aga tal oli ka tugev ärivaist. Mäletan kohtumist eesti-vene bändi Ne Ždaliga 1992. või 1993. aastal. See oli underground-bänd, kel ei olnud Jüri Makaroviga kontakti. Viisin nad Šotimaale esinema. Minu skeene oligi alternatiivne underground. See oli põnev aeg, eriti Venemaal, sest 1990ndate algul Kinod enam ei olnud – Viktor Tsoi oli juba hukkunud –, aga Peterburi skeene oli väga tugev, palju huvitavam kui praegu.

Oled käinud päris mitmel TMW-l ja näinud siinsel muusikaskeenel ja muusikaturul mõningaid muutusi.

Eesti poprokis ei aja mind miski heas mõttes hulluks. Ewert and the Two Draggons ja nende üks fantastiline lugu … Nad on kena bänd, aga Eestist ei ole tulnud maailma raputavat originaalsust. Eestil ei ole veel oma Björki. Tingimused on loodud, et iga hetk võiks mõni sooloartist või bänd välja ilmuda, aga seda ei juhtugi sageli, ei Lääne- ega Ida-Euroopas. Teil on muidugi kunstmuusika maailmategelane Arvo Pärt, kes sai tuntuks enne Nõukogude Liidu lagunemist. Kunstmuusika on Eestis väga rikas.

Eesti artistidest suhestun ma praegu kõige paremini Maarja Nuudiga. Ta on mingis mõttes crossover-artist, sest ta ei tee pärimusmuusikat autentselt, aga on tunda, et tema juured on väga tugevad. Samal ajal kasutab ta luupe, võimendust, liikumist, folgitehnikaid ja üldsegi mitte folkloorist pärinevaid tehnikaid. Pealegi oskab ta suurepäraselt lugusid jutustada ja ta võtab sümpaatselt kokku oma palade sisu, millest muidu aru ei saa. Kuigi tema muusika on kohalikku päritolu, on see nii mitmekülgne, et kontserdid ei ole igavad. Iga lugu on eripärase iseloomuga. Ta teeb midagi väga head ja sel on tulevikku, kui ta oma muusikat aina uuendab ega hakka end kordama. On hea, kui artistid ei piira end ja panevad kokku igasuguseid elemente, mis neile huvitavad tunduvad. See ei ole muidugi reegel. Võib ka kaevuda väga spetsiifilisse kohalikku traditsiooni ja kasutada ainult seda materjali. Miks mitte, kui see tegijale sobib. Aga Maarja Nuut kisub mind tõesti oma maailma ja samal ajal tunnen, et see on hea meelelahutus. Kui lähen kellegi teise kontserdile, siis ma tahaksin, et see oleks teistsugune. Isegi kui muusik kasutab samade juurtega materjali, siis tahaksin kuulda tema versiooni.

Kas oled TMW aastate jooksul ka inimeste suhtumises muutust märganud?

Sel aastal oli TMW veidi teistsugune, sest püstitati ühiskondlikke küsimusi. See on päris julge tegu. TMW võib tunduda väga piiratud üritus, esitlusfestival Eesti artistidele, võib-olla esineb ka teiste riikide artiste, seal käib muusikatööstuse inimesi, muidu huvilisi ja muusikuid. Me saame kokku ja räägime asjadest, mis huvitavad ainult meie hermeetilist maailma. See on üks versioon, aga Helen Sildna ettekujutus on laiem ja see on hea. Ma ütleksin, et olen natuke nagu Helen. Ma hoolin samuti laiematest teemadest – kultuuri, eriti muusika, suhetest ühiskonnaga.

Märtsi lõpus, nädal enne järgmist TMW festivali oleme Sónar İstanbuli kaasprodutsendid. Kahjuks mul ei ole võimu, aga on palju mõjujõudu, ja loodetavasti suudame midagi ära teha minu koostatud konverentsiprogrammi abil, sest teemad on praegu Türgi noortele väga tähtsad ja seotud kultuuri, sealhulgas muusikaga. Püüdsin koostada konverentsiprogrammi, mis kõnetaks noori, aga oleks laiem ja tegeleks ka Türgi olukorraga. Teatud probleemid kattuvad Eestiga, aga ei ole päris samad. Tahan kuidagi kohalikku elu ergutada. Minu suur mure nii artisti kui ka korraldajana on see, et noored on poliitikast võõrandunud. Märgata tasub mitut olulist suundumust. Üks on negatiivses mõttes globaliseerumine, kus kõik hakkavad kopeerima kõige populaarsemaid asju, mis on ikka veel enamasti angloameerika päritolu või angloameerika koopiad, isegi kui on tehtud näiteks Prantsusmaal. Ma ei taha maailma, kus kõik kõlab ühtemoodi. See on kohutav. Muusika hindamiskriteerium on ka see, kuidas ta sobib globaalse mudeliga. Öeldakse, et see või teine ei sobi globaalsele turule, kuna produktsioon ei ole piisav või inglise aktsent ei ole küllalt hea. Radikaalsem ja keerulisem oleks maailmaturg avada, nii et rohkem kultuure oleks esindatud ja see oleks eri helidele ja ideedele avatud. Idee poolest peaks maailmamuusika turg, näiteks Womex, olema just selline: esimesena väärtustataks mitmekesisust. Kahjuks on see vaid osalt tõsi, kuid vähemalt on maailmamuusika mitmekesine ja seal väärtustatakse peale inglise keele ka teistes keeltes laulmist. Sellise globalismi vastu peab võitlema. Kuidas seda teha, selle üle võib vaielda. Aga maailm, mis tiirleb ümber Spotify ja kus igasugust muusikat tarbitakse ühtemoodi, on kurb.

On ka meie aega puudutavaid kultuurilisi probleeme, nagu rahvusluse ja provintslikkuse tõus. Oma riik seatakse maailmanabaks ja tahetakse end muust maailmast lahti siduda. Nagu Süüria probleemid ei oleks meie probleemid. Kõik see värk eri vormides on rahvuslik ja isegi rassistlik. Mina seda ei taha. Mina ütlen oma ukse taha ilmuvale pagulasele, et ta on teretulnud, sest ei ole tema süü, et Süürias on sõda. Kuidas rohkem noori kaasata? Paljud noored muidugi on juba kaasatud, paljud muutuvad aga küüniliseks või lähevad hoopis kaasa parempoolse mõtlemisega. Mina võitlen selle vastu peamiselt kultuuri vahenditega. Kuidas luua süürlastest positiivset kuvandit? Lihtne on tuua süüria artiste esinema ja panna nad esinema koos kohalikega. Nii saab näidata, et süürlased on tavalised inimesed nagu sina ja mina. Mida saaksime teha, et neid aidata? Võime ka pagulastelt seda küsida ja vestlusi korraldada. Sedasama teeb siin Eestis ka Helen. Mind kõnetavad praegu rahvusluse ja poliitilise küünilisuse teemad: näiteks, kui noored ütlevad, et kõik poliitikud on korrumpeerunud ega tegele nende teemadega. Mind häirib igasugune äärmuslikkus ja provintslikkus, mis on seotud kehvade ajalooalaste teadmistega. Kõige absurdsem on see, et suurem osa Euroopast, välja arvatud Balkani maad ja Ukraina, on pärast Teist maailmasõda rahus elanud. Kui ajalukku vaadata, siis on see tohutu saavutus. Muidugi on tähtis ka naiste olukord. Kultuurikorraldaja saab palju mõjutada, kuidas olukordadest mõelda ja neid parandada.

Kuidas mõjutab Türgi praegune poliitiline olukord tööelu?

Progressiivsetele kultuuriinimestele mõjub praegune olukord depressiivselt, sest valitsus on üsna filisterlik, nende arusaam kultuurist väga konservatiivne, osalt ka rahvuslik. Ka äriliselt on keeruline, kuna isegi meie väikefirma3 on kaotanud palju raha: paljud kontserdid jäid ära, sest välisartistid olid keeldunud terrorismi tõttu Türki tulemast. Peamine raskus seisneb aga selles, et valitsus kontrollib peale riigiaparaadi kõiki tähtsamaid ühiskonna aspekte, nagu kohtusüsteem, haridus, ettevõtlus, bürokraatia ja kultuur – nagu Venemaalgi. Mina võin teha ja öelda, mida tahan, aga kes töötab mingil moel riigi heaks, peab keele hammaste taga hoidma, muidu võib töö kaotada. Kehtib enesetsensuur: see, mis eraviisiliselt ja avalikult räägitakse, ei pruugi kattuda. See mõjutab ka ärielu, sest kui ettevõttel on riigiga halvad suhted, siis ei saa suuri riiklikke lepinguid. Sellises olukorras on näiteks ehitusettevõtted ja neid on Türgis palju. Ka neil ettevõtetel, mis ei ole ehitusettevõtted, on selles valdkonnas huvisid ja kõik sõltub riigist. Kui riigile keegi ei meeldi, saab talle maksuametnikud kaela saata. Seda tehakse sageli ja midagi ikka leitakse. Siis võidakse näiteks kõik arvutid ära võtta ja see keerab kogu ettevõtte funktsioneerimise nässu. Riik võib elu väga raskeks teha, nagu on tehtud ka meediaorganisatsioonidega.

Sul on rahvusvaheline booking agency.

Meie ettevõte on liiga väike, et kellelegi ette jääda, jutt käib suurtest ettevõtetest. Muusikatööstuses mõjutavad meid kaudselt alkoholiseadused, mis on varasemast konservatiivsemad. Veel olulisem mõju on see, et riigi ja omavalitsuste rahastust ei anta kultuuritegevusele, mida võidakse näha progressiivse või avangardsena. Sellist kultuuri rahastavad heal juhul erasponsorid, näiteks pangad, kes võivad olla avatumad. Isegi siis ei saa teatud asju teha, sest see mõjutaks panga kuvandit: näiteks kui tahaksin teha midagi kurdi kultuuri heaks – ja see oleks Türgis iseenesestmõistetav, sest Eestis toetaksin vene kultuuri –, siis see oleks väga keeruline. Kurdi kultuuriga tegelemine tähendaks automaatselt, et riskitakse enda terroristiks nimetamisega ja see ei ole väike asi. Kui juba terroristiks on nimetatud, ollakse suures jamas, sest terroristi võib seaduse järgi vahistada ja vangi panna, kusjuures süüdistust ei pruugita pikka aega esitada. Terroristi sildi võib külge saada lihtsalt kurdide toetamisega, ja selleks ei ole vaja palju teha. Mina korraldajana ei karda terroristiks nimetamist, aga võimalik rahastaja on ohus, nii et kurdi kultuuriüritusele rahastust saada on väga raske. Ükskõik, kui sõltumatu see kurdi erakond ka on, ikkagi tekitab see palju probleeme. Näiteks Sónari puhul on festivalipaiga omanik suur Türgi firma, millel on valitsusega head suhted, nii et kurdide kaasamine oli algusest peale välistatud. Ka usuküsimustega tegeldes tekib Türgis probleeme: nii võib riigi või usufanaatikute vägivallaohvriks langeda.

Ega sa ei mõtle Türgist ära kolida?

Ei, aga ma hoian seda võimalust varuks. Mu elu on İstanbulis: mul on seal korter ja kontor, palju sõpru. Peaasi, et tunnen, et see on mu kodu. Ei ole küll kergete killast, aga ikkagi kodu. Mul on seal ökoaktivismiga seotud matkaprojekt, ma olen tantsu- ja joogaõpetaja, mul on kaks muusikaprojekti, Hoca Nasreddin ja Eis Ten Polin, mis on üsna ühiskonnakriitilise tekstiga. Kõigest hoolimata on mul seal hea. Kui ma just füüsilisse ohtu ei satu või valitsus ei otsusta mu ettevõtet sulgeda või viisat ära võtta, ei plaani ma ära kolida. Teatud piirini on see ikka veel toimiv demokraatia. Peamine on mitte solvata presidenti!

Kuidas sai sinust laulja?

Isa oli amatöörpianist, vahel mängis ta Chopini ja kuulas Duke Ellingtoni. Mina ei õppinud pilli mängima. 16aastaseni ma muusikaga ei tegelenud, aga siis hakkasin tohutus koguses muusikat avastama. Kuulasin popmuusikat, Rolling Stonesi ja mustade muusikat. Captain Beefheart oli eriline plahvatus ja inspireerib siiani. Kuulasin igasugust progressiivset popmuusikat, näiteks Frank Zappat, samuti Pendereckit ja Stockhausenit. Peter Maxwell Daviese „Kaheksa laulu hullule kuningale“ avaldas mulle eriliselt mõju ja teeb mul seniajani südame soojaks. 19aastaselt kohtusin Henry Cow’ga ja hiljem sai minust tema mänedžer. Tema juured olid briti eksperimentaalses rokis, nagu on Soft Machine ja Pink Floyd. See oli väga viljakas ja vaimustav aeg. Ma olin pisut noor, et olla hipi, ja liiga vana, et punkariks hakata. Laulmine oli juba 16aastaselt kõige tähtsam, aga ma ei laulnud. 20ndates eluaastates otsustasin, et hakkan ka ise laulma. Mu eeskujud olidki Captain Beefheart ja Frank Zappa, aga nad olid mu briti maailmast kaugel ja tundusid nii kättesaamatud, et mul polnud aimugi, kuidas sellist taset saavutada. Kujuta ette, et su eeskuju on Einstein, aga sul ei ole elementaarne matemaatikagi selge! Siis ühinesin paari bändiga ja umbes 1985. aastal tegin ise eksperimentaalse rokkbändi. Lugusid kirjutasime kollektiivse improvisatsiooni meetodil ja nii kestab see praeguseni. Samal ajal alustasin eksperimentaalteatris.

Kuidas te Toivo Tuleviga kohtusite ja millest teie koostöö algas?4

Kuulsin Toivo muusikat TMW-l ja ostsin mõned tema teostega plaadid, aga ma polnud tema loominguga rohkem tuttav kui teiste eesti heliloojatega. Peale Toivo Tulevi on mul iTunesi lemmikute hulgas veel näiteks Lepo Sumera, Mirjam Tally, Märt-Matis Lille, Arvo Pärdi, Galina Grigorjeva jpt muusikat. Siis tuli Toivo İstanbuli ja andis seal meistrikursuse. Ta kohtus Robertiga ning kuulis ka mind ja Serkanit seal esinemas. Talle meeldis, mis me Hoca Nasreddiniga tegime, mis on kummaline, sest Toivo muusikaline maailm on meie omale üsna vastandlik. Ta kutsus meid Tallinna. Esinesime siin 2014. aasta Sügisfestil ja andsime ka loenguid. Edasi teatas ta, et tahab meile teose kirjutada. Saime partituuri augusti lõpus, septembri algul ja juba paar päeva hiljem tuli ta trioga esimest korda proovi tegema. Mulle oli see eriti raske, sest ma ei olnud varem partituuriga töötanud. Võin Debussy laulu noodi järgi selgeks õppida, sest seal on arusaadav meloodia, rütm ja harmoonia. Pean rohkem tööd tegema kui klassikalise kooliga laulja, aga saan hakkama. See on midagi muud, kuigi nüüdismuusika standardite järgi ei ole see keeruline partituur.

Oli tema valik meile teos kirjutada. Ma ei oodanud sellist teost, ega ma teadnudki, mida oodata. Olen improviseerija, aga selles teoses ma ei improviseeri ja see on huvitav väljakutse. Esimesed proovid Toivoga İstanbulis olid kõige hullemad. Olin närvipundar, sest pidin tegema asju, mida ma ei olnud kunagi varem teinud ega teha tahtnud. Muidu teen kõike kõrva järgi. Selles partituuris on palju tempo- ja taktimõõduvahetusi, ma pean laulma eri registrites, vahepeal baritoni ja siis sopranit – osaliselt vabal kõrgusel ja siis kindlal noodikõrgusel, eri tämbritega. Rütm peab olema täpne, sest orkester on juures. Ainult trioga saab fraase venitada. Väljakutse on ka see, et töötame dirigendiga, keda me ei tundnud. Proovid on imelühikesed. Harilikult me ei esita ega salvesta muusikat, kuni tunneme, et oleme piisavalt proovi teinud. Nüüd aga kestab proov paarkümmend minutit ühel päeval ja paarkümmend teisel ja kui teed vigu, siis see on sinu probleem – õpi kuidagi oma vigadest.

Artistina tunnen, et minu töö on tervikut teenida ja seda ma teha püüangi. Üritan teoses leida kohta, kus elus olla. Ma ei ole sedasorti muusik, kes muretseb partituuritäpsuse pärast. Muidugi tahan olla partituurile truu, aga see ei ole mu peamine mure. Põhiliselt huvitab mind, kuidas teos ellu äratada. Kui mina ei ole elus, siis ei ole teos ka. Ma pean olema hetkes ja samal ajal pean suutma ületada kõik tehnilised raskused. Kui ei suudeta teost ellu äratada, siis pole vaja seda esitada! Vastasel juhul võib muusiku asemel lavale panna masina.

Toivo on huvitav isiksus. Temast on üsna raske aru saada. Vahel on ta täiesti pöörane. Näiteks võib ta täiesti ootamatult küsida: miks on kõik improviseeritud muusika nii tume? Ta võib välja tulla arvamustega, mis on mulle väga kauged. Ometi see meeldib mulle, sest see paneb mind mõtlema. Toivoga töötades tunnen, et tema taust on teistsugune. Meie vahel on kokkupõrkeid, aga see on loominguline ja huvitav.

1 Music Finland on soome muusikat tutvustav ja eksportiv organisatsioon, mis moodustati 2012. aastal Soome Muusikaekspordi ja Soome Muusika Infokeskuse liitmisel.

2 Harta 77 oli Tšehhoslovakkias aastatel 1976–1992 kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi taastamist nõudnud opositsiooniline rühmitus. Liikumise nimi võeti 1977. aasta jaanuaris avaldatud ja suurt rahvusvahelist kajastust saanud manifestilt, mis oli kirjutatud reaktsioonina tšehhi rokkansambli The Plastic People of the Universe arreteerimisele. Harta 77 üks eestvedajaid oli hilisem Tšehhi Vabariigi esimene president Václav Havel.

3 Nick Hobbs on İstanbulis baseeruva kontserdikorralduse (booking agency) eest vastutava firma Charmenko omanik.

4 Hoca Nasreddini muusikud (saksofonist Robert Reigle, laulja Nikolai Galen ja türgi flööti kaval’i mängiv Serkan Şener) olid solistid oktoobris festivalil „Afekt“ esiettekandele tulnud Toivo Tulevi teoses „Black Mirror“ ehk „Must peegel“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming